kes varastas jõehobu?

Terve päev olen tegelenud sellega, et hiirega kärbest ekraanilt ära ajada.

Saatsin oma telefoni esmaspäeval hooldusesse, sest oli teine selle peaagu aastakesega natuke väsinud ning vajas turgutust. Aga nüüd on mu uueks hobiks saanud jälgida kus telefon asub ning mida tehakse. Elisa pakub võimalust peale ülipikkade koodide sisestamist vaadata mis toimub, samas, ega mulle ei ütle sellised ajad nagu kah midagi:

27.09.10 20:20 Rocca al Mare esindus: Registreeritud
28.09.10 14:15 Rocca al Mare esindus: Transpordi ootel -> TVC logistika (elisa)
28.09.10 14:15 Rocca al Mare esindus: Transpordis -> TVC logistika (elisa)
29.09.10 10:06 TVC logistika (elisa): Käsitlemisel
29.09.10 10:07 TVC logistika (elisa): Transpordi ootel -> STM hooldus
29.09.10 10:18 TVC logistika (elisa): Transpordis -> STM hooldus
29.09.10 12:55 STM hooldus: Käsitlemisel

Vähemalt midagi toimub, sest olgem ausad olen oma telefonisse rohkem kiindunud kui see normaalne oleks. See on see kui ostad endale asja, mis teeb kõike ning ilma on selline tunne, et kus on mu märkmik, mu mälu ning kuidas te selle tavalise telefoniklaviatuuriga sms-e viitsite kirjutada?

Ma ei ole hommikul kõige teravam pliiats karbis seega õpilased, kes tulevad minu käest küsimusi küsima peavad natuke kannatlikud olema, täna aga tehti mulle siin lõbu pärast testi. Näiteks, kas teie teate, et arvutimäng Need for speed on autokihutamise mäng ning emud oskavad lennata. Eks ma teadsin neid vastuseid enne ka aga seda, et emud geparditest 20 km/h aeglasemini jooksevad, sellega oleksin ehk hätta jäänud. Viimase tõe aga puistas varukast 3.klassi õpilane. Lisaks trammis mu kõrval vesteldus vestlus vektoritest ja füüsikast, mõistetest ning pähe õppimisest. Nii võib täitsa targaks saada, hoia aga kõrvad lahti. Reaalainetes ei ole ma kunagi tugev olnud, välja arvatud see, et mulle need valmeid vahel täitsa meeldisid.

Trammist aga veel nii palju, et pean siia kirja panema tõsiasja, et 28.oktoobril septembril kella viie ajal elasin ka mina üle oma elu esimese liiklusõnnetuse (kui mitte arvestada seda, et kodulaevis üks auto kiirusel 1km/h mulle hoovist väljudes kord müksu andis). Istusin mina trammis ja lugesin, kui tramm üsna tavapäraselt oma kella hakkas helistama ning siis väiksem loksumine oli aga see, et trammid loksuvad on ju üsna ka tavapärane. See, et ma liiklusõnnetuses osalesin sai mulle selgeks alles siis kui trammist maha aeti ning ma trammi külge litsutud kaubikut märkasin. Haarasin taskust oma garantiiremonti läinud telefoni asemel bibiaitähhsulleasendustelefoni ning klõpsasin pildi ja asusin teiste reisijatega, justkui laulupeorongkäigus kodupoole astuma.

Elu on täis üllatusi.

Jõudsin täna rattaga ilusti tööle. Rõõmustav oli hommikul näha, et meie keldri eeskoridori ette, kus on rattahoidmise kohad, paigaldati metallist võreuksed! Tabalukku veel ei olnud nii, et oma ratta sain kätte aga varsti on taas julgem Sohvat keldris hoida. :)

Lisaks ei ole minu käed ikka üldse mõeldud kartulikoorimiseks, täna vahin tööl trükkides näpul ilutsevat villi ning tunnen end kui printsess, kes oma madratsi all hernetera ära tunnetab.

Väikesed dialoogid tänasest:

Õpilane1: “Kas keegi teab mida see vene keeles tähendab [ütleb sõna]?”
Õpilane2: “Daaa… internetis on olemas russian-english transaltor! Vaata sealt!”
Raamatukoguhoidja: “Vabandust, ma kuulsin teie vestlust pealt aga ma juhatan teie tähelepäanu sellele, et teie kõrval riiulis on vene keele sõnaraamatud:)”

Õpilane teisele õpilasele: “Varsti on juba nädalavaehtus!”
Raamatukoguhoidja mõtleb oma peas: “Mismõttes???? Täna on alles teisipäev!!!”

Tööl on hea olla, kui sa pea püsti hoidmiseks ei vaja veepudelit lõua alla. Eile vajasin aga 24h pea alla patja.

Nädal või rohkem tagasi laadsin siia üles ühe pildi Janast. Nüüd avaldan veel mõned.

Meigi autor on ikka Kristi Suits, pildid minu omad.