Korfu, Corfu, Kerkyra… heal lapsel mitu nime.
Korfu asub Albaania ja Kreeka rannajoone läheduses nagu pikk kõver, roostest söövitatud türgi saabel. Saabli käepidemeks on saare mägine ala, enamuses viljatu ja kivine, kõrgele kerkivate kaljusammastega, kuhu lendavad kiltpunakud ja rabapistrikud. Mägedevahelistes orgudes, kus punastest ja kuldsetest kaljudest vett välja purskub, võib leiduda mandli- ja pähklipuumetsi, varjuliselt jahedaid justkui allikavesi, tihedates rühmades odajaid küpresse ning hõbejatüvelisi viigipuid, lehed suured otsekui kandikud. Saabli tera on tehtud hõbejasrohelisest, hahasulgedena rulluvatest hiiglaslikest oliivipuudest, mõned austusväärivalt üle viiesaja aasta vanad ning igaüks neist unikaalne oma küürus, artriitse kujuga, tüved täis tipitud sadu auke nau pimsskivi. Tera tipu pool paikneb Lefkimi oma vilkuvate, silmipimestavate liivaluidete ja suurte soolasoodega, aakrite kaupa kaunistatud bambustega, mis nagisevad, sahisevad ja sosistavad salapäraselt üksteisega.
G. Durrell “Linnud, loomad ja sugulased”
Oli juba üsna õhtu kui oma jala unistuste saarel maha panin. Läksime sadamast ringiga välja ning üks domatio pakkuja hagijas oli meil kohe kallal. Mulle ei meeldinud too mees. Hiljem, voldikut vaadates oli hea meel, et temaga ei läinud… täiesti vale voldik, oma nime ning telefoni numbri oli ta ise sinna peale kirjutanud, aga algul pettis ära küll. Me ei tahtnud linnast välja ööbima minna, lootsime leida midagi linnas… lootsime… käisime higi tilkudes ja otsisime neid tuttavaid silte, mis tubade üürimisele viitavad, aga ei miskit. Linnast seda leida ei suutnudki. Läbi turismibüroo saime hotellide telefoninumbrid- odavaim öö, mis pakuti oli 56 eurot. EI. Jalutasime edasi ning ühe kommipoe ees kõnetas meid hallipäine meesterahvas ja pool tundi ning mõned maiustused hiljem tuli meile järgi punane väike sportauto, mis viis meid 3 km linnast välja konditsioneerita kuid tiivikuga tuppa, koos köögi, vannitoa ning toaantenniga, mis CNN-i ning saksa MTV-d võtab.
Pimeduse saabudes ei läinud saarel jahedamaks vaid kuumus lämmatas vaatamata päikese puudumisele, tuul oli kadunud. Olin Korful, seal samas, kus kunagi oli ämblikuid taga ajanud ning skorpionipere tikutopsi pistnud Gerald Durrell- minu lapsepõlve kangelane, minu lemmikraamatu autor, mees, kelle lapsepõlve oleksin tahtnud ise elada. Kallistasin kuuma õhku, nautisin pimedust ning sõbra lähedust, pistsin jalad merre, käisin, sain päikesepõletuse, imestasin kuidas inimesed siin nii sõbralikud on, naeratasin, rippusin kuumas vahemeres ning loksusin lainetes, korjasin kive, naersin… ma olin õnnelik. Kõik oli parem ja veel parem.
Ees oli kaheksa päeva unistuste saarel. Kuna järgmine päev oli pühapäev ja nagu siis selgus, et pühapäev on Kreekas PUHKEPÄEV, jalutasime linna… umbes keskpäeval ning üha enam jäi mulle mulje, et üritame enesetappu teha. Õhtul näitas mu nahk küll juba lahkumise märke… päeva veetisme Korfu linnas neil kitsastel tänavatel jalutades, otsides odavamat auto rentimise paika, süües jäätist ning külastades vana kindlust. Õhtu aga kodulähedal rannas einestades (puhas kohalike koht) aga hinnad olid seal sellegipoolest hirmuäratavad või olid need ainult meie hinnad… kes seda teab.
