kes varastas jõehobu?

Kuna täna planeeritud tegevused üksteise järel ära kukkusid siis ei jäänud muud üle kui olla koduperenaine. Feilisin totaalselt koristamises, sest ette võetud ahju puhastus nädal aega tagasi tuli alles nüüd meelde, st. et 24h ligunemise asemel ligunes mu ahi 7×24h. Ok, vähemalt puhtaks sain – täna. Tegin kooki ning nii jäid teised asjad kõik pooleli ning kui mina küpsetan see tähendab, et kööki enam midagi ei mahu ning puhaste nõude kriis on ka kohe käes. Viimase suutsin täna küll ära hoida, kuid…

Kook tuli hea. Või õigemini kaks õhukest kooki tulid head. Pühapäeval tegin ka kooki http://kookkook.wordpress.com ning muud suurt ei olegi nagu saavutanud. Töö võtab aja ning mõtted. Vihkan seda, et on tagasi tulnud aeg kus hommikul voodist üles ei saa, nagu keegi oleks nuiaga pähe löönud ja kõik.

Ja kes oli see sõbralik inimene, kes andmis mu nubri Lux Eesti tolmuimeja müüjatele? Ma ei ole vist kunagi nii ebaviisakas olnud.

Minu elu koosneb ootamisest.

Ootan, et tuleb suvi, et see ei lõppeks, et õhupallid oleks kogu aeg taevas ning muinasjutud sünniksid päriselt. Varsti tuleb september ning võin rahus jõule ootama hakata. Sünnipäeva enam mitte nii vüga aga selle kompenseerin endale tõesti tõelise jõulurõõmuga aga selleks on veel vara, siis saab reisi oodata ning soovida, et see kunagi ei lõppeks. Samuti on võimalik oodata hommikut või seda, et kartulid pehmeks keeks ja tormi. Kõige kõditavam ongi see äikese ootus, see, et sa kuuled, et ta tuleb ja näed aga mõnikord valmistab see on pettumust, sest aknalauale lanegavad vaid mõned piisad.  

Ootamine teeb vahel haiget. Kui keegi ütleb, kutsub ja räägib aga pärast on nii, et minul ei tasunudki oodata, sest jällegi on minul ühjad pihud. Aga nagu alati oskan ma head nägu teha, võib olla ainult natukene jahedamates toonides. Ju oli siis nii vaja. Olen pisaraterohkuses oodanud arstilt vastuseid, ootamine on vahel nii painav ning imestuväärne on see kuidas kaks sõna sinult kogu koorma kukilt võtavad ning päikese välja toovad.

Praegu ootan ma, et kallim oma ratta valmis saaks aga tal ei paista sellega kiiret olevat või õigemini ajab ta tagasi liigset täpsust. Igav, sest spontaansus kaob aga samas annan talle andeks, sest kodualevis on oodata kunagi meie suvetoa valmimist ning selle ootuses panen ma juba seintele värve ning ostan kohaliku triibuga kangast – mõtetes.

Kui enda sees juba midagi ussitab siis läheb kõik ka täiesti valesti sinu ümber. Tänane päev ei saanudki muud moodi mööduda, kui näiteks alata sellega, et võtmed jäävad koju. Mis toob endaga kaasa igavese jamade ahela – ala ratast ei saa lukku panna, tööl ei saa uksi lahti ja kinni panna siis kui meeldib, koju saamiseks on naabrite abi vaja, poodi ei saa minna (ratast ei ole ju kuhugi kinnitada!) jne.

Lõuna ajal poodi minnes unutasin aga rahakoti tööle (uste sulgemiseks laenasin võtmeid ja majast välja-sisse saamiseks ka), päris huvitav oli siis sellel järgi käia.

Tiirutasin täna oma rattaga tööle ning töölt kinno ning siis Tallinnasse korraks naasnud sõba juurde. Koju tulekuga ei kiirustanud enne, kui nägin seda suurt pilve mis kodu kohal laiutas. Mulle üldiselt meeldivad tormid (kui ma olen oma korteris, mitte emakodus, majas), kuid mõte paduvihm kaela saada ei tundunud kõige erutavam. Sügasin koju, kuid mingit vihma ei tulnudki. Pettumus. Teel vaid kaks venekeelset last väntasid rattaga (ühel rattal) nii õnnetult, et lõpetasid siruli kõnniteel, blondimal neist jalg esiratta ning kahvli vahele kiilunud. See oli hirmsam pilt, kui see pilv siin. Sell sikutas küll jala välja, kuid minu abipakkumistele ja eesti keelsete küsimuste peale ei reageeritud, oh, seda mu umbkeelsust, sel hetkel hakkas endast kahju aga mida sa teed. Eemalt tuli nende keelne meesterahavas, loodan, et lõpp hea, kõik hea.

Tallina teise ringi poed säravad oma värvides ning loosungites. Ostusoovi kaotanud inimesed leiavad selle Tehnikast ning Telliskivis on kaltsud (h)ukka läinud.

Külastasin täna kino – Algus (Inception). Seadke oma saamud ka kinno, tasub vaatamist, päriselt. 2,5 tundi läksid kui 5 minutit.

Cobb: Dreams feel real while we’re in them. It’s only when we wake up that we realize something was actually strange.