kes varastas jõehobu?

Numbrimaagiaga sina peal olevad inimesed istuvad täna kindlasti sabad rõngas, ma tegin kell 11:11 oma päevapildi ning sellega mul tänase päeva kummaradamine lõppes. Hoopis rohkem olen ma “muserdatud” sellest jalgpallimatšist, sest eile oli kogu Tallinn täis rohesärklasi ning kõik kohad nende poolt vallutatud, lemmik kohta sisse astudes oleks tahtnud rinnale taguda ja öelda, et eestlastel on õigus aga tagurdasime kiirelt välja enne kui mõni iiri mees meid oma haardesse oleks haaranud. Kahjuks ei kandnud ma eile oma rohelist kleiti, see oleks olnud kui kamuflaaž, oleksin muutunud nähtamatuks.

Ma ei imesta kui 9 kuu pärast sünnib Tallinnas millegi pärast tavalisest rohkem punapäid.

Täna trolliga sõites ning endale kõrvaklappidest taustamuusikat mängides nägin jälle oma elu kõrvalt nagu filmi. Mulle meeldivad filmides need kohad, kus liigutakse, sõidetakse ning ekraanil näidatakse lihtsalt kulgemist, taustaks muusika. Kuna ratas on talvekodus siis on kõrvaklapid mul taas in ning elan igal hommikul ja õhtul filmis, minu oma filmis kus ma olen väsinud vihkamast (jah, see on ka filmi pealkiri).

Ma olen ehtne eestlane ja mulle meeldib ka vinguda, vahel kiruda ja rääkida kuidas kõik on lollid ja mina olen nii ilus ja hea. Seda loomulikult mitte sõna-sõnalt mõeldes aga nii hea on auru välja lasta. Aga viimasel ajal olen ma sellest kõigest nii väsinud, otsin spunki kõiges ja seda vastikult imalmagusat suhkrutükki ka mis kõik magusaks muudab. Kõiges on midagi head. Kas meil on tõesti nii vähe usku inimestesse, et kiita neid ei oska, rõõme jagada ei oska aga kui midagi on valesti tulistame nii kuidas jaksame?

Pime lumememm ootab kevadet. Mina ka! Mina ka!

Käisin eile Pärnus pildistamas, kohe kahes kohas ning mitut inimest. :) Pilte saate kunagi hiljem, praegu aga hakkan oma samme haiglapoole seadma.

Minu 59 päeva 365-st jäädvustamine on tulnud ilma vaevata, mida aeg edasi seda lihtsam. Pisike eesmärk igas päevas. Ja mis kõige toredam – tagasi vaadates ma mäletan igat päeva, ma mäletan rohkem.

Vaatasime härraga Ühtse Eesti Suurkogu, mina käisin seal aga härral jäi vahele ning lõpuks ma sain ka selle DVD sealt Keskraamatukogust kätte. Ma ei ole ühtegi valimist vahele jätnud, nii palju kui ma olen saanud olen oma kodanikukohust täitnud ning peale kolmetunnist vaatamist tegin siis selle ka seekord ära. Nüüd tahaks kõigile erakondadele südamele panna, et jätke mind välja, mina oma häält muutma ei hakka, palun omi tekste minu postkasti enam mitte toppida ning Teie pastakad mind ka ei huvita. Täiesi kama. Aga valitsege hästi, ma ei tahaks Teie üle vinguda. Ja Savisaar peaministriks EI SAA!

Tahan siin ka ära mainida, et Tallinna elanikuna ajab mul juba kopsu ülemaksa, sest milleks on meil vaja linnapea infotelefoni, oma tööbürood, Tallinna TV-d??? Milleks???? Võeh. Vastik. Ja Põhja Tallinna Sõnumites on artikli kirjutajate pildid suuremad kui artiklid. Võeh.

Tere kõigile! Siin on silmapaare rohkem, kui ma arvata oskaks. Vahva.

Täna on ühe kalli inimese sünnipäev ja kuigi ma seda tean ning suurema osa päevast temaga veedan avastasin ma kuupäeva alles hommikul terevisiooni vaadates, see tähendab ka seda, et homme saan mina vanaks ning kätte on jõudnud aeg kus selle võiks tõesti juba ära unustada. Seega, jääme meie Kadiga noorteks. Me unustame lihtsalt vananeda. Vot.

Pildil on jäädvustatud novembrikuised üllitised Kristile, keegi ju palus siin mu kudumist ka näha. Väikesed südamed on peo sees, et ta oma süda saaks soojas hoida.

Praeguseks olen ma kudumise unustanud, ei ole see aeg, teised tegemised ampsavad suurema osa ajast.

<—————————————– Facebooki sõbrad! Siin kõrval on link ühele saidile, kui soovite võite like panna :)