Varsti saan ehk teiega hakata kõnelema läbi Skype. Hostelis katsetatakse tasuta wifit (!!!) ja kui nad parooli ära ei vaheta siis on mul piiramata internet kogu aeg olemas, väikenegi lohutus! Kasutasin seda kohe ära ka ning laen siia üles mõned pildid mida ma “kodu” lähistel teinud olen. All olevad märgid on bussijaama esiselt, tundub olevat mingi kunstiprojekt, neid on seal veel.

Kudumisgraffiti, märkasin seda täna kui raamatukogust tagasi jalutasin, hea, et kaamera kaasas oli.

Järgmine pilt on aga pühendusega Herzile, tema armastab neid toredaid numbrimärke :)

Te kõik teate milline on Austraalia lipp aga siin on ka teisi lippe, see on Aborigeenide lipp, mis heisati esmakordselt 12.juuli 1971. aastal siinsamas, minu lähedal, Victoria väljakul. Must tähistab Austraalia põliselanikke – aborigeene, punane maad (Austraalia on punane kontinent ju, nagu te teate) ning kollane ring päikest.

Nüüd aga pean asjad kokku pakkima, tööpluusi selga panema, mütsi pähe ning salli kaela (olen ikka ju tõbine) ning rattaga tööle vurama. Kirjutamiseni ning kui õhtuks nad parooli ära pole vahetanud siis äkki ka Skypime!

Viimastel päevadel on mu silmad päris mitu korda märjad olnud. Eile oli lahkumiste päev. Kurbade uudiste tõttu lahkus kodumaale ära mu ainus sõber Austraalias, tuttavaid on palju aga hea on teada, et sul on eesti keelne sõber vaid telefonikõne kaugusel, mis sest et meid lahutasid tuhanded kilomeetrid oli ta ikkagi nagu alati siinsamas kõrval ning omas sama maa telefoninumbrit. Saadan talle kallistused ja loodan, et ta hingab kodumaa õhtku ka minu eest.

Eile hommikul lehvitasin ka Krisile, kes sai Adelaidest 1,5 tunnitee kaugusel tööd, peale kolmenädalast otsingut võtad sa vastu kõik mis pakutakse. Ta tuleb Adelaide nii tihti kui saab aga see pole see… ja väga tihti ei saa ka, kui tööd lubatakse 7 päeva nädalas… Ma ei taha teada mis saab siis kui me päriselt teineteisest lahkuma peame, üks on ju Alaskalt ja teine Eestist, ma ei taha nii mõelda aga tõenäoliselt on sellel suhtel lõpukuupäev olemas. Kohtusin Krisiga täiesti juhuslikult oma elu esimesel Couch Surferite koosolemisel, see oli nagu saatus, sest Laura kutsus mind sinna täiesti juhuslikult ning me isegi ei teadnud kus see toimub ning tuiasime mööda tänavaid aga lõpuks nad leidsime ning sinna tuli ka Kris, kes paar päeva varem Melbournei saabunud oli, rääkisime vist kolm tundi (see on ime, sest ta on vaiksem kui kõik eesti mehed kokku) kuni mul tuli minna viimase bussiga koju. Enne aga jõudis ta mu kutsuda CS-i Austraalia päeva pikinikule ja sealt see kõik algas, ma ei otsinud kedagi enda ellu, see lihtsalt juhtus. Oleme koos Austraalia õhku hinganud alates märtsist, kui lahkusime Melbourneist koos, ta on kui tugev sammas mu kõrval, alati rahulik, kaalutlev ning turvaline, keevalise minul on seda vaja. Vahel ma raputan teda, et sa oled liiga rahulik, sa oled liiga emotsioonitu aga lõppkokkuvõttes on tema vaikuses hea olla ning see on see mis loeb, ma olen temaga mina ise. Juuni viimasel päeval saime aru, mis siin enam üksteist lollitada, see mis meil on ei ole lihtsalt reisikaaslus, me oleme suhtes ja nüüd on mu boyfriend minust kaugel ning ma tunnen end üsna üksikuna. Mõelge ise, kui te olete inimesega 24/7 viimased 5 kuud koos olnud… võõrutusperiood alaku!

Elan ühes toas Amy ja Davidiga Iirimaalt ning olen taas külmetuse endale külge hankinud ja see tuba on nii kuramuse külm. Muide, saatsin just cv raamatukokku – Nad otsivad kaheksaks nädalaks asendajat, mine tea, äkki olen mina sobiv kandidaat :) Praegu aga väntan iga päev kella kahe ajal hosteli rattaga pool tundi tööle, et koristada ära ühe suure kristliku erakooli kabel ja kunstiklassid – kõik see võtab aega kaks tundi ning minu palk on 19,61 tunnis (miinus maksud). Nädalavahetuseks sain aga mingit moodi piletimüüja koha, täpselt ei tea aga tööd on mõlemal päeval 10h ning 18 dollarit/h puhtalt kätte – sulas! Seega sissetulek 360 dollarit!. Selle nädalane teenistus tuleb üle 500 dollari, mis võrreldes farmieluga on lausa rikkus.

*Alessandro Baricco “Ookean meri”