kes varastas jõehobu?

Tänane fotojaht on omamoodi kirjanduslik, tuli valida tekst ning tekstile pilt. Otsustasin illustreerida läti luuletaja Guntars Godinši luuletust, mis mulle ülikooli esimesel kursusel raamatukogu riiulite vahel hinge läks. Samamoodi läks mulle hinge ka see poiss ja see meri seal pildil. Tegemist on ühe kevadise päikesetõusueelse ajaga Filipiinidel. Poiss oli seal koos teiste kaluritega ning vaatas mõnda aega kuhugi kuhu mina ei näinud. Vahel tahan ma mõlemasse mälupilti tagasi – sinna riiulite vahele ning sinna päikesetõusu, ilma nendeta ei oleks ma võib olla päris see kes ma olen praegu, oleksin ilma nende tunneteta mida ma mõlemast hetkest omale sügavale hindesoppi ära peitsin. Vahel võivad ka kõige väiksemad hetked su elus sind mõjutada ning sulle nii sügavalt südamesse süüvida, et neile mõeldes on rahulik olla.

Siit aga tulevad pilt ja read.

Talle ei saanud kuidagi selgeks teha, et on lõpp.
Kui oli juba hilja ja kõik jätsid hüvasti, siis tema jäi.
Kui tuli sõita viimases vagunis,
istus ta rongi taha rööbastele ja ootas.
Talle ei saanud kuidagi selgeks teha, et on lõpp.
Kui räägiti mere teisest kaldast, ta naeris.
Kui talle öeldi, et lind sai pihta,
võttis ta selle pihku, viis mäele ja õpetas lendama.
Talle ei saanud kuidagi selgeks teha, et on lõpp.
Kui raamatus jõudis kätte viimane leht,
keeras ta raamatu teistpidi ja alustas otsast.

Guntars Godinš

-*-*-*-

Teised jahtisid ka.

Viimasel nädalal oleme õhtuti torkinud seda tehnikaime mis nüüd meil telekat asendab. Viie aastaga on asjad ikka liiga palju juba arenenud. Kallim tõi ime salaja koju, suutis saladust hoida ning mina pidin siin nädal aega tagasi üksinda üllatuma aga nüüd olen juba harjunud, isegi sellega, et kõik filmid on nüüd kui teleteater. Uus asi aga tekitab tahtmise uute asjade järgi, kodukino sisteem tundub nüüd iganenud, sest milleks on meil vaja nii palju juhtmeid kui nüüd saab hakkama juba ühega! Ok. kõlareid tuleks siis ka kolme võrra vähendada. Eks on ka selliseid, kus juhtmeid üldse ei ole aga peale mu juhtmeta arvutihiire pidevalt mitte funkamist ma nende peale eriti ei looda. Ning minu ökoloogiline jalajälg muudkui kasvab ja kasvab.

Tegin mõned nädalad tagasi Piretist ja Laurist pilte ning esimese linnukese ilmutasin siin juba järgmisel päeval. Nüüd on teie ees siis veel mõned sellest Kadrioru seeriast.

Eile sain veelkord kinnitust, et strateegiliselt oleme endale valinud väga hea korteri. “Tunne oma naabrit” võiks selle õhtu kolme sõnaga kokku võtta. Peale eile päevaseid pingutusi tööl, kohtumist kuulsate ja kummalistega ning õhtusööki koos kursakaaslastega oli kell 10 koduukse ees teadmisega, et võtmed, mis simsalabimi peaksid ukse avamisel asendama on ununed fotokotti ja viimane tööle, kusjuures fotoka olin endale käekotti toppinud. Naabrid viibisid õnneks aga pooleldi kodus ning nii pakuti, mulle, kui ajutisele kodutule varjupaika koos sooja teega, et ära oodata trennist saabuv kallim.

Lõpp hea, kõik hea. Võiks arvata.

Minu koju saabudes oli kell juba tunnike enne südaööd, seega magamaminek võttis veidi kauem aega kui tavaliselt, sest facebook, ajaveebid, e-mailid ning päeva jooksul tehtud pildid tahtsid mu tähelepanu ja nii ma ärkasingi täna hommikul õndsast unest alles tund aega peale õiget aega. Ma ausalt imetlen ennast nende sissemagamiste tõttu vahel, sest tööle jõudsin ma kuidagi taas ainult viis minutit hiljem.

Kõige lõpetuseks toon teieni enda peal testitud tõe – meik tekitab sõltuvust. Kui ma pea kaks aastat sain kodust hommikul välja lehvida näos vaid kõige tavalisem Eesti Looduse kreem, siis nüüd, peale kolmepäevast meigikreemi ning ripsmetušši avastamist ei saa isegi sisse magades kodust nendeta lahkuda. Karm, aga tõsi. Pean alustama võõrutuskuuri.

Sügis on kahtlemata minu lemmik. Mulle meeldib pugeda teki sisse, tõmmata jalga villased sokid ning õhtul söögilaual ning aknal küünlad. Ja värvid ja lehed meeldivad ka.

Pildid tegime just õigel õhtul, sest järgmine päev tormas ja sadas vihma. Sellel õhtul paistis Kadriorus päike ning lehed olid möllamiseks kuivad ja soojad.