kes varastas jõehobu?

London on nüüd seljataga ning juba mitmes päev kodumaal töörakkes. Mul tekkisid probleemid internetiga ning seetõttu ei edastanud teile omi seiklusi, mida tegelikult enam ei olnudki.

Neljapäeva vedelesin ma maha city parkides, õhtusöögi sõin London Eye juures koos Eleni meeldiva seltskonnaga :) Reede vedelesin ma maha Tootongis ehk majast väljusin vaid toidupoodi minekuks, tegin õhtusöögi ja läksin magama. Laupäeva veetisn ma Notting Hilli turul :) Loved it! Mul on mingi teema ka samanimelise filmi ja Hugh Grantiga, deem. Muide, see reisiraamatute pood mis filmis on ning mida minu Eyewitness travelguide väitis täiesti eksisteerivaks raamatupoeks olevat aadressiga … jep, raamatupood on seal on aga see ei ole see raamatupood, see on ainult inspireeris filmi tegijaid aga saab üsna palju külastusi turistidest ja muidu huvilistest inimeste näol. Muide, Eesti kohta seal eraldi raamatut ei olnud, vähemalt mitte riiulis.

Pühapäev oli kojusõidupäev, ärkasin vara, sõitsin tunnike metrooga ning sisenesin Spitalfieldi. Seal kandis on kaks turgu, pühapäeviti Petticoat tänavaturg, Middlesexi tänaval, mis sarnaneb meie laatadele, sest kaup on seal suures osas toodetud kuskil Aasias aga odav oli küll. Jalutasin korra läbi ja läksin Old Spitalfield turule http://www.oldspitalfieldsmarket.com/ marketile, mis oli rohkem juba minu maitse. Mõnusa katuse alla seavad oma müügiletid püsti erinevad noored ja vanad disaineris, üks kott jäi minust sinna maha aga 85£ oli ikka liiga suur raha, teine kott jäi ka maha, sest ka 45£ oli sel hetkel liiga suur raha. Kaasa tuli üks kaelakee ja kõrvarõngad.

Õhtul lendasin koju. Üks parimaid lende ealeski, sest mu kõrval ei istunud kedagi, sain laiutada ning Eestimaa kohale jõudes oli päike loojumas. Hiiumaa on nii pisike, et seda näeb korraga nagu vaataks maakaarti, siis hakkasime juba maanduma. Vormsi saarekohal oli imeilus päikeseloojang – mina nägin päikest pealtpoolt õrna pilveriba ning punast triipu merel. Tallinn ja kodulinn Kopli, kõik oli olemas ja ühe silmavaatega haaratav. Fotokas oli üleval, ei viitsinud järgi minna aga imeilus oli.

Filmist “Notting Hill”

Olen turvaliselt kodus, kuid täna on nii mõndagi juhtunud.

Tegelikult oli imeilus päev, mis on kõige tähtsam. Õhtul sai valmis tehtud plaan, et Richmond, here I come! Ehk jalutada Richmondis ning siis mööda Thamesi kallast jõuda Kew Gardenisse. Mõeldud tehtud. Kuna metrooga oli  ümberistumine siis võtsin bussi… tundus lühike ots, kuid tegelikkuses üle tunni, kui sisse arvestada veel see, et ma õigest peatusest mööda sõitsin…

Richmond on selline mõnus “linnake” oma ajaloo ning kitsaste tänavatega, just selline nagu ma kunagi lapsepõlves Inglismaa linna ette kujutasin. Istusin Richmod Greenis murul ja panin oma plaane paika, lõunasatamise lükkasin hilisemaks.

Jalutasin Thamesini ning siis mööda suhtelselt metsikud, kuid siiski laia rada Kew aedade poole, jagades seda jalgrataste ning jooksjatega. Usun, et kokku võis tulla 5 km… et tänane päev huvitav oleks, siis loomulikult avastasin ma lõpuks, et mu rahakott on turvaliselt koju jäänud… kaasas mul vaid mu Oyster kaart, millega ühistranspordis ringi liiklen ning mis hetkelt ka väga palju raha ei sisaldanud… deem, kirusin end mõttes, et lollimat inimest ei või olla! Jäänused tomatist ja maasikast hakkasid kõhust juba kustuma, võeh. Villis jalad viisid mind veel Strand on the Greenile :) võluv tänav, kus uksest otse Thamesi astud ning kus oli ka paar ajaloolist pubi, ühes neist pidid külastajad terassil jalgupid vees hulpima, kuna Thamesi vesi on hetlkel ikka väga kõrge… kunagi leidisn ma üles metreoojaama, kunagi tuli lõpuks see krdi rong, bussile ma enam ei saanud, sest Oyster andis alla ning villis jalad viisid mind kolm peatust edasi mu võõrustaja juurde, kes juba teades mu seiklustest oli mulle pizza ahju pannud. Mmmm… kell oli vist juba 7 õhtul.

Kuid sellega mu seiklused ei lõppe. Sain täna kokku Eleniga, kes juba pikemalt siin linnas resideerub nign kui peale kümmet lahku läksime, teadsin, et mul vaja sõita vaid paar peatust metrooga ja siis buss ehk tavaline marsruut. Kuid täna ei ole see päev, kus kõik plaanide kohaselt läheb, seega veinise peaga tuli veel seigelda ka. Tooting Brodway jaam oli suletud… tulin varem maha, otsisin bussi, mille ka leidsin koos ühe mustanahalise prouga ning tulin ilusti õiges kohas maha, et siis end järgmises bussipeatuses kiruda… krt, see oli see sama buss millega oleks õigesse kohta saanud!

