kes varastas jõehobu?

Istun pimedas bussis, olgu tänatud see inimene kes maailma wifi välja mõtles. Mis viga on veeta lõputuna tunduvaid tunde kui kamaluga traadita internetti arvutisse visatakse. Seda küll ainult seespool piiri aga see selleks.

Mitmesõnaga, olen tagasi oma lühikeselt tripilt (kes väga ootab siis tea, et kaks sõna ja paar pilti tulevad järgmises postis) ja homme pean tööle minema. Aga kes krt mõtles välja pikad bussireisid? Vaatasin just näoraamatust, et samal üritusel olnud soomlane on juba koju jõudnud :) Eestlane peab ikka mingi vingumise punkti leidma, mis sest, et ka 9h bussis möödub kiirelt, kui magad või vestled “savist lindude voolimisest” (juba olen selle suurepärase väljendi unustanud või siiski mitte… kes teab, mälu pole ka enam see).

Ouch, arvuti (keda ma hellitavalt jõehobuks hüüan) kasutamine liikuvas bussis on loomulikult päris äss aga ohtlik tegevus, oleksin kõige kolaga hetkel tooli kõrvale maha prantsantanud, deem, seda liiklust või juhti…

Illustreerimiseks lisan siia siis ühe teise ühistranspordi liigi (ei saa ju kirjutada ilma pildita), mis mind homme hommikul juba ootab, või kes teab, lähen ju hiljem ehk saan Sohvale veel hääled sissegi ajad oma kondiauru jõul. (Lisa: sain hoopis autoga. Milline luksus!)

Ja siin teile väike video mu kallilt FM Belfastilt, kes 5.oktoobril lihtsalt nii suurepärase laivi andis. Nautige, mu kallid.

Kui saaks läheks ma koju jõudes hoopis tantsima…

Inimese fantaasial ei ole piire. Magasin täna sõbranna juures diivanil ning sain aru kui mõistuse vastaselt töötavad öösel, pimedas toas, inimese mõtted. Unesegaselt olin ma mingi hetk veendunud, et uksest astus keegi mitte inimolend sisse ja enam ma siin toas üksi ei olegi. Vana maja koos oma raksumistega, külmkapi urinaga. Hissand, hõiskaks selle peale kohe. Hissand küll. Muidugi toitsid minu fantaasiat eriliselt juba mõned aastad tagasi sama korteri kohta kuuldud teemad halvast energiast ühes toas ning vaimust teises toas, kes pidavat vist hea olema.

Hommikul tulin tööle rongiga, romantika ma ütlen! Rongid on mulle alati meeldinud ning koos päikesega tegi rongisõit hommiku kuidagi eriliselt mõnusaks.

*pilt on tehtud aasta ja üks päev tagasi Tais

Ma olen siia sada mustandit kirjutanud aga need on jäänud avaldamata. Olen siin vahepeal suutnud oma elu keeruliseks mõelda, et mida ma siis tahan sellelt mis ees? Ma ei taha teha seda mida minult oodatakse ehk saada emaks. Ei taha! Aga mind ehmatas ühe sünnipäeva laua taga see, et järjest rohkem on minu ümber inimesi, kes end perekonnaks kutsuvad ning kellel on hoopis teised plaanid ja huvid. Ma siis nüüd olengi selles eas.

Praegu ma naudin elu, organiseerin endale kõik õhtud kuhugi ära ning mahutan sinna vahele ka palgatöö. Eriliselt mõnus on, et fototöö on ka juba natuke palgatöö, enam ei porisegi pihku, et krt kas te teate ka kui palju see kõik aega võtab, et see 1,5 h kohapeal ei ole ju kõik ning ega ma silmaga pilti ei tee, selleks on tehnikat vaja :) Minu tasuta töötunnid on tehtud.

Rääkides rahast siis jäi meil kodus üle üks TV-alus. Osta endale TV-alus.

Pildil on minu märtsikuu kõik 31 päeva.

Minu 59 päeva 365-st jäädvustamine on tulnud ilma vaevata, mida aeg edasi seda lihtsam. Pisike eesmärk igas päevas. Ja mis kõige toredam – tagasi vaadates ma mäletan igat päeva, ma mäletan rohkem.

Vaatasime härraga Ühtse Eesti Suurkogu, mina käisin seal aga härral jäi vahele ning lõpuks ma sain ka selle DVD sealt Keskraamatukogust kätte. Ma ei ole ühtegi valimist vahele jätnud, nii palju kui ma olen saanud olen oma kodanikukohust täitnud ning peale kolmetunnist vaatamist tegin siis selle ka seekord ära. Nüüd tahaks kõigile erakondadele südamele panna, et jätke mind välja, mina oma häält muutma ei hakka, palun omi tekste minu postkasti enam mitte toppida ning Teie pastakad mind ka ei huvita. Täiesi kama. Aga valitsege hästi, ma ei tahaks Teie üle vinguda. Ja Savisaar peaministriks EI SAA!

Tahan siin ka ära mainida, et Tallinna elanikuna ajab mul juba kopsu ülemaksa, sest milleks on meil vaja linnapea infotelefoni, oma tööbürood, Tallinna TV-d??? Milleks???? Võeh. Vastik. Ja Põhja Tallinna Sõnumites on artikli kirjutajate pildid suuremad kui artiklid. Võeh.

…Tagasi, tüdruk, kuuled!
Ega me tea, mis on taga,
rohkem kui seda, mis ees…

(Doris Kareva)

Vahel ma tahaks olla üks neist, kes oma sõbrale julgeb öelda, et sa käitud täna nii halvasti, kogu maailm ei pea käima sinu tujude rütmi. Aga ma seisan ta kõrval ja mõtlen, et need teravad märkused lähevad üle, muutuvad ja homme on ta jälle hoopis teises tujus. See on tema, see kes ta on. Teistmoodi oleks ta hoopis teine. Aga ikka teevad vahel mingid torked natuke haiget, torked, mis ei olegi nii mõeldud nagu need öeldi. Ah, mis ma pläran. Nii palju kui on tujusid on inimesi. Ja mina olen üks neist, kes sunnib maailma vahel oma rütmis käima.

Muutused on ees.

Ma ei karda neid.

Igaüks on ihuüksi sõjas.
Kelle vastu? Enda. Kelle poolt?
Üheaegselt kumbki oma majas
külaliste ootel klopib koort.

(Doris Kareva)