Esmaspäeva varahommikul saime enda käsutusse oranzi seljakoti ehk Daewoo Matiz-e ja tripp mööda Korfu rannikut algaski. Järgenvaid päevi ei suuda ma juba ammu päevadesse jagada, sest see kõik oli kui muinasjutt. Minu elu ilusaim hommik… parimad ujumis kohad… keelt alla viivad toidud… kaks esimest ööd magasime oma seljakotis Ermonese rannas. Miks autos ja mitte rannas? Sest meil oli ainult üks magamiskott. Aga esimesene hommik… kõik magasid, päike alles hakkas mägede tagant oma esimesi kiiri näitama, hommikune lainetes hulpimine, pikutamine, pesemine seal samas, sest seal oli ju dush, kiviklibu kujundid, magamine… sel hetkel oli tunne, et rohkem midagi ei olegi õnneks vaja, õnn on siin samas, neid kivides ja meis, selles meres ja nendes päikese kiirtes. Kuigi öö oli raske olnud (kalamehed ja autod), kustutas hommik kõik halvad öised mälestused ning suussulav kohalikust pagaritöökojast soetatud pirukas parandas seda veel.
Me sõitsime saarel üsna sihitult, kaardi pealt aeg-ajalt vaatasime aga see oli ka kõik. Käisime keisri troonil ehk populaarseimas päikeseloojangu vaatamise kohas, aga ei jäänud sinna päikese kukkumist vaatama, sõitsime läbi oliivisaludest, randadest, kuurortitest, leidisme peaagu inimtühja ranna, aga söögikoha kauguse tõttu läksime taas ööbima sinna samasse, kus eelmiselgi ööl, et järgmisel hommikul nautida seda sama hommikut, aga kahjuks ei koputa õnn teist korda samale uksele.
Õhtul jäi tuul vait, aga tõusid suured lained, mille jõud ei raugenud terve järgmise päeva jooksul ning loomulikult tegid hommikul ujumise või ranna nautimise võimatuks, sest lained olid kõrged. Kogu läänekaldal ei saanud sel päeval ujuda, ning ka väiksemate lainetega idakaldal olid sel päeval lained suuremad ning järgmisel päeval vesi muutunud külmaks.
Ühel hommikul hakkasime otsima G. Durrelli majasid, neid, milles ta lapsena elas – maasikaroosa, lumivalge ning tibukollane… Kolmest majast leidsime kaugelt vaadates ainult esimese. Teisi ei leidnudki, sest nende külavaheteed on nagu püstloodis taevasse minek ja nii kitsad, et vastutulijal on võimatu mööda saada. Matkamisest 40 kraadises kuumuses ma aga mõelda ei suutnud. Lohutasin end, et nii kuinii ei ole raamatu Korfust enam midagi järel ning järgmise öö veetsime Kanonis, seal kus elas G. Durrelli vend Lawrence, õhtustades tema majas asuvas tavernis ning juues veini meie oma maasikaroosa villa rõdul, kuigi see villa perenaine oli kõike muud kui meeldiv inimene oli koht armas ning tore.
Külastasime pea kõiki Korfu randu, inimtühjasid ning täis masse, kiviseid, liivaseid ja midagi vahepealset. Paleokaritsas võtsime 10 euro eest vesiratta ning saime selle eest tund aega kaljude vahel sõita. Esimesel päeval olime seal samas saanud nautida koopaid, kuhu meid sõidutati paadis, milles olime ainult meie ning kapten, hinnaks 8 eurot nägu. Ma kardan vett, ka siis kui sellest näeb läbi. Lained ei ole minu lemmikteema, eriti siis kui mu jalad põhja ei ulatu, aga tagasi vaadates on see osa mu armsast mälestusest. Enamik randasid on turistikad ja tõelist Korfut sealt ei leia juba ammu, peamine keel mida sa kuuled on saksa keel. Tõeline Korfu on mägikülades- seal, kus taadid õhtupäikeses kitsaste tänavate ees istuvad, memmed oma põrandapesuvee otse tänavale lajatavad ning tänavad on nii kitsad, et peale ühe auto sinna rohkem midagi ei mahugi. Kahjuks ei ole minus veel seda julgust, seda kartmatut fotograafi, kes oma objektiiviga nende rahulikku ellu sekkub, kõigest jäi mul vaid mälestusi kõdidtavad pildid kuskil ajukoore all.
