kes varastas jõehobu?

14 päeva, kaks nädalat. Täpselt nii palju on jäänud suure äraminemiseni. Seega kallid, kes te kõik jõuluõhtut veedate, kui soovite mind veel näha enne septembrit siis on selleks jäänud vaid 14 päeva. Teisipäevast olen tööl, lõunad on vabad.

26 päeva veel.

26 päeva veel.

Pean endale seda endale korrutama, sest kui mulle töökaaslane seda täna ütles mõtlesin algule, et ta teeb nalja. 26 päeva veel ja ma lendan ära. Praegu ei oskagi selle üle rõõmus olla. Palju on pooleli, palju on katki.

AGA…

26 PÄEVA VEEL :) JEEEE!

Täna oli minu teine laat, tormasin sinna otse Rootsi laevalt, seega jäin natuke hiljaks aga vaatamata sellele, et mu jalad ära külmusid sain ma jälle laadungiga positiivseid emotsioone. Aitäh teile kõigile, kes mind seal külastasid ja kes nii häid sõnu ütlesid.

Paar fototööd on mul ka pooleli, loodan, nendega sel nädalal ühele poole saada. Tänan, et kannatate mu kallid pildistatavad.

Meie seekordne tripp koosneski laevasõidust ja imelisest kohast nimega Fotografiska, lisaks natuke jalutamist ja kaks pood – üks raamatu ja teine disaini.

Iga kord kui ma laeval olen kurdan, et enam ma siia ei roni, viimane kord! Siis nüüd peale esimest ööd ei tundu laevad enam nii hirmsad, need väikesed kõikumised on käkitegu võrreldes sellega mida pidime üle elama ööl vastu laupäeva. Mul eiriti muud valikut ei olnud kas pikali või vetsus… isegi voodi ei püsinud paigal, rääkimata siis minu sisikonnast. Kallim muidugi jalutas mööda laeva ringi ning rääkis mulle kuidas lained on kuuendast tekist kõrgemad jne. Mina ootasin pikisilmi hommikut. Ja lõpuks ta tuli, koos hommikusöögi ning Fotografiskaga.

Fotografiska on fotomuuseum. Sõna muuseum on siinjuures väga eksitav, sest tegemist on siiski erinevate näitustega ja rohkem Kumu moodi aga ilma püsiekspositsioonita. Praegu on seal kõik näitused kuidagi eriti head, nii erinevad aga samas ühte teemasse. Loomulikult kõige meelitavam on Nick Brandt’i  On this earth, a shadow falls. Tema fotod on imelised ja pigem intiimsed, lähedased. Teemaks on Aafrika loomad. Lihtsalt nii head. Ta ei kasuta teleobjektiive, läheb loomale pigem lähedale, pildistab filmile ja mõnusa udususe saavutamiseks on varasemalt rohkem, nüüd vähem kasutanud tilt-shift objektiivi (info allikaks on intervjuu Bandtiga, mida seal näidati). Vaatasin ja klomp oli kurgus. NB! Brandti kodulehelt võib lugeda, et Stockholmi näitus on seni olnutest kõige parem ja kõige suurem!

Võtke aega ning jalutage kõik läbi. Margaret M. de Lange surrounded by no one fotod on sellised mis panevad mõtlema, et mis elu ta elab ning fotod tunduvad olema palju vanemad kui need tegelikult on, need mõjutavad sind, inimesed piltidel poevad hinge, kohati vulgaarsed aga kohati nii õnnetud, kurvad. Kas me olemegi üksinda kurvad?

Üldiselt olidki kõik näitused kuidagi kurvad. Ka Helen Levitti Urban Lyrics, pildid suurte linnade, peamiselt küll New Yorgi agulitest, lastest. Esimesed fotod 40ndatest. Tänavafotograafia, mis näitab või püüab näidata inimesi nii nagu nad on. Alati jääb küll küsimus, et kas nii ikka on, sest me kõik teame kuidas inimesed hakkavad näitlema kui kaamerat näevad.

Kahjuks Johan Wik’i Unitedit me ei näinud, sest pildid on seeriana vaatamiseks saalis aga midagi oli kokku jooksnud, selliseid tehnilisi apsakaid oli seal veel. Näiteks Levitti näitusel klõpsus slaidimasin slaide vahetada aga pirn oli vist läbi läinud ja üleval galeriis oli ühe seina valgustus unustatud sisse lülitada või oli mõni muu probleem. Aga elamus oli kõik kohe kindlasti. Fotod on alati mulle mõjunud ning seal need kõik kolm korraga, astusin majast välja kohe kindlasti emotsioonidest laetuna.

Ja Fotografiska ei ole üldse kaugel, Gamla Stanist kõigest jalutuskäigu kaugusel mööda mereäärt, umbes 10 minutit vist. Otse Vanalinnast läbi ja siis paremale.

Ma ei olegi teile veel tutvustanud  minu uut kaaslaat Melonit :) Tema jõudis minuni postiga mu kalli Karini käest neljapäeval ning temast saab minu kaaslane pikal ja vähem kui kuu aja pärast algaval reisil. Tegime esimese testreisi nüüd ära. Tundis ta end Stockholmis nagu kodus.

Stockholm oli ise aga täis jõulueelset ostutuhinat, rahvast oli palju, lisaks toimus seal suuremat sorti meeleavaldus, nii palju kui ma aru sain siis immigrantide vatstu… aga ma ei anna siin oma pead, sest loosungeid me politseinike vahelt ei näinud ning ei ole veebist veel uudist otsinud ka. Aga suur mäsu oli seal tõesti ning paljud piirkonnad oli ligipääsmatud.

Tagasitee oli rahulikum, lisaks alustasime on reisi külastusega kaptenisillale, nüüd on sealgi siis ära käidud.

Pühapäeval kell 11 liitun Telliskivi käsitöö- , disaini ja kunstilaadaga. Laat algab kell 1o aga oodake mind ära :) Ma tulen otse Rootsi laevalt kuhu tänases tormis oma jalad sean. Uhh, et minul ka neid laevasõite ning torme õnnestub ühele ajale sättida.