See on siis see eelmises postituses räägitud jõgi. Tegin selle hommikuse nõudepesu aegu. Pühapäeval läks ilm ära, nu kohe täielikult ära ehk hakkas sadama. Lahkusime oma toredate külalistega laagriplatsilt ja ekslesime mägedes ja sõitsime sõna otses mõttes pilvede sees! Ei ole udu, pilved on!

Puud on raagus, sest tõenäoliselt on sealt üle käinud põlengud ja mets ei ole taastnund. Matkasime natuke ning nende puude keskel oli käia väga holliwoodilikult hirmus, üsna kõhe, kuidas nad kriiksusid ja need pilved ja udusus. Mõnusalt hirmutav. Talvel on seal lumi. Jah, ka Austraalias on lumi. Mägikülades olid suusalaenutused jne. Ise oma silmaga nägin ning teedel hoiatused mitte neile teedele lumega minna.

Kõik puud ei kasva mullas.

Päev oli vaikne. Midagi erilist me ei teinud. Kui olime leidnud sobiva laagriplatsi siis lugesime, tegime lõket ja vaikisime. See laagriplats oli minu jaoks kuidagi hirmus, istusin üksinda lõkke ääres ja hakkasin kartma, läksin pimedas metsas vetsu otsima  ja mõtlesin, et see mees seal eemal on kindlasti mingi õudusfilmi mõrtsukas. Kris, kes on üksnda kaks nädalat Alaska metsades matkanud, ainult ütles irooniliselt, et ma hirmutan end ise ja saa üle. Ja luges edasi. Ma ei ole vist kunagi terve õhtu nii vait olnud. Ilm hakkas ka orus vaikselt halvema poole minema ning öösel oli vajalik telgi kohendamine, sest tuul tugevnes ja vihm saabus, seega hommikul kell 10 olime juba asjad kokku pakkinud ja autos soojenduse sisse keeranud.

Järgnes vihmane päev, keset pilvi ja 100 km halba mägiteed, kõige kõrgemal asuvat Austraalia teed, sest ühes kohas ültes nii. Oli vist 1500 m vms. Seal oli ka väga ilusad vaated. Kirjade järgi. Meie olime pilve sees ja sajus. Sihtkohta jõudsime 8h pärast!!!!! Oli esmaspäev ning teisipäeval pidi hommikul saabuma mu sõber Herz Eestist, seega aja kokkuhoiu mõttes otsustasime laagrisse asuda kohas kust on hommikul lennujaama vähem sõita kui 8h. Ilm oli oi kui paha, kuid õnneks oli laagriplatsis ka üks varjualune ning see sai meie telgile katuseks ja oh, kui õnnelik ma selle üle olin kui öösel paduvihma ja tuule käes külemtades korduvatl üles ärkasin. Kell pool seitse sai mul magamisest villand, panin soojad vammused selga ja keetsin teed. Ja nendel piltidel on tõesti udu.

Lennujaama jõudsime liiga vara ja lennuk hilines aga lõpuks jõudsid eestlased pärale. Uh, ja mina saabusin koju, kus nüüd on juba eestlasi rohkem kui pererahvast.