kes varastas jõehobu?

Kõigile kes ootavad minult pilte või midagi muud mis asetseb mu läpakas. Teatan teile kahetustundega, et peate veel kannatama, sest idoot (loe: Liina) astus eile õhtul koperdades oma läpaka ekraani praguliseks ning minu kallim, mu isiklik itimees, kes mind küll eile öösel nii armsasti telefonis lohutas on hetkel eemal ja ei saa mind sellega aidata. Et see ka just nüüd pidi juhtuma, kui ma oma asjadega ilusti joone peale saama hakkasin.

Ka päevapilte ei tule teadmata ajani.

Reedel oli 13 ja reede. Minu jaoks ei olnud kõige idüllilisem päev aga ma ei usu, et kuupäeval sellega midagi seost on. Lihtsalt üks ebaõnnestumiste jada, mille vahepeale pikitakse palju ka rõõmsaid hetki aga ikkagi.

Planeeritud pikniku peame külmas ja tuules, mis sest, et eelmisel õhtul oli mõnusalt soe kevadõhtu. Foto orienteerumise hommikul on vihmaluugid valla ning sajab lakkamatult, ka õhtul, kui on muuseumiöö. Pühapäeval, kui lõpuks üritusest osa saame võtta on mu rattakumm tühi, kui tühjakslastud õhupall ning täis ei seisa. Poisid Velonaudist aitavad mind kuid ega sa sõela lappida ei saa, seega poole päeva pealt katkestame, taas kumm tühi. Õhtul vahetab Rain mu Sohva tagumise ratta lohvi ära aga järgmine hommik taas sajab ning ma kukun trammist otse asfalteele (jah, te lugesite õigesti aga õnneks tramm seisis) ja täna hommikul, täna hommikul… täna hakkas rattas ragisema ning enam edasi ei liikunud. Parandus läheb maksma minimaalselt 50 euri ja ma pean selle rattaga taga Lasnamäelt ise Koplisse sõitma. Aitäh, sulle saatus! Tänan sind südamest!

Kuna täna on juba “teeme ära” päev siis mina olen end pühendunud töödele ehk töötlemata piltidele, mida olen teinud perekondlikel koosviibimistel.

Seekord tulid munadepühad teisiti, viimati mäletan oma elus munadepühasid aastal 2009 (arvasin, et see oli ikka viis aastat tagasi, aga noh, aeg ei lendagi nii kiirelt), siis ma värvisin ja tegin elus esimest korda ka pashat (soolaga!). Eelmisel aastal olime kuskil laias maailmas ja nüüd õnnestus end lastekarja sisse kuidagi sokutada ning nii nautisingi selle kevadist esimest sooja nädalavahetust jüripäeval koos munade värvimise ning pildistamisega. Palju tööd mahtus ka sinna nädalavaehtusse aga sellest hiljem.

Omamoodi väike talgupäev veebis on siin käimas.

Minu kiindumust jalgrattasse ei ole ma siin blogis kunagi varjanud ja nüüd on jälle üks velo temaatiline postitus. Nimelt on mu 2009-ndal aastal loodud cycle chic estonia blogi läbi tegemas uuenduskuuri ehk muutsin nime, aadressi aga mitte sisu. Nüüd on meil olemas tallinn cycle chic. Tulega vaatama ja fb leht on ka olemas.

Muutsin, sest enamus maailma cycle chic blogidest on siiski linna põhised, mitte riigi ja olegm ausad, ma ju pildistan ka Tallinnas. Nüüd on tee lahti ka teistele ehk tuleb tulevikus veebimaastikele tartu, pärnu, haapsalu jne cycle chic!

Olen kodualevis. Suvetuba nõudis meid siia ehk selle tahaks ju kevade lõppedes valmis saada. Eile istusime esimest korda lõkke ääres, tekk, villased sokid ja soe süda on tarvikud mida mai kuu külmadel õhtutel kindlasti vaja läheb.