kes varastas jõehobu?

Laupäevaõhtune äkkiidee kohvikusse minna lõppes kinos Artis ning siinkohal tahaks sõna võttagi, nimelt Solääris on end välja reklaaminud kui kultuurikeskust, siis miks need kultuuriasutused nii nurgataha kõik peidetud on? Kui ma ei teaks, et seal kuskil on kontserdisaal ja suisa kaks kino, siis ma ei oskaks seda mitte kahtlustadagi. Ja tänane uuring tõi pinnale ka tõsiasja, et kino Sõprus on siis nüüdseks ajaloo osaks saanud. Ma olin selle uudise küll maha maganud, et detsember selle kino viimaseks tegutsemise kuuks jääb. Oleks veel korragi sinna toolile võinud end sättida. Ning vähemalt hetkel ei saa Artisest jäätisekokteili! Tahan Sõprust tagasi :)

“Lohetätoveeringuga tüdruk” oli pinget täis film, vähemalt minu jaoks. Koohvikus mobiisest internetist filmi tutvustust vaadates ehmatasid need pildid mind natuke ära ja eks nad ole natuke eksitavad ka, kuid ei anna filmist pilti enne, kui näinud oled. Eks ma olin kuulnud raamatu autori Stig Larssoni nime ning raamatute edu oli ka minu kõrvu jäänud ja kõik need intriigid seal ümber aga bestsellerid tavaliselt peletavd mind pigem eemale, kui tõmbavad lugema ning ega see sisu raamatuna poleks päris minu cup of tea olnud. Eks saab näha mis käiki Hollywoodi mehed sellest raamatust veel kokku keeravad, põnev igatahes. Aaa, rootsikeelne originaalpealkiri “Män som hatar kvinnor” ehk “mehed kes vihkavad naisi” avab filmi natuke paremini.

“Taking away a person’s control of her own life–meaning her bank account–is one of the greatest infringements a democracy can impose, especially when it applies to young people. It is an infringement even if the intent may be perceived as benign and socially valid (180). ”
— Stieg Larsson (The Girl with the Dragon Tattoo)

Mu päev vedas täna nii viltu, et mingil hetkel ma loopisin töö juures pliiatsit ning ei mõistnud ennast, et miks ma tööasjade pärast nii emotsionaalseks lähen (ei olnud pisaraid, kui te juba nii mõtlesite. ainult puhas püha viha). Ning vihm ja pimedus. November on juba käega katsuda. Kuu aega veel ning siis on esimene advent, sel aastal ma nii ootan jõule. Nagu väikene laps. Pühapäeval tahtsin juba piparkoogimaja küpsetada aga ei, kuu aega veel. Üks veerand veel, nagu koolis meil arvestus käib. Muideks, praegu on koolivaheaeg ning minul on järgmised päevad kodutööpäevad. Õnneks on raamatukogus olemas asju mida saab kodus teha, ma naudin neid päevi, ei mingit trammi.

Jalutasin läbi vihma kodupoole ning tahtsin süüa teha! Kõrvitsasuppi ja lasanjet. Ma naeratasin pimedas koplis ning mõtlesin, et elu ei olegi nii hull. Just sellise tunde saavutamiseks peab vahel kinno minema nn “naistekat” vaatama. Minu väike traditsioon on tavaliselt jõulude ajal üks mõnusalt soe naistekas valmis vaadata ning siis seda kinos üksida nautida. See oli kolm-neli aastat tagasi, kui kirjutasin ka siin, et Tallinnas olen ma üksi, sest tulin siia ja kõik mu vanad sõbrad on Viljandis, Pärnus, Tartus, Vändras, kuid mitte Tallinnas. Ka kool oli Viljandis. Mõelge, kui palju mul aega mõelda oli, oh, neid ideid. Nüüd jookseb tööl neljas aasta ning asjalood on muutunud. Koolivaheajad on mõnusalt toredad ajad, kus sõpradega üks mõnusalt soe naistekas ära vaadata. Julie&Julia, läks nii täppesse ning kui keegi näinud on siis teab, millest see kodupoole tulemine ja söögi tegemine tuli. Ma ausalt armastan Meryl Streepi ning minule meeldis ajastute miksimine kahe naise elu erinevatel aegadel, mida ühendas söök ja üks raamat. Aga kui filmi vaatama lähete, siis võtke kaasa sõbranna, mitte mees, sest näha on, et viimased tahtsid saalist kiirelt pageda. Üks tõusis paar rida eespool püsti kohe kui tuled heledamaks läksid, kuigi veel ei jooksnud tiitrid. Susi teda söögu, ta varjas kogu teksti.

