kes varastas jõehobu?

Istanbul. Pidime siit kiirelt läbi lipsama aga jääme vist kauemaks. Lennud põhja Euroopasse on tühistatud ning seal hulgas ka meie oma Helsingisse. Õhtusest koju jõudmisest ei julge enam unistada.

Uskumatu, me ei oleks iial uskunud, et just sellel viimasel Euroopa sisesel lennul saab meile takistuseks vulkaanipurse. See on lihtsalt nii sürreaalne. Kõik meie lennud on läinud alati ludinal. Mingit isu ei ole siin passida, tuju on nullis ja võrreldes isegi Hongkongi lennujaamaga röövivad nad toitude pealt mõnuga. Tasuta wifi puudub, leidsime ühe restorani, kes oma paroole avalikult levitab, seega istumegi nüüd nende ukse taga. Fun!

Hongkong oli esimesel õhtul paljulubav, vähemalt ilma poolest. Täpselt paras Eesti suvi, nii 20 kraadi ehk peale Tai 40 kraadi oli see värskendus. Hommikul ärgates ei näinud me oma aknata toast seda, mis meid tänavale jõudes ootas ehk vihm, udu ja tuul. Plätudes, seelikus ja t-särgis ainukeseks katteks õhuke sall… Njaa, olime midagi paremat lootnud. Kõik meie teised riided ootasid aga lennujaama kotihoius õhtut.

Sõitsime praamiga Kowloonist Hong Kongi saarele ning arvasime heaks siiski kohalikku nr.1 vaatamisväärsust külastada ehk the peak, kuhu sõidab tramm 45 kraadise nurga all juba aastast 1888.aastast ning kust peaks siis avanema suurepärane vaade Hongkongile. Peaks, sest me juba teadsime, et me võime sellest vaid unistada, isegi Kowloonilt Hongkongi saarele oli nähtavus halb, kuigi vahemaad ju praktiliselt ei olegi.

Sõitsimegi trammiga üles ja peale mäe otsas poodides passimist alla tagasi. Alla saab ainult nii, et sõidad selg ees, sest muidu sa kukuks lihtsalt pingilt maha. Viitsime aega igal pool palju võimalik, sest väljas oli Eesti külm jaanipäev ning suurem osa muuseume on ka neljapäeviti suletud. Metrooga lipsasime veel tehnikapoodide tänavale, et Rain saaks ka oma isusid rahuldada, hiljem korra sööma ning mingi hetk oli juba mõttekas lennujaama minna, et teada saada, et lennuliiklus Euroopas on üks suur tohuvapohu ning lende otse põhja Euroopasse juba tühistati.

Peale plätudes päeva külmas (15-20 kraadi) ja vihmases Hongkongis võiks küll juba kiiremini koju jõuda. Kohe on boarding time Istanbuli lennule ja kõik kes loevad hoiavad pöidlad ristis, et meie homne lend Helsingisse tuhapilvede pärast ei tühistata. Üsna nutune oleks Istanbuli lennujaamas istuda. Helsingist tahaks reede õhtu kojugi jõuda.

Hongkongi tekst tuleb ka kunagi :)

Leidsime öömaja Mirador Mansionis, hiiglasuures hoones, mis sisaldab palju erinevaid külalistemaju ja hosteleid. Meie aknata ning hullumaja palatit meenutav kuubik on putukafoobist Rainile paras katsumus. Suur maja meelitab ikka kohale kõiksugu putukalisi.

Kahtlustame eelmises öömajas bedbugide söömingut, kuigi mina olen punnitu. Need pidid küll lollid olema, kes Raini minu asemel eelistasid, igatahes oleks see esmakordne juhus, isegi sääsed söövad mind rohkem. Ühtegi bedbugi me seal ei kohanud, kuid olime tunnistajaks ühe naise mure kurtmisele ning nägime tema söödud kätt, mis mulle meenutas loomulikult kohe eelmise aasta kevadist New York ja minu käsi. Siin igatahes ei ole veel putukaid näinud :) Loodame parimat.

Lõpetan oma apelsinimahla, vaatan veel natuke telekat ning ehk varsti ka uni mind murrab.

Pool teksti on viimasest postitusest välja jäänud :S
Tuleb siis siit.

Tegelikult Tais järgitakse igapäevaelus siiski kristlikku kalendrit aga traditsiooniline uus aasta annab ju põhjuse pidutsemiseks, olles siin ka üheks tähtsamaks pühaks. Inimesed on kõik väga lõbusad ja altid poseerima, kaamera peab loomulikult kilekotti peitma. Vett tuleb igast kaarest ning meie “õnnetus” oli see kui tänaval veetünnidega autoderivi vahelt ratastega läbi sõitsime, lõpuks ma tilkusin veel enam kui alguses ning prillisest enam läbi ei näinud, sest isegi suu oli seda möksi täis. Fun oli ikka! Kohalikud tulid mulle vastu ja kallasid mu veega üle, kuni prillid jälle puhtaks said.

