kes varastas jõehobu?

Filipiinid, Malatapay

Reisipildid ei ole ikka veel üleval ning reisipostituste juurde lubatud pildid (ja helid) on ikka veel ainult Tai kirjutiste juures aga ma olen teel sinna.

Üks postitus, inimestest, on ka ikka veel telefonis, mitte siin.

Aeg läheb kodus umbes 10x kiiremini kui reisil, uskumatu, et juba nädal on möödas sellest, kui kodumaa piiri ületasime. Nagu reaktiivi seljas istuks ning päevadest läbi kihutaks. Igatsen tagasi reisi sisse, kus päevas jõudis palju ning aeg ei veninud kuid pakkus igal sekundil midagi uut. Kui oleks raha (ehk kui ei oleks olnud seda viimast nädalat) ostaks kohe ära piletid uude sihtkohta, et oleks mida oodata. Praegu on varsti aga hambad varna. Pai kindlustus… anna raha tagasi. :)

Päike paistab ning Tallinna ühistransport on näidanud end mulle vaid “parimast” küljest. Alates hommikusest paljast tagumikust purjus meesterahva küljes kuni haisva eluheidikuni trollis. Igatsen ratast. Ideaalne ilm, kevad, varsti tuleb parim aeg kus õhtusel tänaval lööb ninna sireli ning toomingalõhn. Rain aga keelas mul sõitmise ära, sest ratas on katki, midagi kuskil loksus ning kuigi ma algul arvasin, et ta on lihtsalt over protective on mul tervislik vist siiski mitte sõita. Igaks juhuks.

Rattal on garantii, mis kohe-kohe läbi saab. Rattapood aga, kus mu ratas garantii eest uuendatakse, asub Pärnus! Mina olen aga Tallinnas ning laupäeval on riiklik püha. Arvan, et täna õhtul tuleb ette võtta operatsioon ratas Pärnu rongiga ja Liina homme hommikul tööle tagasi. Aga kuidas ratas rongijaama saada, kui sõita ei tohi? Lendan? Jalutamiseks pean pool päeva töölt vabaks võtma aga viimase viie nädala taustal ei ole see just kõige viisakam, minu puudumine on kõigil veel selgelt meeles, ikka ja jälle arvatakse, et ma nii puhanud. Aga tegelikult olen ma kuramuse tüdinud ning väsinud. Tahan puhata ja mängida, kuigi oleme ausad, ärkamine on hommikul 1000 korda kergem, kui enne reisi aga see on ka kõik. Viimases võib tänada kas päikest või puhkust, kes teab.

Aga mille üle ma õnnelik olen. Ma olen õnnelik selle tagasiside (ma ei räägi kommentaaridest) eest, mis ma oma kirjatükile ekspressis saanud olen. Tavaliselt kiitusekitsid eestlased on mind meeldivalt üllatunud ning olen isegi kuulnud inimestest, keda ma aastaid näinud ei ole. Ma loodan, et tagaselja nad tegelikult ei irvita. Minusugusel, kes kardab kriitikat, oli algul ikka päris omapärane tunne, keegi ei öelnudki pahasti :)

*Jaan Kaplinski

**ratas pildil ei ole minu vaid kellegi Rootsi tädi oma

Oleme tagasi ning ka esimene tööpäev on seljataga. Ma ei ole vist kunagi nii välja lülitunud tööst olnud, et taas saabudes on meelest läinud isegi inimeste nimed. Puhkus läks vist asja ette. Pidevad küsimused ja naljad tuhast viskavad loomulikult üle, kuid seda paremad on kallistused ning siiras rõõm armsaks saanud kaaslaste poolt. Tunne on kohe 1000 x parem.

Lisan siia pilte ning helisid, juba varem kirjutatud tekstidesse. Enda jaoks mälestuseks ning kui kellelegil soovi on siis võib ka vaadata. Taimaa peaks olema tehtud. Tegemisel on ka galeriid aga nendega läheb aega, eriti minsuguse produktiivse pildistaja tõttu.

Ajasime BB-ga oma suksud (Sophy ja Sohfa) talvekorterist välja ning tegin esimesed päiksepaistelised tiirud tänavatel. Mõnusalt vabastav tunne on, kui ainult seda loksu seal pedaalis ei oleks. Vajan töökoda, rattaparandus töökoda.

