Tõmban nüüd ühe rasvase kriipsu kuhugi seinale, et näe ka sel aastal lasti mind korraks üle piiri. Supsti sai ära käidud Leedus, Trakais. Enamuse ajast nägin ma ühe hotelli siseruume ning kuna need ruumid asusid lähimast punktist päris mõnusate kilomeetrite kaugusel, siis pidimegi leppima ka õhtul sellega mida pakuti aga märksõnaks sai pidevalt “kõik on otsas”. Fustreeriv. Tegemist oli Balti Raamatukoguhoidate IX kongressiga (jah, te lugesite õigesti), sisuga ma teid vaevama ei hakka, ise sain hakkama seal ühe lühikese ettekandega (aplausi koht). Leidsin toredaid inimesi, äärmiselt toredaid, ning nautisin aega nii palju kui vaba aega anti ja magasin pigem vähe, sest inimesed on palju huvitavamad kui minu unenäod, päriselt.

Turisti saime korra ka teha, viidi meid Trakai lossi. Ja ühest elektrilise nimega raamatukogust leidsin jõehobu, loomulikult pean ka tema siia lisama, sest on ta ju selle blogi maskotiks. Tatarataaaa siit tulevad paar pilti:

Istun pimedas bussis, olgu tänatud see inimene kes maailma wifi välja mõtles. Mis viga on veeta lõputuna tunduvaid tunde kui kamaluga traadita internetti arvutisse visatakse. Seda küll ainult seespool piiri aga see selleks.

Mitmesõnaga, olen tagasi oma lühikeselt tripilt (kes väga ootab siis tea, et kaks sõna ja paar pilti tulevad järgmises postis) ja homme pean tööle minema. Aga kes krt mõtles välja pikad bussireisid? Vaatasin just näoraamatust, et samal üritusel olnud soomlane on juba koju jõudnud :) Eestlane peab ikka mingi vingumise punkti leidma, mis sest, et ka 9h bussis möödub kiirelt, kui magad või vestled “savist lindude voolimisest” (juba olen selle suurepärase väljendi unustanud või siiski mitte… kes teab, mälu pole ka enam see).

Ouch, arvuti (keda ma hellitavalt jõehobuks hüüan) kasutamine liikuvas bussis on loomulikult päris äss aga ohtlik tegevus, oleksin kõige kolaga hetkel tooli kõrvale maha prantsantanud, deem, seda liiklust või juhti…

Illustreerimiseks lisan siia siis ühe teise ühistranspordi liigi (ei saa ju kirjutada ilma pildita), mis mind homme hommikul juba ootab, või kes teab, lähen ju hiljem ehk saan Sohvale veel hääled sissegi ajad oma kondiauru jõul. (Lisa: sain hoopis autoga. Milline luksus!)

Ja siin teile väike video mu kallilt FM Belfastilt, kes 5.oktoobril lihtsalt nii suurepärase laivi andis. Nautige, mu kallid.

Kui saaks läheks ma koju jõudes hoopis tantsima…

Ma pole palju tööd tahtnud teha aga natuke on ikka siin seal olnud klõpsimist. Juulikuus käisin koos Annika, Kristjani ja Kadriga piknikul. Hästi ilus õhtu oli, sääski enam ei olnud aga päikest ja sooja merevett jagus kamaluga. Liisa oli siis veel kõhus aga nüüd on tirts juba kaks kuud vana ning pere on kasvanud neljaliikmeliseks.

Siit teile aga killuke suve.

Üks unistus hakkab täituma. Täna sai viimased takistused teelt ära ning nüüd on jäänud veel kindlustus ja lennupilet. Te ei kujuta ette kuidas ma sisemiselt säran, kui palju see mulle jõudu annab, et aasta 2012 esimesed 8 kuud veedan ma üle piiri, hoopis mujal kui eestis, sest

I’m going to a land Down Under!!!!!!

:)