kes varastas jõehobu?

Ärkasin täna öösse, et minna ratta seljas vastu päevale. Kaks tundi und. Ma ei tea mitu kilomeetrit Koplis, Paljassaares ning Rocca al Mares. Pisike vahuvein päikese tervituseks. Hommikusöök McDonald’si drive in-ist. Ning sõitmine läbi vihma. Nii palju asju olen ma juba täna teinud esimest korda ja päev on alles ees.

Ilusaid unenägusid!

Eile töölt kodu poole kihutades (jah, sest meile pandi lõpuks ära see fonoluku süsteem) pidin vahepeal oma teekonna katkestama, sest Sõle tänava lõpus tuli mulle vastu seltskond õigeusklikke ning neist ei saanud kuidagi mööda, jäi üle vaid oodata. Alguses vaatasin, et matuse rongkäik aga kirst puudus ning ei tundunud ka sedamoodi. Ees oli tõenäoliselt üks pühaku pilt ning ees ja rahva keskel preestrid lugemas.

Eks minus tärkas loomuliku uudishimu, kuid keelebarjääri tõttu ei olnud nagu kellegi käest küsida ning ei tihanud ka.

Muide, kas teatsite, et Kopli kandis on kaks õigeusu kirikut? Mina olin kursis ainult ühega.

• Jumalaema Kőikide Kurbade Rőőmu pühakuju kirik (Sitsi 15A)
• Püha piiskop Nikolause kirik (Koplis) (Treiali 6)

Hommikul esimese asjana televiisorist kuulda, et sinu elukoha  kandis on plahvatanud elumaja ei ole just kõige meeliülendavam. Perekonnale rahustuseks, maja on minust eemal (kontrollisin kaardilt, nimelt tervelt 1,4 km poolsaare tipu suunas). Meie eelmisel aastal tuule alla võtnud katus püsib ka siiamaani veel korralikult peal. Naabrid on vaiksed ja tuba soe.

Mõtlesin ise, et huvitav kas ma kuulsin seda pauku, sest kella poole kolme ajal ma vaatasin kella… aga millegipärast ei arva ma, et see pauk nii suur võis olla. Vaatasin ma kella ka pool 6 ja 6:29, viimase peale siis ärkasingi ning nüüd olen juba tööl.

Mul on nii kurb, et varsti on november. Sohfa (jalgratas) pean talvekorterisse viima ning ise käingi juba enamuse ajast tööl trammiga, selle vastiku ja haisva Tallinna ühistranspordiga. Nii raske on harjuda, kui oled varasemalt juba kuid käinud tööl kahel rattal vuhisedes läbi hommikuse õhu. Kuid praegu ma enam ei julge – ärkan siis kui on kottpime, tööle minnes samuti ning mõte sõita autoteel pimedas (mul on rattal kogu varustus – helkurid, lambid olemas) paneb mu juuksed hirmust püsti tõusma aga ega mul suurt valikut ei ole kas autotee või üldse mitte – rattatee läheb liigsuure ringiga ning mõned teeületused on minu jaoks juba ka seal korduvalt ohtlikuks kujunenud. Kõige otsem on 5,3 km. Polegi nii pikk tee aga mu elu on mulle ka armas.

Nii ma tukungi hommikuses haisvas trammis pannes silmad kinni, sest see ere valgus pimestab, jõuan tööle nagu karjapoiss kes hommikusele karjamaale läheb – uni ikka veel silmas.

Kõige selle juures olen ma Koplist nii tüdinenud. Tõsiselt. Alates Hobujaamas trammile astumisest kuni koduukseni välja. Eile oli konkreetne päev, kus hommikul tramm haises kuse järgi, õhtune tramm haises kuse järgi ning minu kodule üks lähimaid poode (kahtlemata minule kõige mugavama kohapeal) Säästumarket haises kuse järgi!? Kui poes ka see hais oli ning ma järjekorras üht teiste teist keelt kõnelevate „sõprade“ vahele seisma sattusin siis hakkas mu kops vaikselt üle maksa ronima. Kui nad on isekeskis siis las olla, ma ei oota, et nad minuga suhtleksid. Uuesti trammile jalutades tundsin ka kuidas ma ei taha siin ja praegu olla ning õhtul magama jäädes mõtlesin, et enamuse minu maja kuuekümne korteri ukse taga nähakse und Savisaarest.

Aga oma pisikest 40 ruutmeetrit ma armastan, samuti merd ja seda mida see poolsaar mulle andnud on – Paljassaart ja Kopli tipu vaateid, isegi seda parki, mis kunagi surnuaed oli. Mulle meeldivad ajalooga asjad, mulle meeldib, et kesklinna viib tramm (isegi see haisev), mulle meeldib Kopli nukker inetus.

*pilt on hoopisiki tehtud augustikuisel Türisalupangal.

Koju. 12.mai 2009. Kopli tänav.

Rattaga ma näen rohkem kui jala, jõuan märgata.