Vat, nii ma jalutasingi läbi vihma koju ning trammis ei suutnud ma oma imehead raamatut lugeda vaid saatsin kaks smsi inimestele, kes on kaugel.

Aaaa, muide pildid on minu esimesest õunamahla teost paar nädalat tagasi ja ka mina pean koos Kariniga kokandusblogi, kui keegi veel ei tea http://kookkook.wordpress.com

Mina armastan teid ka!
Bon appetit!

Jurmala, 2008

Ma ei mäleta millal ma viimati kinos käisin, igatahes oli see enne seda, kui Tallinna 3D kino tehti ja vähemalt kolme eesti filmi esilinastust tagasi. Kui varem teadsin ma Sõpruse nädalakava peast siis nüüd… teatrisse vahel jõuan, peamiselt NO-sse, Linnateater juhtus ka sekka, viimane valmistas küll pettumuse vist ei olnud ma lihtsalt sellel lainel õhtul. Näitlejatele pole midagi ette heita, lihtsalt tükk ei meeldinud.

NO Perikles mõjus oma tantusedaga aga millest täpsemalt sisu oli? Aga tantsud olid head! Ja millised kehad… millised dportlikud hüpped, India virr-varr. Hiljem hõljusin tükk aega. Praegu ongi nii, et tahaks istuda end mugavalt sisse seada ja nautida nagu ma käin oma romantikast nõretavaid kassahitte jõulude ajal vaatamas, üksi.

Jack Kerouac’i romaanist “On the road” (Teel) tehakse film!

Kui vaadata tegijaid siis tuleb sellest üks korralik linateos! Produtsent Coppola on kampa võtnud Mootorratta päevikute režissööri  Walter Salles‘i ja stsenaariumi kirjutaja Jose Rivera. Täiesti õige otsus! Kahtlustan, et peategelaseks võib tulla Johnny Depp :) aga seda ei tea veel keegi, kes täpselt, kuid imdb.comis on valmimise ajaks märgitud 2009!

p.s Tsiteerides Bibi “R.U.J.A   A.J.U.vabalt H.E.A”, kõik ei meeldinud (kunagi ei saagi kõik meeldida) aga karekterid olid head, Võigemasti parim töö, mida ma näinud oled! Varesel on selline hääl? Kübar OLI Nõgisto! jne. Kunstnik Ene-Liis Semper saab suure aplausi!!! Ehk nagu te aru saate sattusin eile rockooper RUJAt vaatama. Kui veel kahtlete, siis M.I.N.G.E! Praegu klappidest neid samu laule kuulates päris Ruja esituses… on silme ees lavaRuja.

 http://www.ruja.ee/

*Ruja. Õunalaul

p.p.s Veel üks ja mitte vähem tähtsam teade (On the road filmi juurde rohkem kui sobiv) Kes veel ei teadnud (mina näiteks) siis Rebaseonu on taas reisil, seekord Kesk-Aasias ja motikaga. Nagu ikka teostab ta üksinda reisihuviliste unistusi.

Sweeney Todd. Nad panid Johnny Deppi laulma! Uskumatu! Film ise oli nii Burton – kellele meeldis tema Corpse Pride, siis ei jäta ka see film sind külmaks! Aga soovitus südamest, et ära mine seda vaatama siis kui oled eelmisel õhtul joonud nii rummi, veini, kui ka šampanjat! Sest inimlihapirukad ja peaaegu sama palju verd kui Kill Billis ei sobi sinu hommikuse olekuga kuidagi kokku – kahjuks ma tean millest ma räägin. Aga ärge mu eelmisest kirjeldusest nüüd heituge, kes ei tunne Tim Burtonit, see võib arvata, et tegemist taas ühe labase Hollywoodi õudusfilmiga aga ei, sest tegemist on hoopis millegi enamaga, mulle meeldib kui vaatad filmi ja saad aru, kes selle teinud, mulle meeldivad muinasjutud. Muusikal ei paelu aga seal laulis ju Johnny Depp!

Vahepeal oli ka No99 ja “Nafta”, Sõprus ja Kusturica “Lubadus” aga need muljed on juba haihtunud.