kes varastas jõehobu?

Käes ta nüüd ongi. September. Õpilased on tagasi ning õpetajad käivad mööda maja ringi, mõned juba minestamise äärel, harjunud ju selle vaikusega. Estimest korda elus olen ma 1.septembril haige ning ma ei suuda mäletada oma elus ühtegi nii külma tarkusepäeva hommikut. Prrr… Andke mulle järgmisteks päevadeks jõdu. Lähen otsin kotist nüüd ingveri üles.

Küsisin BB käest: “Kas tuled?” Ta tuli ja tõi tule ka rannale. Võttis taskust välja küünlad ning nii olen nüüd ka mina olnud osaline muinastulede ööst. Vaatasime Reiu kandis Pärnu poole ning Reiu ranna poole, kus olid suuremad lõkked, üle lahe kostis natuke muusikat. Istusime tund aega ratastel ning läksime kuu valguses tagasi, üks ühele, teine teisele poole. Läbi pimeda metsa. Kahjuks kuu valgustas ainult siis kui otse temasse sõitsid, kuid pikema osa saatel teest peitis ta end puude varju. Mu rattalatern andis alla nendes sopaloikudes ning tagasi sõitsin ma telefoni taskulambiga endale valgust näidates. Hea, et seegi võimalus olemas oli, sest seal pimedas metsas ei tahtnud kuidagi mitte jalutada. Mäletan maalt, kuidas sai läbi metsa tuldud ja suurst hirmust lauldud “Vändra metsas Pärnumaal, lasti vana karu maha…”, kuigi tegemist oli valgema aja ning lühema teega on mets mind siiski alati hirmutanud. Puude taha ju ei näe, eriti pimedas.

*pildid on mobiilist

Jalutasin öises Koplis kodupoole ja kuulasin tirtsude siristamist, autosid parajasti ei sõitnud, ainult need kolisevad viimased trammid. Kuulatasin ning kujutasin ette, et jalutan keset kuuma Korfut ning minu ümber laulavad tsikaadid. Kujutlusvõime on mul hea.

Hea kui saad vahelgi tuttavatelt radadelt kõrvale põigata – veeta õhtu teispool linna, kaeda vahelduseks kodulinna bussiaknast, kuulda Lasnamäel prantuse keelt ning lugeda samas reisiajakirjast rohelisest maailmareisit. Sellised asjad annavad ihale vaid tuld, kui oleks vaid aega ja võimalusi. Tahan tunda kevade lõhna, sest see tähendab minu jaoks tavalislet lennukit.

Sügis on väljas ning tööl lõhnab juba koolialguse moodi. Vihm, mis vahel on nii lohutav paitab juba liiga tihti põski. Hommikul juba häirivalt, sest tööle jõudes meenutasin rohkem kaltsu kui inimest.

Rattasõidud on viimasel ajal kohat väa huvitavad olnud. Eelmisel reedel otsustas rattakorv koos esirattaga ühes suunas keerata aga lenksud teises. Korvis oli tavalisest raskem kandam ning kruvi, mis oli tõenäoliselt juba varem lahti, ei pidanud vastu. Jalutasin tööle ning msn avitas koheselt ehk varsti oli hoovis mees koos võtmega :)

Pildil on aga minu disaniime, kes juba ühed kardinad on ära õmmelnud (ilma minu abita) ning ootab aega, et saaks mu laualina kallale asuda. Alustuseks võtame sirgemaid ääri.

Me küll käime Haapsalus tihti, kui Haapsalus jalutanud ei ole me juba ammu ning tänu minu nõudmisele me aga täna just sinna sattusime. Uuendatud promenaad oli nii ilus, et olin nõus kohe Haapsallu kolima. Võimalus selleks justkui oleks aga tahtmist küll mitte - varsti on talv ning paljud kohvikud sulevad uksed, külalised kaovad ning tänavad jäävad nii vaikseks.

Lõunat nautisime Epp Maria Galerii hoovis. Nad seveervad toitu Liisu Arro keraamilistest kaussidest, juba see oli nauditav, toidust rääkimata. Võtke sularaha kaasa, ka siis, kui soovite arve eest kaardiga tasuda, sest teenindus oli seal nii armsalt soe, et tipi mitte jätmine pani mu piinlikusest punastama.