Ja ühes kohas avaldati minu kiirelt kirjutatud kirjatükk, täies mahus ning perekonnanimedega. Oh issandjumal küll. Ma ise arvasin, et pannakse ikka lõik aga nu jah. Perekonnanimede osas oleks pidanud vist ise täpsustama, et ei soovi… aga enam ei ole midagi teha ning eile siidri kõrval kirjutatu on kõigile lugeda, noh, nagu need kirjatükid siin… ainult et need on väiksema lugejaskonnaga.

Pildil on vennapoeg oma uue ja uhke kellaga. Hiina värk Malaisiast.

Türgi-Bulgaaria-Serbia-Horvaatia-Sloveenia-Austria-Saksamaa-Tšehhi-Poola-Leedu-Läti-Eesti

Nagu te juba teate jäime Istanbulis tuhalõksu. Piletid saime reedeks (aga Helsingi on siiani kinni) ning ka rahaliselt ei olnud mõtekas istuma jääda. Sõisime bussiga Müncheni.

Oma eurotrippi alustame lubatust 2 ja pool tundi hiljem. Õnneks kauplesime me välja 50 eurot odavama hinna kui maksid teised meie reisikaaslased, nimelt kesköine buss oli 250 ja kella kolmene 210. Nagu aru saate viivitati meie väljumisega peaaegu kolmeni ning inimesed olid üsna vihased, raha tagasi ei saanud keegi.

Eestlasi, kellega koos me piletid ostsime, me enam ei kohanud. Uurides selgus, et nad olid varasemale bussile saanud, siis kui meie oma “kadunud” kotiga tegelesime.

Öösel kella kuue ajal lahkume Türgist ning siseneme Bulgaariasse, Euroopa liitu. Piirikontrollid venivad kui tatid ning Bulgaaria piiri rekkade rida teeb vist Eestilegi silmad ette ning me oleme vaid 10 km kaugusel Kreeka piirist. Pole paha. Piiriäärsed teed on hullud ning kohati meenutab kõik Eestit 20 aastat tagasi. Eile õhtu Türgis kohatud kartulisalati maitse suus suundume läbi Bulgaaria Sofia linna kust meid Euroline bussile tõstetakse. Linn ise on trööstitu ja hall, täis nõukaaegseid kolemaju, ikarusbusse, vähemalt see osa mida meie nägime. Samal ajal saan kõne Berliini Eesti saatkonnast mis teeb meele rõõmsaks sest kolmapäeva hommikul on Münhenist lahkumas minibuss kodumaa poole, saame bussi kaubelda ka kaks soomlast ning enne kolme oleme juba Serbia piiripunktis ning tiksume seal kaua, sest inglise kodakondsusega noormehe Ibrahimi passist on üks leht puudu ning nii Serbia piir teda üle ei lase, mis sest, et seda on teinud Türgi viisaametnikud. Asi lõppeb sellega, et noormees koos oma kahe sõbraga võtavad kotid ning jäävad Sofia poole suunduvat Euroline bussi ootama, et sealt saatkonnast uus pass saada.

Vahepeal läheb ilm halliks ning sügiseseks, vihma sajab ning mõte meie plätudes jalgadest tundub üha enam koomiline, nagu suvitajad Antarktikas. Serbia on vaene, vähemalt tee äärest vaadates, kuid täis mägesid ja tunnelelid, veerikkaid mägijõgesid ning madalatesse pilvedesse mässinud mäetippe, jalamil majad korstnad suitsemas.

Tund enne südaööd vahetame taas riiki, ees on täna juba neljas riik, seekord Horvaatia. Kus tabatakse piiril meie bussijuhtide suurekogulised suitsuvarud seega veedame taas kvaliteetaega bussis, seni kuni bussijuhte ja bussi läbi otsitakse ning neid koos tabatud sigaretikoguse ja passidega ära viiakse. 10 min suitsupausi omandab puuduvate bussijuhtide tõttu hoopis veidrama mõiste.

