kes varastas jõehobu?

| Artists Wanted | In Focus : Pete Eckert (Lo-Speed) from Artists Wanted on Vimeo.

Tere tulemast 2011. Alustasin aastat liitumisega projekti 365 ehk 365 päeva ja 365 fotot ja fotojahiga. Ma ei suutnud kaval olla ning tegin lihtsalt valiku oma tänavuse 1.jaanuari piltidest.

Teiste jahid leiad siit.

Ilutulestik Koplis

Meie pere õnn – vaatamata kõigele näen mida siin lennukit, sest mina tahan minna reisile, ei lepi sellega, et tegin sel aastal reisimise asemel teised valikud. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Minu õnn – draakon? Tagasi Taisse, miks mitte :D

Välisministeerium

Estonia ees

Enam ei ole mõtet viriseda, mis käes see käes. Mina olen rahul – korterilaen on EURODES, keegi ei küsinud me käest kas tahame kroonilaenu.

Veebi ja piltidega on ikka nii, et tahtmatult hakkavad veebi riputatud pildid levima. Ega kõigi piltide jägi ei saagi avada, sest viide autorile ei ole blogides populaarne (minupoolt, siiski tungivalt nõutav!) siis võib sattuda igasuguste leidude peale juhuslikult. Nagu näiteks, see orava joonistus. Eile sai mu sõber Facebookis uue sõbra ning pisipilt tundus niiiii tuttav :) Müstika!

Kõige sagedamini veebiruumis esinevast pildist ma parem ei räägigi, ühest maakera otsast teise, siuhhh, seltsiks tavaliselt imal jutt armastusest….. Aegna saare pilt on aga juhuslikult leitud, olis üsna üllatunud, kuid viide ilusti all.

Meil viskas täna üle. Veeb on pidevalt täis erinevaid fotokonkursse, kus võitja valib rahvas või on reeglites kirjas, et foto konkursile esitamisega saab korraldaja ka foto levitamise õigused, kusjuures autorile jäävad õigused ainult sel juhul kui keegi mingi pretensiooni esitab. Mulle tundub, et paljud konkursid on tehtud selleks, et saada tasuta palju pilte, mille eest muidu maksma peaks. Rahvahääletusest ma ei tahaks üldse rääkida, sest see on algusest peale juba surnud konkurss, sest teada on, et ei hääletata mitte parima pildi vaid ikka oma tuttava oma poolt. Eesti väiksuse juures need asjad lihtsalt ei toimi.

Me ei osale juba ammu ühelgi fot0konkrsil ehk ei viitsi mingit kampaaniat endale korralda. Vist kuu aega tagasi märkas kaasa aga Facebookis MAX123DELL fotokonkurssi “1,2,3 ja KLÕPS“ ning kuna pildi jaoks idee oli kohe olemas ning kuna võitja pidi valima MAX 123 pädev žürii siis otsustas ta ka sinna oma pildi lisada (üheks põhjuseks oli ka see, et ta oli minu arvuti piimaga üle kallanud või juhtus see peale pildi esitamist, kes seda enam mäletab) OK. lisana on kirjas, et võetakse arvesse ka kommentaare ja laike, kuid see kaasat seekord ei heidutanud nii või naa oli tegemist siiski Facebooki turunduskampaaniaga, kus MAX 123 tahtis saada piisavalt fänne, et nendega siis oma head reklaami jagada, iga “like” annab ju ühe sihtmärgi juurde.

MAX 123 aga otsustas reegleid muuta siis kui FOTOkonkurss oli lõppenud! Selle asemel, et võitja valitaks žürii poolt, valitakse võitja nüüd rahva hääletuse teel kümne finalisti seast. Kui reeglid oleks algusest peale sellised olnud, ei oleks ta osalenud… aga kuna ta nüüd on seal finalistide seas siis on veider ka vaadata kuidas pildid endale hääli sõprade abiga korjavad. Keerasime ise asja üle võlli ehk väike kampaania Facebookis ka meie poolt 1, 2 ja 3 võida 1000 EEK! Osale sina ka!

Pärast võitja välja kuulutamist võid  soovikorral MAX123DELL lehele “unlike” või “ei meeldi enam”  panna.

