Tänane fotojaht on omamoodi kirjanduslik, tuli valida tekst ning tekstile pilt. Otsustasin illustreerida läti luuletaja Guntars Godinši luuletust, mis mulle ülikooli esimesel kursusel raamatukogu riiulite vahel hinge läks. Samamoodi läks mulle hinge ka see poiss ja see meri seal pildil. Tegemist on ühe kevadise päikesetõusueelse ajaga Filipiinidel. Poiss oli seal koos teiste kaluritega ning vaatas mõnda aega kuhugi kuhu mina ei näinud. Vahel tahan ma mõlemasse mälupilti tagasi – sinna riiulite vahele ning sinna päikesetõusu, ilma nendeta ei oleks ma võib olla päris see kes ma olen praegu, oleksin ilma nende tunneteta mida ma mõlemast hetkest omale sügavale hindesoppi ära peitsin. Vahel võivad ka kõige väiksemad hetked su elus sind mõjutada ning sulle nii sügavalt südamesse süüvida, et neile mõeldes on rahulik olla.

Siit aga tulevad pilt ja read.

Talle ei saanud kuidagi selgeks teha, et on lõpp.
Kui oli juba hilja ja kõik jätsid hüvasti, siis tema jäi.
Kui tuli sõita viimases vagunis,
istus ta rongi taha rööbastele ja ootas.
Talle ei saanud kuidagi selgeks teha, et on lõpp.
Kui räägiti mere teisest kaldast, ta naeris.
Kui talle öeldi, et lind sai pihta,
võttis ta selle pihku, viis mäele ja õpetas lendama.
Talle ei saanud kuidagi selgeks teha, et on lõpp.
Kui raamatus jõudis kätte viimane leht,
keeras ta raamatu teistpidi ja alustas otsast.

Guntars Godinš

-*-*-*-

Teised jahtisid ka.