kes varastas jõehobu?

Etno. See on ju nii lihtne, meid ümbritsevad sokid, kummikud, tennised, pajalapid, ballikleidid, kott-toolid, kinkekotid, tapeedid, folk. See on kõikjal. Etno on kaup mis müüb, see on popp. Minule on aga meie triibuseelik juba ammu südamelähedane ning juba enne Aldo Järvsoo kollektsiooni tegin endale kodukandi triibuseelkust koti ja ehted (piltidel neid näha ei ole). Elasin ja õppisin 4 aastat Viljandis ning te isegi saate aru, et seal muutus teema mulle aina südamelähedasemaks nii muusika, kui mustrid, kui pärimus. Kõik. Nüüd on see kõik aga raha. Tegelikult mulle meeldib, et eestlased on need värvid, hääled ja mustrid enda jaoks avastanud ning rahvariie igapäevaelus on aga vahel tüütab juba ära. Ise kannan rõõmuga ning esimene pilt ongi mu sellesuvine kätetöö ehk seelik.

Teiste jahid.

Minu suur venna ning tema väike poeg.

Teised jahilised.

Suvi on ning kõikjal kodumaal ripub. Kilingi-Nõmmes kuivab pesu, Põltsamaa Lossihoovis rippusid lavakaunistused tühjal laval, Folgi Kirsimäe lavakaunistus läks täis “saalidele” ning lapsi varjasid seal kõrvetava päikese eest vankri ees rippuvad kardninad, Vändras aga ripuvad kuulutused ning on ikka olemas veel need armsad “kuuluta tasuta” teatedetahvlid.

Mujal ripub ka :)

Mina kogesin laupäeva õhtul suurt hirmu väikese looma ees ehk meie suvetuppa oli sisse lennanud nahkhiir.

Ajasime juttu, kui ma tundsin kuidas midagi suurt mu seljale lendas ning sinna jäi… aga ei jäänud, alles jäi vaid hirm ning alguses me selle põhjustajat leida ei suutnud aga 5 min möödudes oli ta taas kohal - ma ei ole vist nii palju tükk aega karjunud. Ehmusin. Peitsin pea teki alla, sest ma olin täiesti kindel, et ta tuleb minu peale veekord ning siis juba hammastega.

Aga lendav hiir jäi seinale ning erinevad puudutused linaga ei suutnud teda meelt muutma panna. Helistasin suures hädas vennale ehk on temal nahkhiirega kogemusi aga ei, ta ainult süvendas mu veendumiust, et nad hammustavad. Kuna hiir ei soovinud lahkuda ning mina temaga tuba ka jagada ei tahtnud siis kallim tõi lõpuks klaasi pani hiirele peale libistas raamatu alla ning päästis ta õues vabadusse. Ta kinnitas mulle, et ta haiget ei saanud, sest kuigi hirm oli suur, ma ikkagi muretsesin. Siis kui hiire välja saime vaatasin kella ning see oli 00:00, ei imesta kust need vampiirilood tulnud on!

Esimene pilt on kallima tehtud, teine on juba minu.

Teiste jahid.

Fotojaht on mul taas unarusse jäänud aga täna arvuti taga istudes tuli meelde ning pidasin jahti oma enda arvuti tagatoas. Esimese asjana unustasin end kevadise Kagu-Aasia tripi kaustadesse unistama ning sealt ka minu jahtivad. Olen üsna vaimuvaene ehk kõik on inimeste pead, mõned isegi suisa portreed. Kuid oma reisidelt talletan oma mällu ning fotokaamerasse just inimesi, seda kõike mida nad mulle läbi oma naeratuste ning läbi kätega suhtlemise edasi annavad. Siin nad on: Birma põgenik Tais, Budda, poisid mungaks saamas (mõni neist võib-olla vaid nädalaks), karaokelauljad Malatapay turu “baaris” Filipiinidel ning Kulala Lumpuri Little India pood.

Mõned jahtisid veel.

Mis on fotojaht?