Tai rahvusloom on elevant ja tradistiooniliselt on elevant aidanud linnu ehitada ja sõdasid võita. Palju on kodustatud elevante, kes oma eluteel peavad läbi kaks peremeest, tavaliselt isa ja poeg, sest elevandi eluiga on pikem kui inimesel. Muide, elevandid lähevad pensionile ehk lõpetavad raha teenimise 63 aastaselt, selline on valitsuse seadus. Aga kodustatud elevandi pidamine on kallis, vajab ta päevas süüa 150 kg ning seega on ainus võimalus neid üleval pidada nendega raha teenimine. Siin saad kasutada nn elevandi taksot, kuid täna oli elevantidel ka osa pidustustest, tänaval rahva pritsimine ning ega rahvas ka kade ei olnud elevandi londi vahele sai raha pista mille ta siis seljas istuva mehe kätte andis. Mina loobusin elevandi seljas sõitmisest aga veejuga oli mõnus ning tema hingeaur soe. Pildid loodedavasti tulevad ka head.

Chiang Mais ja ka vist siin on olemas asutused, kus elavad vanad (loe: hüljatud) ning halvast kohtlemisest päästetud elevandid. Seal saad raha eest veeta päeva või nädala neid loomi tundma õppides ja nende eest hoolitsedes. Igapäevaelus on loom igal pool, alates tekstiilidest, pügatud ilupõõsastest ja kujukesteks aga neid loomi tänaval autode vahel näha oli minu jaoks midagi enneolematut ja samas midagi kurba aga traditsioonid on sellised.

Homme lendame Hong Kongi ja siis peale üht ööd juba kodu poole. Olen aus kui ütlen, et koju ei igatse aga piletid on olemas ning puhkus lõppemas ehk varsti näeme!

Minu plaanist kell viiest äragata ei tulnud midagi välja. Tahtsin osa võtta uue aasta buddhistlikust tseremooniast aga uni võttis hoopis mind kuni kella kaheksani, mil alustasime oma päeva puuviljasalatiga ning juba enne üheksat olime endale rentinud rattad ning leidsime end mööda tänavaid templite poole sõitmas.

Eile päikeseloojangul külastasime ka üht (Wat Ratchaburana), siis kui tegelikult oleks pidanud see suletud olema ja kahekesi seal ekseldes oli päris hirmus nii, et prang’i sügavustesse minemisest loobusime. Pime oli ka juba.

Täna vaatasime üle 16 meetrise ülekullatud pronksist Buddha (Wat Phra Mongkhon Bophit) ning läheduses olnud varemed (Wat Phra Si Sanphet) ja rohkem me ajalugu ei taha. Nautisime möllu ehk uue aasta saabumist. Praegu on siin aasta kõige kuumem ja kuivem aeg, seega veefestival on pidustusteks kõige sobivam. Autokastides sõidavad inimesed suurte veetünnidega kust vett kõigile teistele pritistakse, näkku määritakse sulle värvilise pulbri ja vee segu. Kõik ikka selleks, et õnn sinu juurde tuleks.

Meie tänavas küll põhimöll ei käi, kuid tänava põhimöll käib meie külalistemaja Tony’s Place ees ja oleme isegi süüdlased möödujate märjaks pritsimises. Leiget vett on tünnidesse voolanud juba hommikust saati ning kõlarid on ka ammu juba kuumad ehk veepidu. Kõige hullem on külm vesi ja olin isegi tunnistajaks, kus vastasmaja veetünni kümnekilone jääkamakas sisse lasti :) Ma ei uskunud, et ma kunagi veel oma elus niimoodi veega mängin aga nagu öeldakse, kui oled Roomas, tee nagu roomlased teeks ja seda me teemegi. Naudime.

Tai elanikel on kombeks kalu vette vabadusse lasta, tehes nii annetuse Buddhale ning seega, kui tempelid ümbritseb vesi siis see kubiseb kaladest. Vanas Sukhothais on üsna linna keskel tegutsev temple, kuhu saab üle sildade ning kohalike meelelahutuseks on sildadel asuvatest kärudest purkidega kalatoitu osta (paned karpi annetuse) ning seda vette visates näha, kuidas vesi kaladest keeb. Uskumatu, ma ei ole oma elus vist korraga nii palju ja suuri kalu näinud, turistidena vahtisime toimuvat suu ammuli ning tegime ka ise katset.