Aga siit sulle lingid:

• LINK FACEBOOKIS JAGAMISEKS
• MAX123DELL - pane lehele “like” või “meeldib”
• KONKURSI PILT - pildi all korda samu tegevusi
• Mina Max123 fotokonkursi võitjaks - siit saad selgitusi

Üleüldse ei sobinud mulle kogu see värk. Idee oli selles, et sa pildistad kombinatsiooni 1,2,3, kuid konkursilt ei eemaldatud pilte mis oli tehtud arvutis print screeni või snipping tooli kasutades või siis photoshopis. Viimased õnneks finalistide sekka ei pääsenud. Ja need lavastused… ok. need keelatud ei olnud, kuid ikkagi… konkursi reeglite juures toodud piltides ei olnud haisugi lavastustest.

Eriti irooniline on see nüüd, kus ma osalesin Ekspressis korraldatud välkreisikirjade võistlusel “Teekond tuhapilvede all!” ning seal ei kuulutatud võitjat üldse välja. Vähemalt ei ole seda tänase päevani tehtud, kuigi möödas on juba üle kahe kuu ning uusi reisikirju avaldatud ei ole. Huvitav, kas žüriil võtab nende läbi lugemine lihtsalt nii kaua aega või on asi milleski muus. Kirjutasin viisaka kirja ka Ekspressile, lihtsalt selleks, et teada saada millal see plaanis on, sest tingimustes ei ole auhinna välja kuulutamise aega kirjas aga vastus on see, et vastust ei ole ma saanud. Kirjatükk sai kirjutatud ju ikka lootuses rahale, sest  see neetud tuhapilv oli meie rahakoti viiekohalise augu hammustanud aga nüüd on hoopis kuidagi kehv tunne.

Kadi ütles õigesti, et mis te siis seal osalete. Ausalt, ise ka ei tea aga mis teha kui ideed välgatavad.

LISA 2.juuli: Fotokonkurss on lõppenud. Võitis see, kelle poolt hääletasid Lumivalguke, Muumi Troll, Pipi, Sipsik jt. Korraldaja põhjendab reeglite muutmist demokraatiaga, võitja tuttavad räägivad kuidas sõpruskond loeb :) Ma tahaks ka, et mul käiksid külas tegelased erinevatest muinasjuttudest ning keda ma imeväel alati endale sobivaid asju tegema panen. Tegemist ei olnud siiski fotokonkursiga vaid paralleele võiks tuua siin mõne poliitikamaastiku tegijaga, ma ei imestaks kui võitja sinna K-kohukese parteisse ka kuuluks. Loodame, et Savisaar soovib talle ka õnne, oleks topeltrõõm :) Aga me saime aru, et ebaaus mäng meile ikka ei meeldi ning poliitikukarjääriga mu kaasa tegelema ei hakka, turunduse viskame ka nurka ning läheme oma liistude juurde. :)

Väljavõte võitja avalikult FB kontolt

MAX123DELLI FB lehele postitatud foto

Ostsin eile (apollos vaid 49.-) Susan Sontagi raamatu “Vaadeldes teiste valu” ning olen seda trammis endale sisse ahminud. Susan arutleb sõjafotograafia üle ning selle üle, kuidas näiteks on võimalik allkirjaga pilti muuta. (ma olen alles 27-ndal leheküljel). Ühes sõjas, mille nimi mulle praegu ei meenu, kasutasid vastasleerid propakandaks sama pilti, kuid erineva allkirjaga. Foto on realsus? See ei ole ammu juba nii, lihtsad sõnad muudavad kõik ja on seda alati teinud, seega ammu ei kõnele pilt rohkem kui tuhat sõna… muide, raamatus ei ole ühtegi pilti. Sõda on igapäev meie elutoas, see on meelelahutus ning pildid ohvritest võidavad pressifotograafia auhindu. Nii see on, kõik müüb. Surm kõige rohkem.

Moetandritel aga teevad ilma graafilised disainerid, kes puksivad välja meikarid, sest lõppviimistluse teevad ju nemad, muudavad reaalsust. Ma ei leia seda artiklit praegu üles, kuid ka eestis tehti test,kuidas meigiga saavutab sama palju, kui hea arvutitöötlusega, viimane on aga odavam… ning aina enam pilte vaadates saan aru, et tehniline korrektsus ei tee sinust head fotograafi. Fookusest väljas silm teeb vahel pildi ning vahel rikub selle, nässu läinud värvid või ülesõri on vahel täpselt see õige. Ma armastan seda ning nean ennast, et üritan alati reaalsust pildistada. Ma ei taha reaalsust, ma tahan muinasjuttu!

Lisa:

I’m glad I didn’t have to fight in any war. I’m glad I didn’t have to pick up a gun. I’m glad I didn’t get killed or kill somebody. I hope my kids enjoy the same lack of manhood. (Tom Hanks)