kes varastas jõehobu?

Olen alevis juba nii pikalt olnud, et enam ei mäletagi millal tulin aga tulin mööda seda teed taas rongijaamast alevisse. Trükin neid sõnu, üks näpp herilase nõelapistest paistes, nüüd selgus, et ma peale sellise putuka torkamist päris ära ei sure aga käelaba ajab paiste ning sügelema küll.

Alevis on ikka huvitav – naabrimehe sõbral oli šampanja efekt ning laulis see põõsas poissmehe rõõmsast elust, teine naaber kuulab hommikul kella kuuest ikka veel Vikerraadiot nii, et minagi saan sellest osa ja pidevalton äikest ja päikest.

Möödas on üks päev folgil, jäätiseteod ning muffiniküpsetamised, jalutuskäigud ning rattasõidud. Täna hakkab meil puhkus Eestimaal.

alev, juuni 2010

Koos suvega on tulnud meil taas faas, kus oleme igal nädalavahetusel kodust lennus, et saaks kuskil muru nuusutada. Kuna kodualev sai vanaks siis läksime sinna pidustusi vaatama, kahjusk oli asi halvasti organiseeritud ning igav ning sellest jõest saab täiskasvanud inimene jalutades üle… seal ma lapsena ujusin ning üle jõe ujumine oli julgustükk! Pilt on tehtud sillalt, mis kunagi sama ürituse raames rahvarohkuse all jõkke kukkus, nüüd olime seal kahekesi. Eks praegu on nii palju konkureerivaid üritusi, meelelahutust pakub arvuti, telekas, kodune grill ning nii sellised üritused jäävadki pigem igavlevatele inimestele igavleda.

Väisasin täna Marks and Spenceri toidupoodi Rocca al Mares, olin neist ruutmeetritest lummatud, mulle meeldivad ilusad pakendid (sisu veel ju proovinud ei ole) ning seal oli seda minu jaoks palju, kotti eksis üks kuskusi kaste, homme proovin ning arvustan. Tundub, et sealt saab neid asju mida vahel on vaja aga eestist saada ei ole. Like! Nagu Facebookis öeldakse.

Mu päev oli nii värvline täna. Sinna mahtus rattasõita alevis emaga ning erinevate ainutl poodide külastamine (sh ka uue toidukaubad tootjalt), sinna mahtusid maasikamuffinid ja suvesupp, vihma eest toas sõbrannatamine ning päikeseloojangu aegne rattasõit. Kõik mu tänased kolm naist on mulle nii ütlemata kallid. Olen alevis.

Mõnikord on mul tunne, et ma ei taha enam midagi kuulda, tahan end välja lülitada ning elada veel oma killukeses päikesekiires, mida vahel harva taevast püüda võib. Liiga palju on surmasid… põhjendamatuid, noorte inimeste eluteede katkemisi ning ring kuidas need mind puudutavad on juba nii lähedale hakanud tulema. Üle nädala tulevad teated… akadeemia aegne tuttav lahkus liiklusõnnetuses, alevis läksid viimase paari päeva jooksul vabasurma kaks täisjõus mees, kaks lähedalt riivanud ning lähedasi inimesi veel lähemalt puudutanud ülekohtust surma, kaks noor inimest. Ükskord maksis inimese elu pool miljonit krooni! Kujutage ette poolt miljonit krooni ja pange kõrvale noore mehe elu, viimane kaalub raha mitu-mitu korda üles. Mul on kurb. Alevis on viimaste aastate jooksul tekkinud nii palju kurbi silmi, kes leinavad oma lähedasi… ma ei tea miks erinevad suured ja ajakirjanduse veergusid toitunud õnnetud lood just seda pisikest alevit puudutanud on… kurb.

Majanduslangus, pessimism, koondamised, raha ei ole ning hinnad on kallid. Noor ema väikeste lastega koondatakse, kuid vanem, kes perekonna juba üles kasvatanud on, jäetakse tööle. Ei, ma ei räägi siin noorte ja natuke rohkem aastaid elanud inimeste töövõimekusest, lihtsalt ühel on suur pangalaen, lapsed jms. Teine elab üksi ning ilma laenuta… Noorele emale sai saatuslikult see, et väikesed lapsed on tihiti haiged, ning firma on ju raha peale väljas… haiguslehel inimene ei too raha sisse. Kõik on loogiline ning juhtide vaatevinklist arusaadav aga kaotajaks jääb nõrgem. Inimlikku faktorit ei arvestata. Aga, kui firma oli alevi suurim tööandja ning tööjõupuudus on juba üsna suur ning kui su majalenu aitab maksta korterist saadud üür… kuid ka üürnikud on koondatud…

Mul on kurb kõige selle pärast, mis minu ümber on ja mida ma igapäevaselt kuulen. Võib-olla olen isekas, kui ütlen, et kardan, et see ring tõmbub üha koomale ning kardan lööki enda või oma lähedaste pihta. Ma nii tahan oma pisikest päikesekiirt.