kes varastas jõehobu?

Istanbul. Pidime siit kiirelt läbi lipsama aga jääme vist kauemaks. Lennud põhja Euroopasse on tühistatud ning seal hulgas ka meie oma Helsingisse. Õhtusest koju jõudmisest ei julge enam unistada.

Uskumatu, me ei oleks iial uskunud, et just sellel viimasel Euroopa sisesel lennul saab meile takistuseks vulkaanipurse. See on lihtsalt nii sürreaalne. Kõik meie lennud on läinud alati ludinal. Mingit isu ei ole siin passida, tuju on nullis ja võrreldes isegi Hongkongi lennujaamaga röövivad nad toitude pealt mõnuga. Tasuta wifi puudub, leidsime ühe restorani, kes oma paroole avalikult levitab, seega istumegi nüüd nende ukse taga. Fun!

Hongkong oli esimesel õhtul paljulubav, vähemalt ilma poolest. Täpselt paras Eesti suvi, nii 20 kraadi ehk peale Tai 40 kraadi oli see värskendus. Hommikul ärgates ei näinud me oma aknata toast seda, mis meid tänavale jõudes ootas ehk vihm, udu ja tuul. Plätudes, seelikus ja t-särgis ainukeseks katteks õhuke sall… Njaa, olime midagi paremat lootnud. Kõik meie teised riided ootasid aga lennujaama kotihoius õhtut.

Sõitsime praamiga Kowloonist Hong Kongi saarele ning arvasime heaks siiski kohalikku nr.1 vaatamisväärsust külastada ehk the peak, kuhu sõidab tramm 45 kraadise nurga all juba aastast 1888.aastast ning kust peaks siis avanema suurepärane vaade Hongkongile. Peaks, sest me juba teadsime, et me võime sellest vaid unistada, isegi Kowloonilt Hongkongi saarele oli nähtavus halb, kuigi vahemaad ju praktiliselt ei olegi.

Sõitsimegi trammiga üles ja peale mäe otsas poodides passimist alla tagasi. Alla saab ainult nii, et sõidad selg ees, sest muidu sa kukuks lihtsalt pingilt maha. Viitsime aega igal pool palju võimalik, sest väljas oli Eesti külm jaanipäev ning suurem osa muuseume on ka neljapäeviti suletud. Metrooga lipsasime veel tehnikapoodide tänavale, et Rain saaks ka oma isusid rahuldada, hiljem korra sööma ning mingi hetk oli juba mõttekas lennujaama minna, et teada saada, et lennuliiklus Euroopas on üks suur tohuvapohu ning lende otse põhja Euroopasse juba tühistati.

Peale plätudes päeva külmas (15-20 kraadi) ja vihmases Hongkongis võiks küll juba kiiremini koju jõuda. Kohe on boarding time Istanbuli lennule ja kõik kes loevad hoiavad pöidlad ristis, et meie homne lend Helsingisse tuhapilvede pärast ei tühistata. Üsna nutune oleks Istanbuli lennujaamas istuda. Helsingist tahaks reede õhtu kojugi jõuda.

Hongkongi tekst tuleb ka kunagi :)

Leidsime öömaja Mirador Mansionis, hiiglasuures hoones, mis sisaldab palju erinevaid külalistemaju ja hosteleid. Meie aknata ning hullumaja palatit meenutav kuubik on putukafoobist Rainile paras katsumus. Suur maja meelitab ikka kohale kõiksugu putukalisi.

Kahtlustame eelmises öömajas bedbugide söömingut, kuigi mina olen punnitu. Need pidid küll lollid olema, kes Raini minu asemel eelistasid, igatahes oleks see esmakordne juhus, isegi sääsed söövad mind rohkem. Ühtegi bedbugi me seal ei kohanud, kuid olime tunnistajaks ühe naise mure kurtmisele ning nägime tema söödud kätt, mis mulle meenutas loomulikult kohe eelmise aasta kevadist New York ja minu käsi. Siin igatahes ei ole veel putukaid näinud :) Loodame parimat.

Lõpetan oma apelsinimahla, vaatan veel natuke telekat ning ehk varsti ka uni mind murrab.

Pool teksti on viimasest postitusest välja jäänud :S
Tuleb siis siit.

Tegelikult Tais järgitakse igapäevaelus siiski kristlikku kalendrit aga traditsiooniline uus aasta annab ju põhjuse pidutsemiseks, olles siin ka üheks tähtsamaks pühaks. Inimesed on kõik väga lõbusad ja altid poseerima, kaamera peab loomulikult kilekotti peitma. Vett tuleb igast kaarest ning meie “õnnetus” oli see kui tänaval veetünnidega autoderivi vahelt ratastega läbi sõitsime, lõpuks ma tilkusin veel enam kui alguses ning prillisest enam läbi ei näinud, sest isegi suu oli seda möksi täis. Fun oli ikka! Kohalikud tulid mulle vastu ja kallasid mu veega üle, kuni prillid jälle puhtaks said.

Tai rahvusloom on elevant ja tradistiooniliselt on elevant aidanud linnu ehitada ja sõdasid võita. Palju on kodustatud elevante, kes oma eluteel peavad läbi kaks peremeest, tavaliselt isa ja poeg, sest elevandi eluiga on pikem kui inimesel. Muide, elevandid lähevad pensionile ehk lõpetavad raha teenimise 63 aastaselt, selline on valitsuse seadus. Aga kodustatud elevandi pidamine on kallis, vajab ta päevas süüa 150 kg ning seega on ainus võimalus neid üleval pidada nendega raha teenimine. Siin saad kasutada nn elevandi taksot, kuid täna oli elevantidel ka osa pidustustest, tänaval rahva pritsimine ning ega rahvas ka kade ei olnud elevandi londi vahele sai raha pista mille ta siis seljas istuva mehe kätte andis. Mina loobusin elevandi seljas sõitmisest aga veejuga oli mõnus ning tema hingeaur soe. Pildid loodedavasti tulevad ka head.

Chiang Mais ja ka vist siin on olemas asutused, kus elavad vanad (loe: hüljatud) ning halvast kohtlemisest päästetud elevandid. Seal saad raha eest veeta päeva või nädala neid loomi tundma õppides ja nende eest hoolitsedes. Igapäevaelus on loom igal pool, alates tekstiilidest, pügatud ilupõõsastest ja kujukesteks aga neid loomi tänaval autode vahel näha oli minu jaoks midagi enneolematut ja samas midagi kurba aga traditsioonid on sellised.

Homme lendame Hong Kongi ja siis peale üht ööd juba kodu poole. Olen aus kui ütlen, et koju ei igatse aga piletid on olemas ning puhkus lõppemas ehk varsti näeme!