
Käisime täna Härraga Loomade Hoiupaigas ja üks pisike õrn hing leidis tänu sellele käigule endale armastava perenaise ja sooja kodu ehk Nurrule on nüüd leitud väärikas järglane, olen selles rohkem kui kindel.
Ma ise kartsin seda käiku, kogusin julgust, sest tunnen ennast ja arvasin, et ei saa seal oma emotsioonide taltsutamisega hakkama. Nii palju on neid õrnu hingi ju seal… aga kõik läks hästi. Kiisusi oli seal igas vanuses aga Nunnu tuli sülle ja sealt ta enam ei lahkunud enne kui olime alevis ja pidin ta emale üle andma, kuigi paistab et just inimese lähedus on talle oluline, tõeline sülekass, tugeva nurrumootoriga.
Kasside elu-olu oli hoiupaigas parem kui ma lootsin (aitäh, neile, kes selle seal ilusaks on teinud) ja inimesi käis seal palju. Võib-olla just nende inimeste pärast oli minul natuke kergem… kui neid seal käib, järelikult on ka kodusid kuhu neid õrnu hingi oodatakse.
Nunnu (nimi võib veel muutuda, ei tunne veel seda hinge ja võib-olla ei võta kiisu seda omaks või see nimi lihtsalt ei sobi temaga) leiti Tallinnast, tänavalt… võta loom varjupagast!
Viimasel kuul ongi siin ainult kassipildid olnud… aga kõik see on hetkel mu ümber ja südames.