Hetkel oleme bussis suunaga Ayuthaya poole, buss Lobpurisse oli välja müüdud. Ja kuna homme tähistatkse Tais veefestivaliga (loe: üksteise veega pritsimisega) uue buddisthliku aasta saabumist, siis suure tõenäosusega skipime ka enamuse templeid. Ja naudime melu.

12.aprill 2552

Sukhothai. Tai üks külastatumaid maailmapärandi kohti, kunagise Sukhothai kuningriigi asupaik, mis oli üks esimesi Tai kuningriike. Ajaloopark, mis sisaldab 21 erinevat templit (75 on veel läheduses), asub meie majutusest kohe üle tee. Vaatamata populaarsele kohale ei kohanud me täna, oma esimesel õhtul, siin just erilist turistide rohkust. Eks neist paljud ööbivad siit umbes 12 km eemal asuvas uues Sukhothais.

Teine päev ning päevane päike ei halasta, kiskudes kraadiklaasi 43 kraadini (varjus!), nii, et ka tuul on tulikuum. Renditud rolleriga sõites on ikka tunne nagu saunas kuhu on paigtatud ventilaator. Varajane äratus, kiire hommikusöök kohalikus kohvikud, rollerid ja ajalooparki. Seda ei anna kirjeldada, pilte lisan kui koju olen jõudnud aga palju oli Buddha kujusid, palju ühesugust aga siiski erinevat. Päevases tippkuumuses ronisime mööda kivist rada 200m kõrgusele kõige kõrgemasse templisse, suure seisva Budda juurde. See asub linnast 4 km väljas ning kui nad siin nii palju ei põletaks oleks vaade linnale ka parem. Et näha rohkem on ratas või roller siin hädavajalik. Õnneks, kuna templeid on palju, siis saab enamust üksinda avastada ning seda eriti hommikul, pealelõunases kuumuses on turismibussid ka kohale jõudnud aga nad lipsavad kiirelt läbi ja edasi, nagu konveieril.

Enamik Buddha kujudest on istuvad, kujutades maad puudutavat Buddhat ja sümboliseerides tähtsat episoodi tema elus, kus ta keeldus liigutamast enne kui oli saanud valgustuse. Kokku on neli peamist põhiasendit: seisev, istuv, kõndiv ja lamav. Viimane esindab tavaliselt parnirvanat ehk täielikku nirvaanat ja meie siin vist kohtasime vaid üht sellist.

Kuna piletid antakse kogu päevaks (kolmes kohas erinev pilet, palju näeb tasuta ka) siis käisime sisse ja välja ning nii sattusime ka buddhistlike munkade pühitsemise tseremooniale kuningas Ramkhamhaengi monumendi juures. Kastiautodes toodi trummide põrinal kohale valgesse riietatud noormehed, kelledest saavad mõneks ajaks mungad, keegi võib olla kogu eluks. Siin ei ole mungaks saamine mitte eluaegne otsus vaid mungana võib elada ka paar nädalat. Meie nähtud osa tserenooniast kulges korratud palvete, pildistamise ning bändi saatel, viimased olid eriti edevad vanad mehed ning nelile meeldis väga kaamerale poseerida, juhtusin mina olema olema parasjagu ainuke turist ning miks mitte ka siis juba muusikat mängima hakata. Minul oli lõbu laialt!

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Nii palju kui ma aru olen saanud siis mungaks pühitsemine annab noormehe perekonnale põhjuse ohtralt pidutseda ning sealhulgas ka ohtralt alkoholi manustada. Üks suur pidu, millele järgneb kohe uue aasta pidustused ehk Songkran, nimelt on Buddhistliku kalendri järgi saabumas aasta 2553, mille algust loetakse Buddha surmast ehk tema täielikku nirvaana saavutamisest. Peamine müügiartikkel on hetkel veepüssid, sest just nimelt uue aasta saabudes lähevad kõik tänavatele ning hakkavad üksteist veega pritisma ning mingi pulbriga loopima ja loomulikult ohtralt alkoholi. Tänavatele on juba sisse seatud veetorustik, otsaga tänavale. Tradirsiooniliselt koristatakse enne uut aastat toad ära ning uue aasta hommikul külastatakse templeid ning pidu kestab kogu nädala! Täna õhtu nägime mitmeid noori autodega suuri kõlareid tänavale tassimas (selleks on spetsiaalselt ehitatud varjualused), isegi juuksurikojast olid kõlarid tänavale tõstetud, nii umbes puusani. Pidu tuleb mürarikas ning midagi on vist juba täna õhtul. Kell on pool kaheksa, oleme toas, ja sööme tänavalt ostetud hõrgutisi. Varsti vaatama, kas midagi on toimumas.