Kuna täna planeeritud tegevused üksteise järel ära kukkusid siis ei jäänud muud üle kui olla koduperenaine. Feilisin totaalselt koristamises, sest ette võetud ahju puhastus nädal aega tagasi tuli alles nüüd meelde, st. et 24h ligunemise asemel ligunes mu ahi 7×24h. Ok, vähemalt puhtaks sain – täna. Tegin kooki ning nii jäid teised asjad kõik pooleli ning kui mina küpsetan see tähendab, et kööki enam midagi ei mahu ning puhaste nõude kriis on ka kohe käes. Viimase suutsin täna küll ära hoida, kuid…

Kook tuli hea. Või õigemini kaks õhukest kooki tulid head. Pühapäeval tegin ka kooki http://kookkook.wordpress.com ning muud suurt ei olegi nagu saavutanud. Töö võtab aja ning mõtted. Vihkan seda, et on tagasi tulnud aeg kus hommikul voodist üles ei saa, nagu keegi oleks nuiaga pähe löönud ja kõik.

Ja kes oli see sõbralik inimene, kes andmis mu nubri Lux Eesti tolmuimeja müüjatele? Ma ei ole vist kunagi nii ebaviisakas olnud.

Minu elu koosneb ootamisest.

Ootan, et tuleb suvi, et see ei lõppeks, et õhupallid oleks kogu aeg taevas ning muinasjutud sünniksid päriselt. Varsti tuleb september ning võin rahus jõule ootama hakata. Sünnipäeva enam mitte nii vüga aga selle kompenseerin endale tõesti tõelise jõulurõõmuga aga selleks on veel vara, siis saab reisi oodata ning soovida, et see kunagi ei lõppeks. Samuti on võimalik oodata hommikut või seda, et kartulid pehmeks keeks ja tormi. Kõige kõditavam ongi see äikese ootus, see, et sa kuuled, et ta tuleb ja näed aga mõnikord valmistab see on pettumust, sest aknalauale lanegavad vaid mõned piisad.  

Ootamine teeb vahel haiget. Kui keegi ütleb, kutsub ja räägib aga pärast on nii, et minul ei tasunudki oodata, sest jällegi on minul ühjad pihud. Aga nagu alati oskan ma head nägu teha, võib olla ainult natukene jahedamates toonides. Ju oli siis nii vaja. Olen pisaraterohkuses oodanud arstilt vastuseid, ootamine on vahel nii painav ning imestuväärne on see kuidas kaks sõna sinult kogu koorma kukilt võtavad ning päikese välja toovad.

Praegu ootan ma, et kallim oma ratta valmis saaks aga tal ei paista sellega kiiret olevat või õigemini ajab ta tagasi liigset täpsust. Igav, sest spontaansus kaob aga samas annan talle andeks, sest kodualevis on oodata kunagi meie suvetoa valmimist ning selle ootuses panen ma juba seintele värve ning ostan kohaliku triibuga kangast – mõtetes.

Kui enda sees juba midagi ussitab siis läheb kõik ka täiesti valesti sinu ümber. Tänane päev ei saanudki muud moodi mööduda, kui näiteks alata sellega, et võtmed jäävad koju. Mis toob endaga kaasa igavese jamade ahela – ala ratast ei saa lukku panna, tööl ei saa uksi lahti ja kinni panna siis kui meeldib, koju saamiseks on naabrite abi vaja, poodi ei saa minna (ratast ei ole ju kuhugi kinnitada!) jne.

Lõuna ajal poodi minnes unutasin aga rahakoti tööle (uste sulgemiseks laenasin võtmeid ja majast välja-sisse saamiseks ka), päris huvitav oli siis sellel järgi käia.

Tiirutasin täna oma rattaga tööle ning töölt kinno ning siis Tallinnasse korraks naasnud sõba juurde. Koju tulekuga ei kiirustanud enne, kui nägin seda suurt pilve mis kodu kohal laiutas. Mulle üldiselt meeldivad tormid (kui ma olen oma korteris, mitte emakodus, majas), kuid mõte paduvihm kaela saada ei tundunud kõige erutavam. Sügasin koju, kuid mingit vihma ei tulnudki. Pettumus. Teel vaid kaks venekeelset last väntasid rattaga (ühel rattal) nii õnnetult, et lõpetasid siruli kõnniteel, blondimal neist jalg esiratta ning kahvli vahele kiilunud. See oli hirmsam pilt, kui see pilv siin. Sell sikutas küll jala välja, kuid minu abipakkumistele ja eesti keelsete küsimuste peale ei reageeritud, oh, seda mu umbkeelsust, sel hetkel hakkas endast kahju aga mida sa teed. Eemalt tuli nende keelne meesterahavas, loodan, et lõpp hea, kõik hea.

Tallina teise ringi poed säravad oma värvides ning loosungites. Ostusoovi kaotanud inimesed leiavad selle Tehnikast ning Telliskivis on kaltsud (h)ukka läinud.

Külastasin täna kino – Algus (Inception). Seadke oma saamud ka kinno, tasub vaatamist, päriselt. 2,5 tundi läksid kui 5 minutit.

Cobb: Dreams feel real while we’re in them. It’s only when we wake up that we realize something was actually strange.