Kella kolme ajal aetakse magavad inimesed bussist välja ning väljume Horvaatiast ning siis siseneme Sloveeniasse! Me sõidame vist kogu Euroopa täna läbi. Lasen silmad looja ning õnneks oli viimane piiriületus sisenenmine schengeni tsooni seega hommikul ärgates näen aknast vaid Austria lumiseid mäetippe. Pole paha. Järsku on juba Saksamaa ning vaatamata bussijuhi 120 tsoonis aiateibana 80 km/h sõitmisele oleme enne 11 Müncheni bussijaamas ning varsti juba aknast märgatud A&O Hosteli vastusõtulauas, broneerides endale uskumatu aga reisi kõige kallimat tuba. Noortehostelis! Kohti pole ja ausalt, peale 36h bussis lepid juba kõigega, saaks ainult tasasele pinnale üheks ööks. Tuppa lastakse alles kell 3, seega sisustame 4h linnas Marienplazi ümbruses ilma nautides. Saame küll plätudes palju tähelepanu kuid külm meil ei ole, nartsissid õitsevad, tänaval müüakse maasikaid ja sparglit, hangime endale jäätisetuutud ning vaatame uut raekoda ning ma oleks hea meelega rattad rentinud, kuid Rain loobus lahkelt pakkumisest. Rattureid on siin mõnusalt palju ning nende liikumine lihtne ning mugavaks tehtud. Ja juba ma armastangi seda linna… Saksa keel tuleb ka meelde ning enam ei tundugi Tsehhi, Poola, Läti, Leedu ehk tripp koju nii hull, aeg on sellel reisil saanud hoopis teise mõiste ning nagu ikka hakkab see venima alles paarsada kilomeetrit enne Eesti piiri.

Koju ei sõitnud me väl min kaudu leitud bussiga vaid loobusime enda kohtadest ning teegime kaks eestlast õnnelikuks. Meie sõitsime koju hoopis alevist pärit meestega, kes juhtumisi samal päeval kodu poole hakkavad sõitma kui 200 eurone buss Tallinna. Maailm on väike, see kõik on sama tõenäoline kui suvalises Manhattani metroojaamas tuttavat kohta aga ka seda on meiega juba juhtunud.

Reisi algul ma arvasin, et wifi ei ole Aasias tavapärane, pähh, võrreldes Euroopaga on seal wifit lausa jalaga segada. Chiang Mais Rain katsetas ja pm oli võimalik autos liikudes netis olla. Türgis olid kõik kinni, kuigi, kes peaks Istanbuli lennujaama sattuma siis kahel kohvikul oli parooliks “istanbul” ja ühel “12345″. Hotellis sai ka parooliga vabalt kasutada ning Aya Sofia juures on vabalt leviv wifi kõigile tasuta. Saksa hostelis oli kinnine ja tasuline, röövides korraliku summa ning mina seda kinnist oma toast ei näinud. Ju siis sinnani ei ulatunud. Just katsetasin, Poolas Statoilis ka ei ole.

Hello from Istanbul! Ikka siin ning lähimad kojupääsemise võimalused puuduvad. Praegu on info Helsingi lennujaama avamise kohta esmaspäeva õhtul kell 6. Kui veab ning tõesti avavad ning me saame hommikul lennata siis tuleb nüüd hakata pöialt hoidma, et vastupidiselt ennustustele tuhapilv teisipäevaks siia ei jõua. Kutsuge kokku kõik nõiad ning pange see 40km/h liikuv pilv vähekegi suunda muutma.

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Eile läksime linna. Maksime hotellitoa eest 80 eurot, kuid siin on enamus hotelle täis ning nüüd hoiame pöialt, et kindlustus meile selle ka tagasi maksab. Ekslesime õitsavate tulpidega kevadises Istanbulis, vaatasime mosseesid ning nägime eesti presidendipaari. Häbelike eestlastena magasime maha pakutud võimaluse presidendiga terekätt suruda aga saime otse infot, et teisipäevani on Helsingi kinni ja paistab, et nii ongi.

Lisa: uued uudised, peale mõningaid murdumisi, teateid meie pagasi kadumisest ning uute piletite olemasolu reedeks, sõidame täna öösel röövlihinnaga bussis Müncheni poole. Kohtusime veel 3 eestlase ning 2 soomlasega kellega koos eurotippi alustame. Pagas suudeti peale erinevaid väiteid ning kottihunnikutes tuhlamist (kujutage ette suurt pagasi lintidega ruumi, kus on tuhandeid kotte sorteerimata põrandal) siiski tagaruumist üles leida, ajakulu 3+ tundi. Sain selga puhta pluusi peale 4 päeva vintsutusi ning meel on natuke rõõmsam ehk mingi väljavaade kunagi koju jõuda on olemas.