kes varastas jõehobu?

Kroonikasse: tulumaksu sain tagasi 0,19 eurot ning õues on -30 kraadi tuulekülma. Ja öösel kell 4:30 arvas voodi, et talle aitab, minu pool madratsist vajus allapoole ning ülejäänud kaks tundi jagasime Rainiga voodi ühte poolt, mina temast kramplikult kinni hoides.

Tere teisipäev!

Andke andeks minu kodukana jutud aga pöördun siin taas oma “jooga” mõtetega teie poole. Olen aru saanud, et kudumine on mingis mõttes eneseületamine, sest asjade loomingu ning selle lõnga ja varraste pusimise tulemusel on enesetunne nii hea, eriti kui midagi valmis saab.

Talv on käes ning patjadesse pugemine ning hämarate kohvikute “kohtinguteks” otsimine saab mõneks ajaks mu hobiks.

Mulle tundub, et kaasmaalastele tuleb see, et meil läheb pimedaks, külmaks ning lumi tuleb maha igal aastal üllatusena, sest miks muidu sellest nii palju pasundatakse. Tuleb endale lihtsalt teised tegevused leida ning nautida aasta-aegade vaheldumist, minul on loomulikult kahju sellest, et ma rattaga sõita ei saa  julge.

*pilt: Kilingi-Nõmme, Schilling

Peale kaht nädalat haigust ning tekki ei olegi töönädal nii kerge. Kohati on tunne, et kuidas neist asjadest nüüd läbi ujuda. Valin tavaliselt kõige otsema tee ning keevaline olen ma ka, see on see, kui eemal olla ning mõtteid koguda koos palavikuga.

Lumi on maas. See ei ole kellelegile enam mingi uudis. Kajakas istub koolimaja valgel katusel ja mõtleb, et ta on maskeerunud aga ma siiski näen teda.

Kudumine on uus jooga. Ning mina harrastan seda palju, palju. Uued pisivormid muudkui valmivad. Üllatan ennast ning ka kallimat, kes siis huvi pärast võttis mu töö korra üle ning proovis paar silma teha, ei õnnestunud ükski. Ka silma tegemine võib olla keemia, seega palun mehi mitte ironiseerida naisi kes ei tea kuidas autoratast alt ära võtta.

Minul on kätte jõudnud talv, seega traditsiooniliselt ära minemise soov.

Mul on mõni hull sõber, kes tööpäeva õhtul sõidab maha 100+100 km, et tulla ja päästa oma homseks ettevalmistatud tunnid. Õpetajad on kõigeks võimelised! K arvuti kaotas aru ning kiirelt sai teda aidata vaid minu kallim ning nii panimegi ta tund aega tagasi oma auto juures maha, et ta juba terve ja uuendatud ning päästetud andmetega saaks koduteele asuda. Hea seegi, et kuidagi saab sõpru külla meelitada.

Muidu oleme aga kallimaga ikka veel kahekesi kodusel ravil, loodetavasti minu jaoks viimast nädalat. Müstiline palavik annab juba järgi aga see võib tulla ka rõõmust, et euro-kalkulaator ka meie postkasti täna jõudis, kes teab. Kuigi mu telefonil on ka teisendaja peal on uus vidin minutiks  ikka tore. Samas, ma lihtsalt ei suuda ette kujutada seda energiat mis nende tootmiseks läks ning seda prügi mis poolest miljonist (?) kalkulaatorist pärast tekib.

Veedan oma tööpäevi hetkel alevis, emme õla all, mingi müstilise palaviku küüsis mis mind juba nädal aega närinud on. Tahtmise taha on jäänud perearsti vahetamine Tallinnasse ning seetõttu käingi siin pisikeses alevis arstil ja vere prooviks verd loovutamas ning röntgenis 50 km kaugusel. Ebamugav, tõesti. Kuid kordades mõnusam on arstile helistada ning ta teab hoobilt kes sa oled ning sinu haiguslugu, sest olen kohtunud temaga juba sünnist saadik. Luban, et uuel aastal otsin endale uue arsti, kes elab minule hetkel lähemal aga praegu pean läbi ajama vana ning turvalisega.

Uus ja uhke perearstikeskus asub nüüd minu kodukohast täpselt teisel pool alevit (kuid peaaegu selle maja ees kus ma oma elu esimesed 16 aastat elasin) ning sinna jalutab umbes poole tunniga (märgin igaks juhuks, et alev on nii väike, et siin ühistransporti ja taksot ei ole), seega hommikul trotsisin lund ja tormi ning sõitsin arstile rattaga. Milline nauding! Tõsiselt, ma sõidaks vist rattaga läbi talve, kui tee tingimused vähe paremad oleks (ok. -20 ning 100 sm lund saavad takistuseks ka siis).

Pilt on mobiilist.

Teie,
37,5