kes varastas jõehobu?

Neljandat nädalat puhkan ehk eelviimast. Sel aastal läks siis nii, et piiridest ma väljapoole ei olegi saanud aga luban, et järgmisel aastal teen kõik tasa. Hetkel on teised tegemised ning rännulustile ei olegi aega ega raha jagunud. Kahjuks.

Olen viiendat päeva alevis ning Härra on hakkama saanud sellega, et meie suvetuba on kohe-kohe valmimas ning meie saame oma kodinad kokku pakkida ning minu viimast puhkusenädalat eesti tripiga austada. Hissand, just praegu meenus mulle, et lubasin peale põrandapesu ju meie auto kokku pakkida. Oma ema tütar ehk mäluga ei ole siin peres kiita :) Folgil käisin ka – neljapäeval ja ühest päevast on ikka vähe aga nagu me tõdesime oleme me juba natuke vanad ka, uni tuli peale näiteks keset üht rütmikat kontserti. Aga ma nüüd lippan, sest kell on juba tiksunud neli ja mina pean täna kuhugi mere äärde saama aga enne tuleb sõiduvahend korda teha ning ennast ka minekule sättida.

Kirjutamiseni!

Olen kodualevis. Suvetuba nõudis meid siia ehk selle tahaks ju kevade lõppedes valmis saada. Eile istusime esimest korda lõkke ääres, tekk, villased sokid ja soe süda on tarvikud mida mai kuu külmadel õhtutel kindlasti vaja läheb.

Veedan oma tööpäevi hetkel alevis, emme õla all, mingi müstilise palaviku küüsis mis mind juba nädal aega närinud on. Tahtmise taha on jäänud perearsti vahetamine Tallinnasse ning seetõttu käingi siin pisikeses alevis arstil ja vere prooviks verd loovutamas ning röntgenis 50 km kaugusel. Ebamugav, tõesti. Kuid kordades mõnusam on arstile helistada ning ta teab hoobilt kes sa oled ning sinu haiguslugu, sest olen kohtunud temaga juba sünnist saadik. Luban, et uuel aastal otsin endale uue arsti, kes elab minule hetkel lähemal aga praegu pean läbi ajama vana ning turvalisega.

Uus ja uhke perearstikeskus asub nüüd minu kodukohast täpselt teisel pool alevit (kuid peaaegu selle maja ees kus ma oma elu esimesed 16 aastat elasin) ning sinna jalutab umbes poole tunniga (märgin igaks juhuks, et alev on nii väike, et siin ühistransporti ja taksot ei ole), seega hommikul trotsisin lund ja tormi ning sõitsin arstile rattaga. Milline nauding! Tõsiselt, ma sõidaks vist rattaga läbi talve, kui tee tingimused vähe paremad oleks (ok. -20 ning 100 sm lund saavad takistuseks ka siis).

Pilt on mobiilist.

Teie,
37,5

Raporteerin. Põrand on nüüd olemas. Jätkame kevadel või hilissügisel.

Minu elu koosneb ootamisest.

Ootan, et tuleb suvi, et see ei lõppeks, et õhupallid oleks kogu aeg taevas ning muinasjutud sünniksid päriselt. Varsti tuleb september ning võin rahus jõule ootama hakata. Sünnipäeva enam mitte nii vüga aga selle kompenseerin endale tõesti tõelise jõulurõõmuga aga selleks on veel vara, siis saab reisi oodata ning soovida, et see kunagi ei lõppeks. Samuti on võimalik oodata hommikut või seda, et kartulid pehmeks keeks ja tormi. Kõige kõditavam ongi see äikese ootus, see, et sa kuuled, et ta tuleb ja näed aga mõnikord valmistab see on pettumust, sest aknalauale lanegavad vaid mõned piisad.  

Ootamine teeb vahel haiget. Kui keegi ütleb, kutsub ja räägib aga pärast on nii, et minul ei tasunudki oodata, sest jällegi on minul ühjad pihud. Aga nagu alati oskan ma head nägu teha, võib olla ainult natukene jahedamates toonides. Ju oli siis nii vaja. Olen pisaraterohkuses oodanud arstilt vastuseid, ootamine on vahel nii painav ning imestuväärne on see kuidas kaks sõna sinult kogu koorma kukilt võtavad ning päikese välja toovad.

Praegu ootan ma, et kallim oma ratta valmis saaks aga tal ei paista sellega kiiret olevat või õigemini ajab ta tagasi liigset täpsust. Igav, sest spontaansus kaob aga samas annan talle andeks, sest kodualevis on oodata kunagi meie suvetoa valmimist ning selle ootuses panen ma juba seintele värve ning ostan kohaliku triibuga kangast – mõtetes.