kes varastas jõehobu?

Siin ma nüüd siis olen. Tagasi kirjutamise juures. Kuna arvuti oli katki, olin endale võlgu tunde piltide töötlemist ning päevapilte, samuti olin ma planeerinud kontserikülastuse ja tädiks olemise ning tripi Pärnusse – rongi ja rattaga. Tegemist ja erinevaid ettevõtmisi on olnud kamaluga.

Eelmisel pühapäeval aga paraadisin koos 500 Tallinna ratturiga mööda autodest vabasid kesklinnateid, tõsiselt mõnus oli. Muidu ikka ukerda seal kus saad ja kesklinnas ma autode vahele ei roni, viimasel ajal pole selleks üldse tahtmist, sest ise olen jobu ja ühel unisel hommikul sain aru, et halva tujuga ei tule ka rattasõidust midagi välja ja nüüd kruiisingi tööle tsipa pikemat teed aga sellisel, mis on vaid jalakäijatele ja jalgratturitele mõeldud.

Koos paraadiga avastasime mereäärset Tallinna ning avastasime sealt ka Ökosaare, iseenesest lahe idee ja koht, soovitan külastada aga idee on ise selline, et pakend on öko sisu tavaline ja ökost kaugel. Saar on vette ehitatud taastoodetud materjalide najal, kleepekad kutsuvad üles mõtlema juba poes mida sa pärast pakendiga teed aga ise pakuvad nad oma napsu ja toitu ühekordsetest täiesti tavalistest õllefirma topsidest, saiake serveeritakse selle kõige tavalisema papp taldriku peal ja pakutud toidust ma küll ei ole kindel kas see mahe on colast ja õllest rääkimata. Kohapeal oli aga mõnus end päikese käes soojendada ja mere loksumist vaadata.

Kui keegi ei tea, siis Tallinnas tegutseb Geriljakino. Meie juba teame ja osalesime ning jäime ka kaameratele jalgu – etv 2011. Sealt saab kogu kinost ka aimu, see oli vist saate viimane lugu.

Tallina teise ringi poed säravad oma värvides ning loosungites. Ostusoovi kaotanud inimesed leiavad selle Tehnikast ning Telliskivis on kaltsud (h)ukka läinud.

Külastasin täna kino – Algus (Inception). Seadke oma saamud ka kinno, tasub vaatamist, päriselt. 2,5 tundi läksid kui 5 minutit.

Cobb: Dreams feel real while we’re in them. It’s only when we wake up that we realize something was actually strange.

Kristi, 2010

Olen terve nädalavahetuse üksinda kodus olnud. Mind on käidud lõbustamas ning olen ka köögis tegusid teinud, kuid muidu on ikka kõik nagu tavaliselt ehk nädalavahetus möödub nii krdi kiiresti ning kolmapäeval saabuv jaanipäev jätab mind ikka veel täiesti külmaks, tekitab isegi veidi vastumeelsust. Läheks hea meelega kallimaga lihtsalt Eestisse ringi sõitma ning taamal tõusvaid suitse vaatama.

Vaatasin täna pisarate rohket filmi “My Sisters Keeper“, olin piisavalt tark ning magasin pool maha, igaks juhuks, et silmad liiga paistes ei oleks. Kuidagi on juhtunud mulle need suremise filmid. Neljapäeval vaatasime venna ning kallimaga “The Bucket List” ning olgem ausad “Sex and the City 2” - need naised on juba ka üsna eakad. Viimati nimetatus oli üldse palju neid kohti kus ma pidin piinlikusest kätt vastu laupa lajatama, sest ma ei uskunud, et see mida ma näen väimalik on. Film oli täis romantilisele komöödiale omaseid aeglaseid kaadreid ning tegemist ei olnud hea filmiga, kuid siiski neist 50 kroonist kino istme eest mul kahju ei ole, elamus seegi.

Foto postitusele oli enne olemas kui tekst seega palun pilti mitte temaatiliseks pidada :) Kristi on armas, tore ning noor :)

Naistepäeval sain ma esimese naistepäeva õnnitluse 2 klassi tüdrukult, ma soovisin vastu ka, koju toodi mulle lillad tulbid, sest ma olin eelmine päev virisenud selle üle, et mulle tuuakse vaid kollaseid (viimased sünnipäevalilled sain möödunud pühapäeval).

Ma enam ei koo. Kolm paari kindaid kudusin vahepeal valmis aga nüüd läksin taas raamatutele ja filmidele üle, korraldades endale eelmisel laupäeval Meeletute Koduperenaiste/koristamise maratoni, sest just nii tundus mulle, et ma ei raiska seriaali vaatamisega lihtsalt aega.

Viimasel viie päeva jooksul olen 5 vaadanud filmi:

• Funny People
• Everybody’s Fine
• (500) Days of Summer
• Alice in Wonderland
• Stranger Than Fiction

Esimesed kaks ei olnud päris see, viimase kolme kohta võib öelda, et hakkab looma. Alice oli visuaalselt ning jhonnydeppikübarsepalikult nauditav, lugu oli lugu, minu jaoks keskpärane. Aga ma ei kahtleks kordagi seda teist korda kinno vaatama minna, seekord siis inglise keeles, sest deem, see eesti keelene pealelugemine? Miks? Alla 6 aastaste laste on see nii või naa filmina mittesoovitav.

*tsitaat filmist Alice in Wonderland

Kulutasime oma päikselise pühapäevase päeva shoppamiseks, kuigi ega see õige tegu olnud, sest koos Valentinipäevaga otsustas nii mõnigi keskus tuua välja plärisevad kõlarid need põhja keerata ning superstaarid laulma tuua. Kõrvad ajasid lausa vett välja. Plussiks oli muidugi tasuta vein Vapianos.

Õhtul läksime filmi ”Valentinipäev” vaatama, mitte Valentinipäeva pärast vaid sellepärast, et pühapäevaõhtuti ei ole oma ajaga midagi peale hakata. Kudumisest ja lugemisest on juba siiber. Kuna aga tegemist oli teemakohase filmiga siis suurim saal oli puupüsti täis ning saali pääsemine võttis topelt kaua aega, sest uksel jagati komme. Aga just enne filmi algust oli kinos nagu Ameerikas ehk läbi mõningate viperuste tuli ekraanile noormees punase roosiga ning rääkis kuidas armastus võrdub tema jaoks ühe neiuga ning kas see neiu tuleks talle naiseks. (Mul tuleb suurest härdusest ikka veel tibutagi ihule, kui ma seda meenutan). Ning meie ees reas laskus see sama mees põlvili, rebis sõrmuse välja ning kogu saal hakkas plaksutama ning kiljuma ehk romantilisele komöödiale oli esimene stseen tehtud. Awww… kinno nad ei jäänud, ju oli erutus liialt suur ning nende film oli selleks päevaks vaadatud.

Film mulle täitsa sobis, oma ülesehituselt meenutas ehk juba klassikaks kujunenud ”Love Actually” filmi.

Pildid on mobiilist, roosamanna reedest ühe kooli seinte vahel.