
Oleme tagasi ning ka esimene tööpäev on seljataga. Ma ei ole vist kunagi nii välja lülitunud tööst olnud, et taas saabudes on meelest läinud isegi inimeste nimed. Puhkus läks vist asja ette. Pidevad küsimused ja naljad tuhast viskavad loomulikult üle, kuid seda paremad on kallistused ning siiras rõõm armsaks saanud kaaslaste poolt. Tunne on kohe 1000 x parem.
Lisan siia pilte ning helisid, juba varem kirjutatud tekstidesse. Enda jaoks mälestuseks ning kui kellelegil soovi on siis võib ka vaadata. Taimaa peaks olema tehtud. Tegemisel on ka galeriid aga nendega läheb aega, eriti minsuguse produktiivse pildistaja tõttu.
Ajasime BB-ga oma suksud (Sophy ja Sohfa) talvekorterist välja ning tegin esimesed päiksepaistelised tiirud tänavatel. Mõnusalt vabastav tunne on, kui ainult seda loksu seal pedaalis ei oleks. Vajan töökoda, rattaparandus töökoda.
Ja ühes kohas avaldati minu kiirelt kirjutatud kirjatükk, täies mahus ning perekonnanimedega. Oh issandjumal küll. Ma ise arvasin, et pannakse ikka lõik aga nu jah. Perekonnanimede osas oleks pidanud vist ise täpsustama, et ei soovi… aga enam ei ole midagi teha ning eile siidri kõrval kirjutatu on kõigile lugeda, noh, nagu need kirjatükid siin… ainult et need on väiksema lugejaskonnaga.
Pildil on vennapoeg oma uue ja uhke kellaga. Hiina värk Malaisiast.