kes varastas jõehobu?

Minu 59 päeva 365-st jäädvustamine on tulnud ilma vaevata, mida aeg edasi seda lihtsam. Pisike eesmärk igas päevas. Ja mis kõige toredam – tagasi vaadates ma mäletan igat päeva, ma mäletan rohkem.

Vaatasime härraga Ühtse Eesti Suurkogu, mina käisin seal aga härral jäi vahele ning lõpuks ma sain ka selle DVD sealt Keskraamatukogust kätte. Ma ei ole ühtegi valimist vahele jätnud, nii palju kui ma olen saanud olen oma kodanikukohust täitnud ning peale kolmetunnist vaatamist tegin siis selle ka seekord ära. Nüüd tahaks kõigile erakondadele südamele panna, et jätke mind välja, mina oma häält muutma ei hakka, palun omi tekste minu postkasti enam mitte toppida ning Teie pastakad mind ka ei huvita. Täiesi kama. Aga valitsege hästi, ma ei tahaks Teie üle vinguda. Ja Savisaar peaministriks EI SAA!

Tahan siin ka ära mainida, et Tallinna elanikuna ajab mul juba kopsu ülemaksa, sest milleks on meil vaja linnapea infotelefoni, oma tööbürood, Tallinna TV-d??? Milleks???? Võeh. Vastik. Ja Põhja Tallinna Sõnumites on artikli kirjutajate pildid suuremad kui artiklid. Võeh.

Tuuli on mu lemmik modell. Olgem ausad, temast ilusat pilti saada on lihtsalt nii kerge protsess, et need viie minuti sessioonid tööl on päris lõbusad. Loodan, et ta ei pahanda postituse pärast aga ma ei saanud seda ka tegemata jätta.

Ilus ja soe päev kutsus hunnikutes inimesi õue, meid nende hulgas. Tallinna lähedal vaatamisväärsuste juures olid lausa järjekorrad, näiteks Keila-Joal me joa juurde minemisest loobusime, sest isegi poe parkla oli täis pargitud. Käisime korra Türisalu pangal, sõitsime ringi Paldiskis ning Pakri pangal, mõte oli mõlemas kohas ka panga alla minna aga seljas ei olnud vastavat varustust ehk ikkagi soojemaid riideid. Tuul!

Aaaa, see maja on nüüd kadunud, nagu poleks kunagi olnudki.

Vahepeal on palju suhtlemist olnud – sünnipäevad (nii enda kui teiste), sõidud, tantsud, uudised, külalised. Selle märgiks, et ma elus olen lisan väikese osa oma viimase aja tegevustest ehk külma päeva, 24.veebruari. Praeguseks on Sarah juba kodus tagasi.

…Tagasi, tüdruk, kuuled!
Ega me tea, mis on taga,
rohkem kui seda, mis ees…

(Doris Kareva)

Vahel ma tahaks olla üks neist, kes oma sõbrale julgeb öelda, et sa käitud täna nii halvasti, kogu maailm ei pea käima sinu tujude rütmi. Aga ma seisan ta kõrval ja mõtlen, et need teravad märkused lähevad üle, muutuvad ja homme on ta jälle hoopis teises tujus. See on tema, see kes ta on. Teistmoodi oleks ta hoopis teine. Aga ikka teevad vahel mingid torked natuke haiget, torked, mis ei olegi nii mõeldud nagu need öeldi. Ah, mis ma pläran. Nii palju kui on tujusid on inimesi. Ja mina olen üks neist, kes sunnib maailma vahel oma rütmis käima.

Muutused on ees.

Ma ei karda neid.

Igaüks on ihuüksi sõjas.
Kelle vastu? Enda. Kelle poolt?
Üheaegselt kumbki oma majas
külaliste ootel klopib koort.

(Doris Kareva)