kes varastas jõehobu?

Mul on siia nii mõnedki pildistamise pildid võlgu. Jah, päris need kus keegi poseerib ja mina teen pilte. Need päris pildistamise pildid. Mahti ei ole üldse, võhma ka mitte. Puhkus läks puhkamise peale ja töö aeg läheb nüüd töö peale, täiega. Saab selle septembri alguse mööda siis jagan ja sheerin.

Vahepeal olen ma siin peale töö oodanud tunni ajaga kohale jõudvat sushit rohkem kui 1,5h, käinud kallima vanaema juures (vt pilti), esivanematega teatris, valmis on saanud meie suvetuba (ootab sisu ka), kassi tõin suvitamast linna, buss pritsis mind täis kui ma sõitsin rattaga ja rääkisin samal ajal mobiiliga. Multy tasking on praegu üldse mu elus moes. Lapsehoidmine ja töö, no problem. Raamatukoguhoidjad on multitalendid. Pildistasin ma siin korra ka nii palju, et pidin nädal aega ranne fikseeritult ringi käima, valu tegi ja kaamera on raske, kuid rõõm mis pilditegemisest mu hinge poeb on nii suur, nii ületamatu.

Praegu veedan ma aga oma töövabasid tunde kodus, teki all telekast tulemas remondisaade The Block, ikka nii viis osa korraga. Kuid praegu on see kõige parem lõõgastus, vaatad kuidas teised rügavad, pisaraid valavad ja ise lähed õhtul voodisse ja hakkad töö peale mõtlema.

Varsti ma pildistan teid jälle.

Ei saa ma siin vaikida ka Raini “koduküla” suursündmusest. Samal ajal kui Haapsalus kõlasid bluusi rütmid ja klubimuusika Kiltsil oli sealt 21 km eemal tõeline külasimman kuhu oli esinema kutsutud kuulsus, piletiks 5 eurot ning rahvast platisl rohkem kui eales varem. Tants kestis keskööni, meie kabujalakesed jäid nagu tavaliselt kõrvalt vaatajateks, sest allakirjutanul on karu jalalabale astunud ning vaatamata viimase aja väikestele katsetele ei ole tantsimisest midagi välja tulnud.

Meie väntasime need 21 km Haapsalust sinna ning see oli nii lihtne, 7 km ratta teed, siis randa, siis poodi, siis jälle poodi ja olimegi kohal :) Sealt ära minemine nii kergelt küll ei läinud, sest 44 km asemel saime sõita vaid 15, kui käis selline pauk, et ma arvasin, et meile tungitakse püssidega kallale aga tegelikult oli müra tekitajaks vaid Raini ratta tagumine rehv… ja nii me tagasi Tallinna bussiga jõudsimegi.

Kui puhkuse lõpuni on jäänud alla nädala aga kindlaid tegevuskavasid ei ole ning üle piiri ka ei saa kuidagi siis tuleb ise midagi ette võtta ja nii sündiski meie peades mõte teoks teha ammune idee ehk peaks rongiga Riisiperre sõitma ning sealt mööda vanale raudeetammile rajatud Läänemaa terviseteed Haapsallu.

Me ei ole mingid matkasellid, sellest andis tunnistust kasvõi hiigelsuur sõrmus mu sõrmes ja kingad jalas, siiski it’s style over speed. Kokku tuli kilometraasiks 53 km (raini telefoni geps salvestas kõike) tunde kulus alla kuue, sõiduks sellest pool ja chillimiseks pool. Kohtusime teepeal vaatetorni ja pirukaputkat, mahajäetud maja ja Risti tanklat ja friikartuleid, sipelgaid, liblikaid, linde ja metsapeatuse ajal üht mürgist voolikut keda rästikuks kutsuakse, ei ole mina rahulik looduselaps siiski ja tegin vist kohtumise peale maailma kummalisemait jooksu, korrata ei oska seega videot ei ole oodata.

Lõpp oli raske, sest viimased 10km oli tuul vastu ja liikuma sundis vaid mõte pitsast ja õlust, viimane küll motiveeris vaid mu kaaslast aga seda rõõmsam oli meel, kui Uuemõisa (asula enne haapsalu ja ega keegi võõras tavaliselt aru ei saai, et tegemist on kahe erineva kohaga) meie teele nii äkitsi sattus. Ise arvasime, et paar km veel aega… keerasime sealt linna vahele ja Rannarootsi keskusesse kus Grande pitsa ei olnud nii hea kui Karja tänaval aga siiski peale 53 km sõitu ei ole kurtmiseks aega. Ja muide, päris ära me ei surnud, sest õhtu leidis meid taas ratastel, et Haapsallu kolinud naabreid külastada.

Olime mõne päeva kodumaal rändamas. Võiks öelda, et vaid loetud tunnid. Eks see külm ilm mis meie maile on nüüdseks saabunud ei soosinud telkimist, eriti kui kõige paksem riide ese mis sul kaasas on ei ole pikad püksid või sokid. Hetkel oleme tagasi Tallinnas ning vaid loetud päevad puhkust on jäänud. Kurb. Aga see selleks.

Kuigi me einestasime näiteks vist eestimaa koledaimais kohas mille nimi oli kohvik klubi (?) (ainus klubi liik mida sinna paigutada suutsime oli memmede kudumisklubi), käisime Pepisi ääres nautlemas ja ka Tartus ei mahtunud need kohad all olevasse videosse. Jah, lugesite õigesti – videosse!

Viimases fotoajakirjas Positiiv kõneleti sellest, Aarma ja Kilmi said hakkama filmiga mis filmitud Canon 7D-ga ehk selle samaga keda mina ustavalt oma kalliks kaaslaseks kutsun. Siit siis ka idee proovida filmimist. Monteerimisel olen koba ja enamuse ajast unustasin filmimise ära seega nüüd ongi teie ees igav 6 minutiline film kus saate vaadata loksuvat vett ja põlevat puud, olge te hoiatatud. Muusika on Pilvikutelt, nende luba ma ei küsinud aga loodan südamest, et nad väga ei pahanda. Ja kõik udusus ning fookusest väljas oleks on taotluslik. Tegemist on siiski kUNSTIGA :)