kes varastas jõehobu?

Istume läikival kivipõrandal ning jääme siia või kuhugi lähedusse kogu ööks. Päev otsa järejkordades kust alati kuhugi mujale suunati ning iga inimene, ka sama leti taga, rääkis erinevat juttu on meid läbi võtnud.

Juhuslikult Burger Kingist mööda kõndides avastasime, et sealt saab Turkish Airi pardakaartidega tasuta süüa! Info mida kiivalt varjati. Eks lasime meiegi ameerikamaa toidul korisevat kõhtu täita, mis muidu oleks maksnud 200 eek (burgeri, friikate ja coca eest. Sic!)

Hetkel omame pardakaarte homsele kella kümnesele lennule Helsingisse, kuigi Vantaa lennujaama kodulehel on arvatavat avamise aega lükatud laupäeva pealelõunast pühapäeva peale. Ma armastan maailma!

Lennufirma meile majutust ei suuda pakkuda ning reisikindlustusest öeldi, et nad maksavad juhul, kui saame lennufirmalt vastava sisulise kirja. Selle ajasime korda, kuid lennujaama hotelli vabad toad maksavad müstilised 200 eurot ning reisikindlustus arvas, et sellist summat nad küll tagasi ei maksa. Kuna ka homne väljumine on küsimärgi all siis ei hakka veel täna oma neid summasid letti laduma. Teaks, et homme ka ei saa võiks linna öömaja minna otsima, kuid hetkel on väsimus ja tüdimus liialt suur, et taas minna passikontrolli JÄRJEKORDA seisma.

Kunagi jõuame meiegi koju.

Järjekorrad, järjekorrad, järjekorrad. Isegi järjekorra numbri saamiseks tuleb järjekorras seista. Eriliselt haige süsteem on välja mõeldud, sest uue numbri saab ainult siis kui keegi, kel number olemas leti juurde saab minna. Ehk tee siis inimestele selgeks, et palun ärge trügige vahele, järjekorra numbri järjekorra lõpp on seal. Loomulikult mingeid ametiisikuid asja reguleerimas ei ole. Numbri sain kätte, 200 inimest on meie ees aga vähemalt on võimalik istuda ja mitte võidelda ette trügivate araablastega.

Sisenesime Istanbuli, sest transfeer lauast öeldi, et tasuta hotelli saab peale passikontrolli ning anti telefoninumber kuhu homme(!) hommikul helistada. Seisime 3 või rohkem tunde kilomeetripikkuses sabas, et teada saada “no accomonidation” ja seda ei saa sellele järjekorrale öelda. Neil oli 3600 tuba ja need on täis. Meesterahvas arvas, et me võiksime lennujaamas oodata, et äkki kunagi saab (minu selja taga oli veel km inimesi) ja lennuliiklust korraldatakse ümber, et ehk saab peale lõunat kuhugi. Informatsiooni saab kust? Lihtsalt oodake:S Kõrvalt soomlased, kel ei olnud transfer lend soovitasid siiski mul piletikassasse minna ning siin järjekorras ma siis oma numbri ilmumist ootan.

Peamiselt musta riietatud rahva seas äratame telekaamerate ja fotograafite tähelepanu. Eriti armas, kui sa oled 24h teel olnud ning oma juukseid pesid viimati hotelli seebiga.

Vahepeal järjekorra juurde toodud Burger Kingi söögikastidele jooksid inimesed kui näljased loomad tormi ning (palun vabandust kui liiga teen) aga araabia välimuse ja riietusega inimesed võtsid näkku kohe kolm asja. Sama on tee jagamisel suhkuga, neid kotikesi peab ju peoga võtma. Kultuur on teine ning pidevad ettetrügimised ja sellest mitte välja tegemine on tavaline. Kujutage ette inglasi siis selles olukorras, kellele järjekorrad on pühad asjad ja seal ei ole mingit vahele segamist.

Sellistel hetkedel tahaks kuskil inglismaa lennujaamas passida ehk oleks veidi vähem segadust.

Väsinud ja kõhukorisedes,
Liina
16.04.10 kell 2 peale lõunat

Istanbul. Pidime siit kiirelt läbi lipsama aga jääme vist kauemaks. Lennud põhja Euroopasse on tühistatud ning seal hulgas ka meie oma Helsingisse. Õhtusest koju jõudmisest ei julge enam unistada.

Uskumatu, me ei oleks iial uskunud, et just sellel viimasel Euroopa sisesel lennul saab meile takistuseks vulkaanipurse. See on lihtsalt nii sürreaalne. Kõik meie lennud on läinud alati ludinal. Mingit isu ei ole siin passida, tuju on nullis ja võrreldes isegi Hongkongi lennujaamaga röövivad nad toitude pealt mõnuga. Tasuta wifi puudub, leidsime ühe restorani, kes oma paroole avalikult levitab, seega istumegi nüüd nende ukse taga. Fun!

Hongkong oli esimesel õhtul paljulubav, vähemalt ilma poolest. Täpselt paras Eesti suvi, nii 20 kraadi ehk peale Tai 40 kraadi oli see värskendus. Hommikul ärgates ei näinud me oma aknata toast seda, mis meid tänavale jõudes ootas ehk vihm, udu ja tuul. Plätudes, seelikus ja t-särgis ainukeseks katteks õhuke sall… Njaa, olime midagi paremat lootnud. Kõik meie teised riided ootasid aga lennujaama kotihoius õhtut.

Sõitsime praamiga Kowloonist Hong Kongi saarele ning arvasime heaks siiski kohalikku nr.1 vaatamisväärsust külastada ehk the peak, kuhu sõidab tramm 45 kraadise nurga all juba aastast 1888.aastast ning kust peaks siis avanema suurepärane vaade Hongkongile. Peaks, sest me juba teadsime, et me võime sellest vaid unistada, isegi Kowloonilt Hongkongi saarele oli nähtavus halb, kuigi vahemaad ju praktiliselt ei olegi.

Sõitsimegi trammiga üles ja peale mäe otsas poodides passimist alla tagasi. Alla saab ainult nii, et sõidad selg ees, sest muidu sa kukuks lihtsalt pingilt maha. Viitsime aega igal pool palju võimalik, sest väljas oli Eesti külm jaanipäev ning suurem osa muuseume on ka neljapäeviti suletud. Metrooga lipsasime veel tehnikapoodide tänavale, et Rain saaks ka oma isusid rahuldada, hiljem korra sööma ning mingi hetk oli juba mõttekas lennujaama minna, et teada saada, et lennuliiklus Euroopas on üks suur tohuvapohu ning lende otse põhja Euroopasse juba tühistati.