kes varastas jõehobu?

Tallinn lõhnab. Sõitsin mööda vaikset Tallinna rattaga koju ning praegu on ideaalne suveöö oma pilvedega taevas ning soojusega. Hirm külma ees oli asjata ehk isegi jakk tundus liigne. Kõik oli liiga mõnus ning kui oleks keegi võtta olnud oleks päikesetõusuni tiirutanud. Vahel ülikooli ajal kodualevis suve veetes võtsin just päikese esimese kiirte ajal ratta ning tegin alevis paar tiiru, siis on vaikust lausa tunda, tunda seda kõigi oma ihu ja karvadega. Päikesetõusuni hoidis mind üleval loomulikult arvuti, oh, neid infoajastu võlusid või vahel ma lugesin end hommikusse, hiljem tihti pildistasin end sinna samasse. Täna on taas vist nii, alati kui olen üksi kodus on öösel nii rahulik, et magamine näib patt, telekast tulevad vanade seriaalide kordused, raamaturiiuloma valikutega on siin ning internett ees valla. Kõik on siin. Kõik on rahul. Maja magab.

Aga Nummi. Nummi on saanud täna mitu korda rabanduse ning nüüd peab selle kuidagi tasa tegema. Algul ma tegin talle ülekohut sellega, et ostsin (mulle osteti) uued kingad ning panin need puhkama kesest elutoa põrandat. Kingad on aga kassi meelest sellised asjad millesse tuleb suure kahtlusega suhtuda ning idee “parem karta, kui kahetseda” on Nummi elus väga olulisel kohal. Öine rahurikkumine ning oravaks muutumise vajaduse tekitamine ratta tuppa toomise näoli oli aga tema jaoks viimane piisk karikasse ning nüüd peab kõik sigadused korraga ära tegema. Kõik. Loodan, et all naaber on kõvema kuulmisega ning ei mõtle, et meie oleme kesest ööd vaikuses tantsima hakanud.

Tuuli juba korra ütles, et ta on siin nii tihti esindatud, et tal hakkab imelik aga nüüd panin kolm pilti korraga! Meil on tööl üks salanurk, kus päiksepaistelisel päeval on lihtsalt liiga hea valgus, et seda peab ära kasutama. Lilled on aga puhas dekoratsioon need kinkisime pärast ära.

Reede on! Olen õnnelik ja rahul ning jaanipäeva pärast rabelemine, et mida sa teed ning üksteisega uhkemate ning kaugemate kohtadega üle trumpamine hakkab juba ära tüütama nii või naa on see lihtsalt üks valge öö, kus eestlased end täis tõmbavad ning siis purjus peaga üle lõkke hakkavad hüppama. Eelmisel aastal trumpasin kõik üle ning sõitsin ära sinna kus keegi jaanipäevast midagi ei tea ning tegid tööd ning sel õhtul vaatasin mina arvutist “seksi ja linna” ning ei igatsenud üldse. Nüüd rõõmustan taas aga vabade päevade üle! See on see kõikse parem osa ning teate, 20.august on reede!

Ostsin eile (apollos vaid 49.-) Susan Sontagi raamatu “Vaadeldes teiste valu” ning olen seda trammis endale sisse ahminud. Susan arutleb sõjafotograafia üle ning selle üle, kuidas näiteks on võimalik allkirjaga pilti muuta. (ma olen alles 27-ndal leheküljel). Ühes sõjas, mille nimi mulle praegu ei meenu, kasutasid vastasleerid propakandaks sama pilti, kuid erineva allkirjaga. Foto on realsus? See ei ole ammu juba nii, lihtsad sõnad muudavad kõik ja on seda alati teinud, seega ammu ei kõnele pilt rohkem kui tuhat sõna… muide, raamatus ei ole ühtegi pilti. Sõda on igapäev meie elutoas, see on meelelahutus ning pildid ohvritest võidavad pressifotograafia auhindu. Nii see on, kõik müüb. Surm kõige rohkem.

Moetandritel aga teevad ilma graafilised disainerid, kes puksivad välja meikarid, sest lõppviimistluse teevad ju nemad, muudavad reaalsust. Ma ei leia seda artiklit praegu üles, kuid ka eestis tehti test,kuidas meigiga saavutab sama palju, kui hea arvutitöötlusega, viimane on aga odavam… ning aina enam pilte vaadates saan aru, et tehniline korrektsus ei tee sinust head fotograafi. Fookusest väljas silm teeb vahel pildi ning vahel rikub selle, nässu läinud värvid või ülesõri on vahel täpselt see õige. Ma armastan seda ning nean ennast, et üritan alati reaalsust pildistada. Ma ei taha reaalsust, ma tahan muinasjuttu!

Lisa:

I’m glad I didn’t have to fight in any war. I’m glad I didn’t have to pick up a gun. I’m glad I didn’t get killed or kill somebody. I hope my kids enjoy the same lack of manhood. (Tom Hanks)

Emotsioone, tuult ning seiklusi on viimane nädal meie ellu rohkesti tulnud. Kõik on tasakaalus ehk iPod kadus ning tuharaha saime kindlustusest tagasi. Rain uputas mu arvutit piimaga ja parandas ise ka selle ära. Tänu tuvustele läks remont maksma 800.-, ilma oleks läinud 5000.-…ehk võite isegi aru saada, et meie kodus seisavad vedelikud nüüd arvutist vähemalt meetri kaugusel. Süüdlane ise väidab, et tegemist oli  näitliku õpetunniga minule ehk mis juhtub siis kui vedelik arvutisse kallata. Mina kaldun seda väidet mitte uskuma…

Nummi on üle kolme kuu taas kodus ning mina joon oma lemmiktassist teed. Piparmünti, mis vaasis kasvama läks, juured all ning ajab pidevalt uusi lehti. Tee kasvab aknalaual! Vau, eks!

alev, juuni 2010

Koos suvega on tulnud meil taas faas, kus oleme igal nädalavahetusel kodust lennus, et saaks kuskil muru nuusutada. Kuna kodualev sai vanaks siis läksime sinna pidustusi vaatama, kahjusk oli asi halvasti organiseeritud ning igav ning sellest jõest saab täiskasvanud inimene jalutades üle… seal ma lapsena ujusin ning üle jõe ujumine oli julgustükk! Pilt on tehtud sillalt, mis kunagi sama ürituse raames rahvarohkuse all jõkke kukkus, nüüd olime seal kahekesi. Eks praegu on nii palju konkureerivaid üritusi, meelelahutust pakub arvuti, telekas, kodune grill ning nii sellised üritused jäävadki pigem igavlevatele inimestele igavleda.

Väisasin täna Marks and Spenceri toidupoodi Rocca al Mares, olin neist ruutmeetritest lummatud, mulle meeldivad ilusad pakendid (sisu veel ju proovinud ei ole) ning seal oli seda minu jaoks palju, kotti eksis üks kuskusi kaste, homme proovin ning arvustan. Tundub, et sealt saab neid asju mida vahel on vaja aga eestist saada ei ole. Like! Nagu Facebookis öeldakse.