kes varastas jõehobu?

See puu on siin Bibi sünnipäevapuu.

Mõtlesin, et enne kui see 4.jaanuar läbi saab (pean kiirelt tegema) panen siia paar sõna, siiski tähtis päev. Bibi sündis ning mina sain oma kallimaga kuus aastat tagasi kokku. Oleme siin kahekesi läbi kuue aasta kõrvuti sammunud ning selline sündmus ei saa ju kuidagi tähelepanuta jääda.

Tahan veel ära märkida, et Tallinna on siginenud tore koht nimega F-hoone, soovitan soojalt ning südamest. Nüüd saab seal ka kaardiga juba maksta. Lõhe sinepi, seesamiseemnetega oli täna mmmmm hea ning varem proovitud tomatisupp maitses ka hästi.

Palju õnnes siis meile.

Läbi joonistajate blogi sattusin deviantartist alguse saanud meemile. Eestikeeles saad lugeda “kaardi” kohta pikemalt siit.

Mina ei pannud siia konkreetseid kunstnstnikke vaid lähtusin üldisemalt ehk mind mõjutab kõik see mis mind ümbritseb, ideid korjan ma kõikjalt. Minu suurimaks mõjutajaks teel loomingu juurde on olnud minu isa, kes oli elus vaid mu elu esimesel kaheteistkümnel aastal, kuid suutis jätta minusse selle mida ma nimetan selleks miskiks mis sunnib mind oma kätega midagi looma ning maailma teistmoodi vaatama, läbi tema leidsin ma tee fotokaamera, maalimise ning kunstiraamatute juurde. Keskmise olen oma elus kahjuks kõige viimasele kohale seadnud aga fotograafia ongi mu elu, see mis mind käima paneb.

Internet ning elu on see mis on mu ümber, tänu veebile on ligipääs miljonitele ideeallikatele. Google on mu sõber ning vahel ma lihtsalt toksin pildiotsingusse sõnu ning naudin seda mida ma leian, läbi veebi õpin tundma uusi kunstnikke ning elu on see mis on suurim inspiratiooni allikas, sest täisväärtuslik elamine on see, kui sa märkad kõike enda ümber, näed vanalinnas jalutades huvitavaid detaile ning tänaval on mulle inspiratsiooniks inimesed, kes julgevad erineda. Rattaga sõites on see märkamise osa minu elus saanud suurema tähenduse, nii uskumatu kui see ka ei ole, on Tallinn hulka mõnusam linn kui sul on ratas ning sa märkad palju-palju enam, kulgedes on aega.

Henri Cartier-Bresson esindab siin kõiki fotograafe, kuid ka temal on suur osa, tema pildid panevad mind vahel naerma ning vahel igatsema. Hiinlane filmist Breakfast at Tiffanis on siin filmide esindajaks, sest läbi filmide leian ma ideid, näiteks eile (see eile oli siis 13.detsember – postitus istus mustandites) keskkööl alanud jõulufilm ei andnud mulle midagi sisult, kuid läbi selle leidsin idee, mida tahan jõulude ajal kindlasti piltidel kasutada, ka see hiinlane ei ole ju tegelikult hiinlane, vaid Mickey Rooney, seega alati see mida sa näed ei ole tõsi.

Raamatud nii visuaalne pool, kui ka tekstiline, mis viivad sind erinevatesse kujutluspiltidesse ning millest võib tekkida minu jaoks midagi uut. Reisid on see millest ning mille nimel ma vahel elan, uskumatu kuidas väike tripp kuhugi võib sind panna pakatama energiast nii kauaks.. Õhupalle ma lihtsalt armastan, nagu ka värve.

Veedan oma tööpäevi hetkel alevis, emme õla all, mingi müstilise palaviku küüsis mis mind juba nädal aega närinud on. Tahtmise taha on jäänud perearsti vahetamine Tallinnasse ning seetõttu käingi siin pisikeses alevis arstil ja vere prooviks verd loovutamas ning röntgenis 50 km kaugusel. Ebamugav, tõesti. Kuid kordades mõnusam on arstile helistada ning ta teab hoobilt kes sa oled ning sinu haiguslugu, sest olen kohtunud temaga juba sünnist saadik. Luban, et uuel aastal otsin endale uue arsti, kes elab minule hetkel lähemal aga praegu pean läbi ajama vana ning turvalisega.

Uus ja uhke perearstikeskus asub nüüd minu kodukohast täpselt teisel pool alevit (kuid peaaegu selle maja ees kus ma oma elu esimesed 16 aastat elasin) ning sinna jalutab umbes poole tunniga (märgin igaks juhuks, et alev on nii väike, et siin ühistransporti ja taksot ei ole), seega hommikul trotsisin lund ja tormi ning sõitsin arstile rattaga. Milline nauding! Tõsiselt, ma sõidaks vist rattaga läbi talve, kui tee tingimused vähe paremad oleks (ok. -20 ning 100 sm lund saavad takistuseks ka siis).

Pilt on mobiilist.

Teie,
37,5

Väljas on nii külmaks kiskunud, et see tähendab juba seda, et seest peab soojaks kiskuma, sest muidu ei saa hakkama. Paigutan juba mõttes kuusele ehteid aga ka sinna on veel aega. Seni aega on aega teele, sõpradele, pildistamistele, kudumisele ja nii edasi. Rattale ei ole enam aega, kuid muuks tundub olevat aega topelt, ma tunnen kuidas ma jõuan palju rohkem, veider, kuid see sügis annab mulle jõudu ja tahtmist asjadega tegeleda.

Olen viimasel ajal palju inimesi pildistanud ning iga korraga arenen, iga korraga leian asju mida oleks pidanud teisti tegema ja üle-üldse ma palun neil liiga tihti kaamerasse jõllitada.

Pildil on mu naabrid nende kolmandal (uskumatu, juba!) pulma-aastapäeval.

Jalutasin öises Koplis kodupoole ja kuulasin tirtsude siristamist, autosid parajasti ei sõitnud, ainult need kolisevad viimased trammid. Kuulatasin ning kujutasin ette, et jalutan keset kuuma Korfut ning minu ümber laulavad tsikaadid. Kujutlusvõime on mul hea.

Hea kui saad vahelgi tuttavatelt radadelt kõrvale põigata – veeta õhtu teispool linna, kaeda vahelduseks kodulinna bussiaknast, kuulda Lasnamäel prantuse keelt ning lugeda samas reisiajakirjast rohelisest maailmareisit. Sellised asjad annavad ihale vaid tuld, kui oleks vaid aega ja võimalusi. Tahan tunda kevade lõhna, sest see tähendab minu jaoks tavalislet lennukit.