Kui autoga saab saare kõige kõrgemasse tippu siis tasub sinna ikka minna, hoolimata sellest, et teel võib tekkida surmahirm, sest mäkketõus on jube ning teed kitsad aga nad on ise kõik nii õnnelikud. Vaate pärast on see väga tore ettevõtmine. Pandokratri tipp asub 917 m üle merepinna. Alla sõitsime ilma mootorita 7 km. Langus, langus, langus ja minu kisa kui spidomeetri näit üle 50km/h tõusis.
Viimased kolm ööd saarel olime seal samas kus algul, sest viimasel kahel päeval ei olnud meil enam autot ning linnale lähemal ikka paremat elamist ei saa ning pikemaks ajaks üürimine annab võimaluse soodustusele. :) Kasutasime ühistrasporti linna ning tagasi ööbimiskohta jõudmiseks. Oma lemmikrannas… ma ei ole sellest vist veel kirjutanud… käisime ära viimasel autopäeval, veel viimast korda. Tegemist oli väga kivise rannaga Kassiopis, jah, suure kuurorti lähedal aga kuna kõrval on liivarand siis valgete kivide rand oli tühi. Rand paiknes väikese kaljunuki all ja andis nii vajalikku varju päikese eest… ma ei mäleta enam ammu mitu korda me sinna randa sattusime ning ainult korra oli seal rohkem rahvast, korra vist saime isegi täiesti kahekesi nautida soolase mere laineid… imeilus.
Autost loobudes võtsime ette väikese tripi pisikesele saarele nimega Vidos, mis asub 7 min laevasõidu kaugusel Korfu linnast, edasi-tagasi pilet maksis 2 eurot. Turistide kärast eemal, sai seal kaarte mängitud, “meripuraga” tutvust tehtud, vett ja ilma nauditud, laev Korfult väljub igal täistunnil ning Vidoselt igal pooltunnil ning nii kella 2ni öösel. Võrratu.
Viimasel päeval saime kätte Raini rahakoti, mille ta Delfisse hotelli unustas. Jah, see jõudis meieni läbi kolme inimese ning kahe ümbriku sees. Hotelliomaniku sõber tuli Korfule tööle ning meie majutuse noorperemees suhtles hotelli ning selle mehega oma telefoniga ning lõpuks saime tema käest rahakoti kätte aga Kreeka on Kreeka. Algul pidime saama esmaspäeval, siis neljapäeval, siis reedel ja lõpuks viimasel, sellel kõige viimasel hommikul :) Pakkisime lõunaks oma asjad, sest tuba tuli vabastada ning läksime Korfu linna, kus kotid toimetasime sadama pakihoidu oma laeva ootama, mis väljus sadamast alles õhtul kell 21:30. Jätsime linna ning Korfuga päeva jooksul hüvasti, tegime veel viimased sisseostud, käisime Kalypso stariga (kaater, mille põhi klaasist) merel ning Vidose saare taga nägime ka Merilõvide showd, mure loomade vangistuse pärast haihtus, kui ühe mehe seljal suurt merilõvi tätoveeringut nägin… ju ta siis neid ikka armastab…
Päike vajus nii kiirelt mägede taha, et viimast päikeseloojangut Korful mul laevatekilt jäädvustada ei õnnestunud. Laev tuli sisse laadis inimesed ning autod maha ja kohe uued peale. Laev tuli Itaaliast ning suundus Patrasesse, u 300 km kaugusele Ateenast. Meie tervis oli vahepeal tänu 40 kraadisele kuumusele ning konditsioneeridele alla andnud, seetõttu ei nautinud me laevasõitu, bussisõitu Ateenasse ega ka selle linna viimaseid vaatamisväärsusi, mille piletid olid meil olemas ning on siiani olemas. Viimase päeva seal jumalate maal veetsime Ateenas pargis magades, sest koos tervisega läks ka jõud ja tahtmine midagi teha või kuhugi minna. Lennuk väljus pool viis järgmisel homikul ning näitas meile kõige ilusamat vaatepilti pilvede kohal – päike tõusis ning all laiusid äikesepilved koos oma välkudega.
