kes varastas jõehobu?

Pühapäev. Homme lastakse mind jälle tööle tagasi, lõpp jalutamise graafikul :) Praegu aga tunnen end jub nii hästi, et istuks hea meelega mõne lennuki peale, ok, tean, et ratas on reaalsem variant aga kas te panite tähele, et laupäeval sadas lund! Uh ja oh, ütlesin ma selle peale ning panin basiiliku ning spinati seemned mulda, kevad seegi. Käisime täna Härraga Koplis hulkumas, uskumatu aga siin on ikka veel mida avastada, peale viite aastat. Nii erinev on iga tänav ja samas nii sarnane.

Lisaks tõi reedene lauamängudeõhtu meie perre Ligretto hulluse.

Ma olen vaid mõne loetud päevaga saanud päris mitme kogemuse võrra rikkamaks. Näiteks, pildistasin ma palajast tüdrukut ning teisel päeval istusin Estonia teatrisaali loožis ja tegin pilte. Tundsin hirmu trollis, kui pätid said kätte päti ning kõndisin talveilmas ning mitte vastavalt riietunult Kopli tipust Rocca al Maresse.  Viimane oli küll üsna jäine retk kuid siiski tore kogemus.

Ja siin on siis näidis minu kootud kinnastest, kink armsale Nelele, kes paar aastat tagasi minult ka selle mütsi kogemata sai (vanaroosa ei ole minu värv). Nüüd ka siis kindad, mis õnneks väga suured tulid ja nüüd ta vanaema kootud labakuid peidavad, sest karm talv nõuab kahte paari. Üritan ka teie soovidele vastu tulla ning ka edasipiid kudumise tulemusi näidates aga mitte liiga tihti, et ma käsitööblogiks ei muutuks.

Ma ei ole hommikul kõige teravam pliiats karbis seega õpilased, kes tulevad minu käest küsimusi küsima peavad natuke kannatlikud olema, täna aga tehti mulle siin lõbu pärast testi. Näiteks, kas teie teate, et arvutimäng Need for speed on autokihutamise mäng ning emud oskavad lennata. Eks ma teadsin neid vastuseid enne ka aga seda, et emud geparditest 20 km/h aeglasemini jooksevad, sellega oleksin ehk hätta jäänud. Viimase tõe aga puistas varukast 3.klassi õpilane. Lisaks trammis mu kõrval vesteldus vestlus vektoritest ja füüsikast, mõistetest ning pähe õppimisest. Nii võib täitsa targaks saada, hoia aga kõrvad lahti. Reaalainetes ei ole ma kunagi tugev olnud, välja arvatud see, et mulle need valmeid vahel täitsa meeldisid.

Trammist aga veel nii palju, et pean siia kirja panema tõsiasja, et 28.oktoobril septembril kella viie ajal elasin ka mina üle oma elu esimese liiklusõnnetuse (kui mitte arvestada seda, et kodulaevis üks auto kiirusel 1km/h mulle hoovist väljudes kord müksu andis). Istusin mina trammis ja lugesin, kui tramm üsna tavapäraselt oma kella hakkas helistama ning siis väiksem loksumine oli aga see, et trammid loksuvad on ju üsna ka tavapärane. See, et ma liiklusõnnetuses osalesin sai mulle selgeks alles siis kui trammist maha aeti ning ma trammi külge litsutud kaubikut märkasin. Haarasin taskust oma garantiiremonti läinud telefoni asemel bibiaitähhsulleasendustelefoni ning klõpsasin pildi ja asusin teiste reisijatega, justkui laulupeorongkäigus kodupoole astuma.

Elu on täis üllatusi.

Tiirutasin täna oma rattaga tööle ning töölt kinno ning siis Tallinnasse korraks naasnud sõba juurde. Koju tulekuga ei kiirustanud enne, kui nägin seda suurt pilve mis kodu kohal laiutas. Mulle üldiselt meeldivad tormid (kui ma olen oma korteris, mitte emakodus, majas), kuid mõte paduvihm kaela saada ei tundunud kõige erutavam. Sügasin koju, kuid mingit vihma ei tulnudki. Pettumus. Teel vaid kaks venekeelset last väntasid rattaga (ühel rattal) nii õnnetult, et lõpetasid siruli kõnniteel, blondimal neist jalg esiratta ning kahvli vahele kiilunud. See oli hirmsam pilt, kui see pilv siin. Sell sikutas küll jala välja, kuid minu abipakkumistele ja eesti keelsete küsimuste peale ei reageeritud, oh, seda mu umbkeelsust, sel hetkel hakkas endast kahju aga mida sa teed. Eemalt tuli nende keelne meesterahavas, loodan, et lõpp hea, kõik hea.

Meil siin Koplis liiguvad purjus inimesed ning selleks peab isegi sildid välja panema, kuigi meie sel eramajadega kaetud ning merega lõppeval tänaval neid varahommikul ei kohanud. Minu ettepanek oleks, et selle sildi peaks liigutama Sirbi peatusesse, kus koos odekolonniga pidas vaikset hommikusöögi pikniku päris arvestav seltskond.

Kui see juba ette võtta siis järgmiseks ettepanekuks on, et meie kalli naabri välisuks/kirstukaanelt eemaldada talgute korras kile. Nimelt ei ole naabrimees seda suutnud päris mitme aasta jooksul teha ning nüüd kui tuli kohustus panna korteritele uksenubrid kinnitas meie armas naaber need teibiga! Ei, mitte kahepoolse vaid lihtsalt läbipaistva teibiga. Kahega, et kindlam oleks.

Meile pandi siin vahepeal ka uued uksed koridorile aga ega see ei aita, ikka peavad uksed pärani lahti olema! Inimesed kandke võtmeid kaasas ning koridori õhutamiseks on meil aknad. Lapsed peaksid ju ka nüüd sisse saama, on ju meil peen “valin korterinumbri, ütlen vajalikud võlusõnad ning juba uks avanebki” süsteem. Päris arukas on ka uste vahetamine vahetult peale trepikojaremonti…

Lisaks tundub, et majaesise lillepeenra tarvis on kulutatud remondifondi, sest eile lugesin ma umbkeelsete pensionäride naerunägudelt välja ainult rõõmu. Keskmisest trepikojast oli välja veetud päris pikk aiavoolik, millel küljes ka käepärane asi lillede kastmiseks. Eks järgmisel üüriarvel see kajastub veeülekuluna ning remondirahad ongi ju aiatarvete ostmiseks :)

Kui poleks Koplit, poleks elu.