Muide inglise keele oskus on võrdes joodud veini kogusega ehk mida rohkem jood seda paremini räägid! :)

Pildike Manchesterist. Poistekooli drama studio (teatriklass), kuhu me BB-ga sisse hiilisime.

Erakordselt soe päev oli täna, mõnus suvi, mida sel aastal ei olegi Euroopas maitsta saanud.

Tegin turisti täna, üksinda, sest vastupidiselt kodumaale ei ole siin püha ning normaalsed inimesed käivasd tööl. Ka kool kestab siin alles, suvepuhkus algab 18. juuli! Tundub kohutav aga samas nad puhkavad talvel ja muul ajal rohkem. Seega, selles suhtes oleme võrdsed. Oluline on see minule, sest Sarah on ju õpetaja ning seega ka seal on hullumaja ja palju tööd. Üritan korralik külaline olla ning mitte võga tüli tekitada :)

Hommikul rääkisin pikalt Sarahi väliseestlasest tädiga, kes Austraaliast Euroopat väidsamas on. Anu viidi eestist kohvris ära, siis kui ta oli vaid pooel aastane, viimase laevaga, mis Eestist lahkus, kuid tema keel on säilinud tänu tema vanematele. Uskumatud lood ja elu püürdkäigud, esimesed külastused eestisse, see rahvuslikkuse tunne, mis on säilinud, kuigi ei ole kunagi oma kodumaal elanud… on imetlusväärne. Laulupidu on tulemas…

Peale lõunat põrutasin metrooga Londoni silla juurde ning jalutasin mööda pruunni Thamesi kallast Toweri sillani, et sealt siis ka üle minna, mis mul 9 aastat tagasi, siis kui esimest korda siin käisin tegemata jäi. Mäletan, kui võimas see siis tundus, kahtlustan, et peal oli värske värv…aga võib olla oli kõik nii vahva ja vägev sellepärast, et see oli mu esimene pikem reis väljaspoole kodumaad, varem olin vaid Leedus, Lätis ja Stockholmis käinud.

Mu jalad ei andnudki alla, kuid mu kingad sundisd seda neid tegema, ma arvasin juba hommikul, et midagi taolist võib juhtuda aga mu imeilusad riidest papud lagunesid Manchesteri vihmas. Seega, üsna piin oli citys, kesk pintsaklipslasi, mingit toidupodi leida ning samuti teed selle veidra  väljanägeniga hooneni, millel nimeks Gherkin, kuna ma täna pilte arvutisse laadida ei saa, siis klõpsake nime peal ja sealt peaks avanema Google pildiotsing ning te saate aru millest ma kõnelen.

Mingi hetk olin ma juba metroos ja väljusin just Hyde pargi nurgal, et seal väike piknik teha ning inimesi vaadata, kujunes sellest aga välja šikkide jalgratturite pildistamine :)  “kutsehaigus”. Ma ikka pean seda mainima, et ma naudin nn pargikultuuri SUURlinnades. Veetsin seal tunde… või tunni, aeg kadus kuhugi musta auku. Homme on jälle päev…

Olen Londonis. Kallis Sarahi juures, kes võõrustab ka oma tädi, kes Austraaliast siia on lennanud. Homme on plaanis ringi jalutada, siin nimelt ei ole homme inimestel vaba päev nagu teil seal Eestis, seega ei tule seltskondlikkus mõttes just kõige tihedam päev aga mulle sobib.

Natuke tähelepanekuid: Manchesteris oli nn curry mile, ehk mis oligi täis india jms restorane ja tavaline inglane oli seal üsna haruldane. Üldse oli rahvastrik väga kirju. Kuna ma varasemalt olen olnud kogu aeg Londoni kesklinna läheduses, siis ei ole ma väga seda tähendanud aga siin läbi rahva metroost busslile kõndides oli sama tunne ja mõte… kus on kõik inglased? Mitte halva pärast aga tõeline rahvaste paabel on siin ikka.

Pildiks aga Manchester Grammar Schooli raamatukogust pildike…

Metsovo, juuli 2008

Reislit tulles ja tehtud pilte vaadates, neid sadu pilte… siis tundub, et midagi head nagu ei olegi ning ajad filmikaamerga meenuvad, et voh, siis sai pilte, kõik oli ilusam, kirkam ja selgem. Nüüd, kuid hiljem neid samu pilte vaadates on iga pilt nii eriline, nii hea ja täpselt nii oma, et parem ei saagi olla. Tehniliselt mitte nii korrektne foto viib meid selle tegemise aega ning tundub sel hetkel maailma parimana ja sa tunned seda vihma, seda tuult või kõrvetavat kuumust ning tuule puudumist ja seda rahulolu, kui saad jalutada võõrastel tänavatel näha uusi inimesi, saada uusi kogemusi ning leida ennast seal kaugel, saad olla jälle teel. Kuhugi.

Kas on see nii, et kui varem pidi peale reisi ka kannatust varuma, et pilte näha, sest vahele tuli piltide ilmutamise protsess, siis praegune teenjakohevaatan tehnika rikub selle rõõmu kõik ära? Vähemalt alguses…

London, märts 2008