kes varastas jõehobu?

Koolivaheaeg andis mulle võimaluse vähe vabamalt hingata. Käisin Pärnus ja Saugas ja alevis ja Haapsalus. Viimase külastuse ühes põhjuseks oli  loomulikult see, et seal valmivad minu ehte toorikud. Näe, ise lihvin! (vt pilti) See ei ole poseeritud :) Aga jah, masinaga saan ka mina seda tööd teha, kuigi kuulun nende inimeste hulka kes ei talu mingit lihvimist ega viilimist. Nean alati neid naisi kes avalikus ruumis oma küüsi viilima hakkavad. Ma tahaks alati neil selle viili pooleks murda ja uriseda. Ise eelistan kääre. Seega viimase lihvi annab ehetele (mitmuses jah, sest nüüd on valmimas ka väike seeria kõrvarõngaid) minu kallim.

Äralennuni on jäänud 69 päeva.

Sügisene rongisõit ei ole üldse romantiline, selle asemel, et õhata mööda kihutavatsse karjamaadesse vahid sa rongiaknast hoopis iseennast, väljas on ju pime ning aknaklaasist on vaguni kõikuva valguse mõjul saanud peegel.

Uni on ning kuid tukkumine on üsna ebamugav ja kuigi on rongis rohkem ruumi ja inimesed nagu kaugemal on bussis kordades rohkem iskliku ruumi, seda mida kõik eestlased vajavad, sest inimesed ei ole sunnitud üksteisele otsa vaatama.

Vähemalt on soe. Kord jõuluvaheajal Viluverest Tallinna sõites jagasime koos sõbrannaga aeg-ajalt kitsukest kempsuruumi vanamemmedega, sest see oli ainuke soe ruum kogu rongis… Pileteid pidi siis ise ostmas käima, sest müüjatar ringi ei jalutanud. Rongid on samad ja ikka veel mega odavad, eriti kui hoiad taskus mõnd soodukarti.

Järgmine Pulli, Pärnu pole enam kaugel. Varsti tõstan oma ratta siit maha ja asutan end teele Pärnu hämaratele tänavatele.

27.10.11

Lähen ära. Pärnu. Rongiga! Viin ratta sinna, et temaga kohe pikemaks ajaks hüvasti jätta, järgmisel kevadel minust temaga sõitjat ei ole, tõenäoliselt petan teda täiega ning istun hoopis rendirataste seljas. Sellega tuleb mul meelde ühe mu tuttava kiiks, kes reisides võtab kaasa ka oma rattasadula, sest see on siiski kõige lähem asi su kehale. Ma võtaks ka kui mul oleks Brooksi sadul! Aga on made in Lithuania koos ülejäänud rattaga ning suur ja kobakas on ta ka.

Käisin just keldris rattarehvi pumpas, minu mini pumbaga oli see tõeline trenn, seega kui tahad endale ilusaid biitsepseid siis hangi endale katkise kummiga ratas ning minipump. Ja jõusaal on su jaoks tasuta.

Ja kes ei ole veel mu prosside jutust tüdinud siis teadke, et lisaks LesPetites poele on need saadaval nüüd ka Misu poes ja Rakveres Arabella, nädalavahetusel astun läbi ka Haapsalust ning viin sinna mõned poodi nimega Haapsalu disain.

Mõned nädalad tagasi kutsuti mind külla Johannes Taanieli juurde. Siin mõned pildid.

Olen aru saanud, et vähemalt inglise keelsete raamatute ostmisel ei jaksa mina küll eesti ärisid toetada. Ei tööl ega ka eraelus. Tööl vannun ma vahest väga kõvasti kui vaatan eesti hindasid ja nüüd kus ma leidsin meile sobiva tarnja kes toob asjad ära nädalaga ning paremate hindadega kui eestlased annavad siis näitan kahekuuliste tarneaegadega eestlastele vaid tühja tellimust. Aga ka normaalse inimesena on võimalik saada häid hindasid. Elulistel põhjustel vaatasin Austraalia Lonely Planeti maksumust:

• Rahva Raamat: 25,19 EUR (raamatu saaks poest kohe)
• Kriso: 21,24 EUR (2-4 nädalat)
• Book Depository: 13,60 EUR (raamat saabus 6 päevaga ja ilma postimaksuta!)

Loomulikult ma valin Book Depository! Kõhklemata. Igatahes väga äge! Täna sain oma Austraalia kätte ning 80 päeva pärast võtan selle lennukisse lugemiseks. Mõnus.

Kaks õhtut on aga läinud meisterdamise tähe all. Uued prossid ja kõrvarõngad! Prosse on ka pilvekujulisi. Laupäeva õhtuks saab ehk pilte ka aga homme kobin ma kalli sõbranna sünnipäevale ja katsun nautida, mitte tööd teha.

Ja päeva lõpetame/alustame väikese naljaga.

Populaarne Austraalia telesaade, mees-mehe vastu etlemisvõistlus, on jõudnud finaali.
Kogu maa vaatab!

Finaalis on televaatajate lemmik – pastor Harris ja imekombel mingi suvaline aborigeen.
Antakse etlemisülesanne – teha vähemalt 4-realine luuletus, mis peab lõppema sõnaga “Timbuktu”

Kogu haritud seltskond teab, et tegemist on kuulsa pühakoha ja turismimagneti Timbuktu linnaga, aborigeenil pole sellest aga õrna aimugi.

Pastor alustab:
„I was walking in the dark
I was looking in my heart
I was reading bible through
On my way to Timbuktu.“

Rahvas rõkkab, et nüüd on võit pastoril!

Aborigeen kannab oma luuletuse ette:

„When Tim and I to Brisbane went
We saw some ladies there for rent
As them were 3 and us were 2
So I booked one and Tim booked two.“