kes varastas jõehobu?

Küsisin BB käest: “Kas tuled?” Ta tuli ja tõi tule ka rannale. Võttis taskust välja küünlad ning nii olen nüüd ka mina olnud osaline muinastulede ööst. Vaatasime Reiu kandis Pärnu poole ning Reiu ranna poole, kus olid suuremad lõkked, üle lahe kostis natuke muusikat. Istusime tund aega ratastel ning läksime kuu valguses tagasi, üks ühele, teine teisele poole. Läbi pimeda metsa. Kahjuks kuu valgustas ainult siis kui otse temasse sõitsid, kuid pikema osa saatel teest peitis ta end puude varju. Mu rattalatern andis alla nendes sopaloikudes ning tagasi sõitsin ma telefoni taskulambiga endale valgust näidates. Hea, et seegi võimalus olemas oli, sest seal pimedas metsas ei tahtnud kuidagi mitte jalutada. Mäletan maalt, kuidas sai läbi metsa tuldud ja suurst hirmust lauldud “Vändra metsas Pärnumaal, lasti vana karu maha…”, kuigi tegemist oli valgema aja ning lühema teega on mets mind siiski alati hirmutanud. Puude taha ju ei näe, eriti pimedas.

*pildid on mobiilist

Veebi ja piltidega on ikka nii, et tahtmatult hakkavad veebi riputatud pildid levima. Ega kõigi piltide jägi ei saagi avada, sest viide autorile ei ole blogides populaarne (minupoolt, siiski tungivalt nõutav!) siis võib sattuda igasuguste leidude peale juhuslikult. Nagu näiteks, see orava joonistus. Eile sai mu sõber Facebookis uue sõbra ning pisipilt tundus niiiii tuttav :) Müstika!

Kõige sagedamini veebiruumis esinevast pildist ma parem ei räägigi, ühest maakera otsast teise, siuhhh, seltsiks tavaliselt imal jutt armastusest….. Aegna saare pilt on aga juhuslikult leitud, olis üsna üllatunud, kuid viide ilusti all.

Jalutasin öises Koplis kodupoole ja kuulasin tirtsude siristamist, autosid parajasti ei sõitnud, ainult need kolisevad viimased trammid. Kuulatasin ning kujutasin ette, et jalutan keset kuuma Korfut ning minu ümber laulavad tsikaadid. Kujutlusvõime on mul hea.

Hea kui saad vahelgi tuttavatelt radadelt kõrvale põigata – veeta õhtu teispool linna, kaeda vahelduseks kodulinna bussiaknast, kuulda Lasnamäel prantuse keelt ning lugeda samas reisiajakirjast rohelisest maailmareisit. Sellised asjad annavad ihale vaid tuld, kui oleks vaid aega ja võimalusi. Tahan tunda kevade lõhna, sest see tähendab minu jaoks tavalislet lennukit.

Sügis on väljas ning tööl lõhnab juba koolialguse moodi. Vihm, mis vahel on nii lohutav paitab juba liiga tihti põski. Hommikul juba häirivalt, sest tööle jõudes meenutasin rohkem kaltsu kui inimest.

Rattasõidud on viimasel ajal kohat väa huvitavad olnud. Eelmisel reedel otsustas rattakorv koos esirattaga ühes suunas keerata aga lenksud teises. Korvis oli tavalisest raskem kandam ning kruvi, mis oli tõenäoliselt juba varem lahti, ei pidanud vastu. Jalutasin tööle ning msn avitas koheselt ehk varsti oli hoovis mees koos võtmega :)

Pildil on aga minu disaniime, kes juba ühed kardinad on ära õmmelnud (ilma minu abita) ning ootab aega, et saaks mu laualina kallale asuda. Alustuseks võtame sirgemaid ääri.

Me küll käime Haapsalus tihti, kui Haapsalus jalutanud ei ole me juba ammu ning tänu minu nõudmisele me aga täna just sinna sattusime. Uuendatud promenaad oli nii ilus, et olin nõus kohe Haapsallu kolima. Võimalus selleks justkui oleks aga tahtmist küll mitte - varsti on talv ning paljud kohvikud sulevad uksed, külalised kaovad ning tänavad jäävad nii vaikseks.

Lõunat nautisime Epp Maria Galerii hoovis. Nad seveervad toitu Liisu Arro keraamilistest kaussidest, juba see oli nauditav, toidust rääkimata. Võtke sularaha kaasa, ka siis, kui soovite arve eest kaardiga tasuda, sest teenindus oli seal nii armsalt soe, et tipi mitte jätmine pani mu piinlikusest punastama.