kes varastas jõehobu?

Kevad! Kuidas ma armastan seda, et mul veel energiat on. Varsti tuleb tööl kiire-kiire aeg ja siis ma luban endale natuke rohkem vingumist. Praegu aga armastan oma tunde rattaga, neid päris minu minuteid keset liiklust. Igal hommikul ratast välja ajades mõtlen, et ei viitsi, kuid 5 minuti pärast ja trammide möödumist vaadates ei kahetse ning see kordub igal hommikul… Tänase päeva värvin aga kalendris roheliseks, sest kaasa sai oma ratta valmis! Jess, mul on nüüd taas keda sundida koos minuga maailma avastama. Jess! Rattavaragd aga panen põlema, katsugu ainult!

Mul on teile nii palju näidata ning kirjutada tahaks ka rohkem, kasvõi oma möödunud pühadest, pildistamistest ja elust aga mul on elamisega nii kiire olnud, et nii jõuangi mõned minutid peale südaööd siia tänasest päevast kirjutada.

Tahan lihtsalt tänase päeva peale ära märkida, et käisin Kultuuritehas Polymeri trükikojas täheladumise õpitoas. Äärmiselt meeldiv ajaveetmine, trükikunst on mind alati huvitanud ja nüüd siis lõpuks sain oma näpud ka ära määrida ja vanal kombel tähti laduda :) Kiitused Ljudmillale! Sinna sai täiesti vabalt registreerida ning isegi raha ei tahetud, kuigi ma oleks nõus olnud maksma ka.

Get a bicycle. You will not regret it, if you live.

-Mark Twain-

Viljandis oli mul teine pere veel, vastasmajas ning poiste vanuses on vaid mõned tunnid vahet. Stefanit ja Matist olen ka varem kohanud, sest Gerly on mu koolikaaslane ülikooli ajast ning oma kanna sinna linna ka kinnitanud, kass Missyga kohtumine oli aga esmakordne.

Pühapäeval kutsusid mind külla kaks perekonda Viljandist. Minu jaoks boonuseks oli loomulikult oma ülikoolilinna külastamine, kuid suur rõõm oli ka pildistamine. Nii suur rõõm, et kohale saabusin isegi oma paistes silmaga, jah, nüüd on mu silm lausa värvi muutnud, selle tulemuseks ei ole loomulikult mitte pildistamine vaid hoopis teised põhjused (mitte vägivaldsed).

Kõigepealt käisin ma külas Allal, Mikul ja Kristol ning veetsin nende armsas kodus vist oma poolteist tundi. Ma pole siin veel vist kordagi maininud, et lapse pildistamisel on väga suur osa vanematel, lisaks minule on see ka neile tõeline treening, sest pisikesed hakkavad mind ja seda suurt aparaati tavaliselt natuke pelgama ning nii me siis mängimegi seal koos kaameraga. Lõbus.

Inimese fantaasial ei ole piire. Magasin täna sõbranna juures diivanil ning sain aru kui mõistuse vastaselt töötavad öösel, pimedas toas, inimese mõtted. Unesegaselt olin ma mingi hetk veendunud, et uksest astus keegi mitte inimolend sisse ja enam ma siin toas üksi ei olegi. Vana maja koos oma raksumistega, külmkapi urinaga. Hissand, hõiskaks selle peale kohe. Hissand küll. Muidugi toitsid minu fantaasiat eriliselt juba mõned aastad tagasi sama korteri kohta kuuldud teemad halvast energiast ühes toas ning vaimust teises toas, kes pidavat vist hea olema.

Hommikul tulin tööle rongiga, romantika ma ütlen! Rongid on mulle alati meeldinud ning koos päikesega tegi rongisõit hommiku kuidagi eriliselt mõnusaks.

*pilt on tehtud aasta ja üks päev tagasi Tais