Homme liigume edasi Lopburisse ja õhtuks loodame jõuda Ayuthaya linna, mis jääb Tais meie viimaseks peatuspaigaks.

Chiang Mai ole mitte ainult templid vaid siin on küllalt teha, asudes 600 m üle merepinna ning mägede keskel on siin matkamiseks sobivaid paiku, samuti leidub koskesid ja hulganisti loomi, eraldaldatud mägikülasid ja hõime, kes tänapäeval käsitööga turistidelt sissetulekut teenivad. On ka neid kes piisavalt eraldatud, sest arvatakse et 9-nda klassini kohustulikku haridust ei omanda siin riigis umbes 1,3 miljonit last. Osad vaesuse, sest vanemad vajavad, et kõik pereliikmed töötaks, teisalt eraldatuse tõttu, sest koolid jäävad liiga kaugele.

Meie külastasime täna Birma põgenikke, hõimu kes lastele alates viiendast eluaastast võrusid kaela ümber hakkab panema, venitades nii oma kaela pidevalt pikemaks. Nad elavad siin põgenike laagrites ja osadele on Tai valitsus andnud maa mägedes kus nad saavad oma sissetulekut turistide pealt teenida. Osa raha läheb piiriäärsetesse laagritesse, osa jääb külla. Kõikjal on vaid nende inimesed, mitte ühtegi taimaalast. Koht ise oli minu jaoks kurb. Mul ei ole kahju neist 1000 bathist mida me sissepääsuks maksime, et näha naisi ja lapsi kes varjualustes oma käsitööd teevad ja siis neid müüvad, eeldades, et pildistamiseks sa ostad neilt midagi. Nende käsitöö maksis väga vähe ja oli väga ilus, nii me tegimegi vaid mõned pildid ja toetasime kahte naist läbi kahe salli. Mul on hea meel, et ma sinna läksin, kuid kuidagi kurb on, sest olles turist, olen ma ka nende ainuke sissetuleku allikas.

Teisels peatuseks valisime ülimalt populaarse tiigri kuningriigi asemel maod, mis oli ainult meie päralt. Loomadega seotud etendused mulle üldse ei meeldi, kuid see oli üllatavalt ok, igatahes pärast neid pikki roomajaid nähes eriti kuhugi metsa ei kipu, elab siin nii kobra, püüton kui ka teisi mürgiseid madusid. Nende hampad olid teravad ning mürk tapab olenevalt maost alates poolest tunnist kuni tunnini. Palju inimesi sureb siin just nende hammustuste läbi, sest haiglad nagu ka koolid on tihti väga kaugel.

Trippisime ringi meie hotelli allkorrusel asuva turistibüroo Mr. Whiskey Trek taksoga, büroo reklaamlauseks on “you are never drunk alone”. Kuulub see mitmele noorele ning minu küsimuse peale, et millest selline nimi ja lause, sain vastuseks: “Kuidagi tuleb erineda, sest Chiang Mai-s on sarnaseid asutusi liiga palju” ja neid tõesti on. Juhiks oli meil 31 aastane, kes on oma elus jõudnud paljudes Tai linnades elada, alates 13 eluaastat treeninud end taipoksijaks ning siiani võitleb vahel raha pärast, kuid lisaks on teeninud raha turisti giidina ning ka teistel ametitel. Kuigi siin abiellutakse umbes 25-27 aastaselt, arvab ta siiani, et on abieluks liiga noor ning eestlastele pakkus, et oma rahvaarvu suurendamiseks peaks me lihtsalt rohkem lapsi tegema :)

Praegu istume taas “Funky Dog Cafes” kuulame Bueno Vista Social Clubi ning vaatame kuidas omanik paberist igasugu asju meisterdab, laseme õhtusel tuulel ning kohalikul õllel end jahutada. Homme hommikune buss Sukhothaisse.

Lisa: Ühel teljel ümber planeedi on väga hea blogipostitus ning tasutainfo hõimu kohta SIIN. Meie ju käisime puhtalt turistikülas ning ega me nii palju teada ei saanudki, kui nemad sea. Tasub lugeda.

