kes varastas jõehobu?

foto kristi, külmkapp minu

Täna hommikul jalutas mulle vanalinnas vastu hommikust suitsu kiskuv Steve Martin, taksot sõitis Vahur Kersna ning Balti jaama juures jooksis üle tee Alice imedemaalty pärit Humpty-Dumpty (teate külls, see muna). Ükspäev jalutas mulle vastu ma ise, ainult, et noorem. Veider maailm. Kas meil mõtete teisikuid on ka olemas?

Pilt on täna aga Kristi tehtud, ei saa ma siin märkimata jätta ühe Kristi blogi http://inspireerivadinimesed.blogspot.com/

Kuum ilm rebis inimestel riided seljast aga kuna rahakott on masu ajal õhukeseks kulunud ei olnud neid suveriideid ju kohe võtta. Ühes väikese eesti linna poes pidin paljunäinud inimesena pikali kukkuma, sest püksid mis neiul jalas olid ei varjanud midagi ega mahtunud ka jalga ning vaatepilt oli naljakas. Mind pani imestama, mis tema noormees ei kommenteerinud aga tegelikult on see ju loogiline, sa ei saa ju oma armastatule öelda, et kuule, sa oled nende pükste jaoks liiga suur. Ok.

Laupäevaõhtune Sõle Selver oli täis noormehi, kes olid selga ajanud ööklubiriided koos nahast sandaalidega, kuid siiski ei suutnud nad varjata oma punaseid torsosid mida nad ülerahvastatud Stroomi rannas päeval päikesele näitamas käisid.

Mul on natuke hea meel, et jahedam ilm taas kohale jõudis ehk jõuab arunatuke inimeste peadesse tagasi ning suve saabudes on kõik juba normaalne.

Mujal maailmas on samad lood http://poorlydressed.com/

Ma sain täna tädiks!

Ühe armsa sõbra blogis oli allolev tekst, viidet panna ei õnnestu, kuna blogi on kinnine, seega teen siia copy ja paste.

Liiga paljud hinged raiskavad aega ja jõudu, süüdistades teisi, kes on selles maailmas, märkamata, et nad võivad ise olukorra muutmiseks midagi teha, alustades iseendast.
Alusta oma kodust. Kui visata kivi tiigi keskele, siis levivad lained aina kaugemale. Need algasid kivi juurest.
Alusta endast, siis saad kiirata rahu, armastust, tasakaalu ja mõistmist kõikidele Sind ümbritsevatele hingedele.
Asu kohe tegevusse. Kas Sa igatsed paremat maailma? Tee siis midagi selle jaoks — mitte näidates sõrmega kellegi teise peale, vaid vaadates sissepoole, otsides oma südamest, parandades oma vigu ning leides olukorrale lahenduse enese seest. Siis võid Sa kindlalt edasi liikuda ning olla tõeliseks abiks oma naabrile ning kõikidele hingedele, kellega kokku puutud.
Muutus algab üksikisikust, liigub edasi sõpruskonda, siis linna, seejärel oma rahva sekka ning lõpuks kogu maailma.

—Eileen Caddy

Veel üks reisipostistus. Kirjutasin endale tekste inimestest, keda oma teel kohtasime ja siin nad nüüd siin on, värvikamad neist :)

Meie parimad seltsilised ja vestlused jäid Filipiinidele, sest seal oli aega, sinna jäi puhkus, rannad ja võrkkiiged. Seega kõik, kellest kirjutan on pärit just meie reisi Filipiinide etapist ning andsid meie reisile midagi juurde.

Fred

Austerlane.
Austerlane on umbes pensioni ealine vanem mees, juuksed juba hallid. Seljas päevi näinud särk, käes raamat ning kõhule kogutud paras euroopalik kandam. Rändab üksinda ringi. Kohtusime temaga Kukuk’s Nestis ning hiljem veel laevas Siquijorile, kus ta astus maha Negrose saarele. Rääkis oma reisidest ning andis vanaisalikult paar head soovitust teele kaasa, seoses holy weeki ning Negrose saarega, viimased kulusid teel olles üsna marjaks ära.

Daman
Jaapanlane, kes 10 aastat tagasi Siquijori saarele tuli, enne oli aga õpetanud jaapani koolides üle maailma. Oli meie peatuspaiga lahke ja naeratav omanik, teadis rääkida, et saarel ei olnud tema saabudes mitte ühtegi bensiinijaama, seega mitte ühtegi autot ja mootorratast. Nüüd on esimesi juba kaks. Kõige uuemas on tervelt üks tanker! Mootorrattas on välja vahetanud jalgrattad.
Osa majutuse tuludest annetab saare hariduse heaks. Damanil ja ta naisel on väga kindel päevaplaan. Alati kaetakse neile samadel kella-aegadel laud, alati mängivad nad enne õhtusööki tennist ning on tagasi päikeseloojanguks.

Fred
Shveitlasest maailmarändur, keda märkasin esmalt Dumaguete bussijaamas ning arvasin kohe, et meil on tõenäoliselt ühine tee. Jutule saime bussis, hiljem jagasime katust. Fred kannab prille, juuksed on lokkis ja sassis ning lõuga ilmestab väike habe ning kannab päikese kaitseks pikkade varrukatega pluuse. Fred osa aastast töötab kodumaal insenerina, osa rändab ringi. Tema jutud elamisest Paapua Uus-Guinea džunglites, rännakutest pea igasse maailma nurka jms kõlasid meie jaoks kui National Geographicu tekstid. Eestit ta ei teadnud, kuid muu maailma osas olid teadmised ja kogemused meist suuremad.

Ei oma mobiili, armastab sukelduda, nüüd ootab teda kodus ka girlfriend. Lihtne ning easy going inimene, rääkisime hommiku ja õhtusöökide kõrvale nii majandusest, rändamisest jms. Palju näinud ning kogenud. Paapua Uus-Guineas ei olnud ta lihtsalt niisama vaid koos ekspeditsiooniga koopaid kaardistamas. Hea seltsiline.

Sharon ja Nadia
Ema ja tütar. Viimane on noor, kuid peale kooli aja maha võtnud ja rändab ringi, emaga said nad kokku kolmeks nädalaks, üks tuli kodust Taanist, teine Pekingist. Väga head tingijad ning enesele kindlaks jääjad, õppisin nii mõnedki trikid. Nadia on oma 21 eluaasta juures jõudnud ära teha tripi transs-siberian raudteel, elada paar kuud Austraalias, rännanud Indoneesias jne. Kadedaks tegi.

Thomas
Norrakast üliõpilane Filipiinidel, jah, ta õpib siin. Kohtusime Tagbilaranis. Räägib väheke eesti keelt! Ise õppis, sest Norras oli nii palju eestlasest töötajaid ning talle hakkas huvi pakkuma. Meie filipiini baaskeele puudumisele ala palun ja tänan vaatas natuke viltu, kuid minu keelevaistu puudumise tõttu on siinsed kohanimed isegi päris pähkel.

Richard
Filipinost autojuht, pikkade juustega, sõbralik ning suuuuuuur malefänn, kes enda väitel 11 aastaselt oli päris hea tegija, kuid kõik jäi pooleli, sest ema ei suutnud seda toetada. Isa tal ei ole ning riiklikult male ei toetata. Pärit Cebust, naine on Boholi päritolu ning nüüd ta siin oma perega elabki, 4 aastase poja nimeks on…
Teadis Paul Kerest ja oskas isegi kirjeldada kuidas ta mängis, ründavalt, kui ma ei eksi ning seetõttu kinkisime talle eesti 5 kroonise, mille üle ta väga rõõmus oli.