Teine ja viimane päev Chiang Mais. Templeid oleme näinud piisavalt, et mitte endam piltide pealt ära tunda, milline miski oli. Siin on neid lihtsam leida kui poodi, kust shapooni saab. Igavesti ägedalt kirjud, täis budda kujusid ja munki, karjakaupa noori poisse, kes omavahel naeravad ja natuke ulakust teevad. Lapsed jäävad lasteks, olgu nad mungad või ei. Siin on vist ka kombeks, et iga mees oma elust teatud aja templis veedab, tänapäeval võib seda aega vaid nädalates lugeda, varasemalt aga kuid. Kuigi ma nende rituaale ei mõista on templite õhk väga raulik, värvikirev kuid mitte pealetükkiv. Muide, naisena, ei tohi ma munka puudutada, samuti ei tohi naine otse mungale midagi anda, peab kuhugi munga lähedusse asetama ja ta siis saab selle võtta. Paljudes kohtades on naistel sisenemine samuti keelatud ning riietus peab olema põlvi ning õlgu kattev.

Võimalik on ka saada omaette aeg mungaga, et küsida talt nende elu, buddismi või kasvõi riietuse kohta. Kuid ma tunnen, et ma võibolla ei oska piisavalt küsida, kuigi tahaks. See on vastastikune ehk mungad õpivad turistidega vestlemise läbi inglise keelt. Aga ma siiski pelgan…

Täna käisime ka kõige kõrgemas templis (Phra That Doi Suthep), kus hea ilma korral saab suurepärase vaate linnale. Sinna saime jagatud taksoga (nagu jeepney Filipiinidel) 50 bathi ots, nägu aga peab olema vähemalt 6 sõitjat. Seega sa pead ootama. Me maksime oma juhile 300 ehk 100 (35 eek) rohkem kui muidu oleks läinud ning läksime kohe 13 km üles mäkke ning templisse saamiseks 360 trepiastet. Tempel ise on põhja Tai kõige püham, kuhu tehakse palverännakuid ning loomulikult meelitab see kohale hunniku turiste, kelle käest sissepääsuks 30 bathi kasseeritakse. Kohalikud, kes 95% on theravada budistid loomulikult sissepääsu ei maksa, kuid annetusi teevad nemad ehk rohkem kui turistid. Paljud templid elavadki annetustest.

Eile sattusime ka portsu otsa ehk turistilõksu, saime endale 35 eegu eest tuk-tuki koos juhiga kolmeks tunniks, et vaadata väljaspool asuvaid templeid ning käsitööd, viimane ongi siin üks lõks. Tegelikkuses huvitav, sest sind viiakse läbi töökodade näidatakse kuidas asju tehakse (siid, hõbe, kohalik puidulakkimistehnika ja värvimine jne) ning siis juhatatakse sind suurde müügisaali, kus siis näidatakse ühte ka teist ning loomilikult väjuvad paljud sealt ostudega, ega ka meie mõnes kohas erandid ei olnud. Aga lõpuks viskas üle, ma tõesti ei huvitu juveelidest… Juhiga vesteldes tuli välja trikk nimelt kui ta viib turistid ühte kohta saab ta sealt templi ja kümne koha peale kokku saab ta tasuta bensiini! Ta palus, et minge vaadake, te ei pea ostma ning lõpuks piirdus meie puhul 8 kohaga viskas meid linna keskele templisse ning sealt edasi saime juba ilma temata hakkama. Kohati huvitav aga tüütu ning piinlik.

Mul on siinsed toidud üle viskanud ning eile oli mu ainukeseks sooviks kartulisalat :S aga rahuldusin ka friikartulite ning ketsupiga. Täna leidisn ideaalse koha kus pakutakse suuri värske salati portse + tuunikala mmmm… Muidu nad ju kõike hautavad ja wokivad. Tegelt on hea aga vajan vaheldust, eriti sellise kuumusega. Kui muud ma ei igatse siis kartuliputru ning külmakastet ja suvesuppi… neid kindlasti. Ja see, kui magus siin kõik on! Müstika! Ja mitte ainult Tais, see laieneb kogu reisile.

Kes siin pool pole käinud ei teagi, et söömiseks kasutatakse siin kahvlit ja lusikat. Kusjuures kahvel asendab meie mõistes nuga ning seda suhu ei panda, sellega lägeb toit lusikale ja viimane siis suhu. Tänavatoit läheb kätega ning supile (dom kha gai, me vist tunneme seda dom yam-ina, mis siin on siiski ilma kookospiima ning mitte kana vaid mereandidega )süüakse lisaks alati riisi. Tai keeles sööma “gin kow” tähendabki riisi sööma. Seega, varsti oleme ka meie riisi nägu :) Kui oleks nii kuum (täna 42 kraadi) siis oleksid söögid maitsvamad aga kes selles kuumuses midagi sooja ikka tahab. Puuviljad aga on mmmm…. õlu läheb vajadusel ka aga kõige parem on vesi.