kes varastas jõehobu?

Läbi joonistajate blogi sattusin deviantartist alguse saanud meemile. Eestikeeles saad lugeda “kaardi” kohta pikemalt siit.

Mina ei pannud siia konkreetseid kunstnstnikke vaid lähtusin üldisemalt ehk mind mõjutab kõik see mis mind ümbritseb, ideid korjan ma kõikjalt. Minu suurimaks mõjutajaks teel loomingu juurde on olnud minu isa, kes oli elus vaid mu elu esimesel kaheteistkümnel aastal, kuid suutis jätta minusse selle mida ma nimetan selleks miskiks mis sunnib mind oma kätega midagi looma ning maailma teistmoodi vaatama, läbi tema leidsin ma tee fotokaamera, maalimise ning kunstiraamatute juurde. Keskmise olen oma elus kahjuks kõige viimasele kohale seadnud aga fotograafia ongi mu elu, see mis mind käima paneb.

Internet ning elu on see mis on mu ümber, tänu veebile on ligipääs miljonitele ideeallikatele. Google on mu sõber ning vahel ma lihtsalt toksin pildiotsingusse sõnu ning naudin seda mida ma leian, läbi veebi õpin tundma uusi kunstnikke ning elu on see mis on suurim inspiratiooni allikas, sest täisväärtuslik elamine on see, kui sa märkad kõike enda ümber, näed vanalinnas jalutades huvitavaid detaile ning tänaval on mulle inspiratsiooniks inimesed, kes julgevad erineda. Rattaga sõites on see märkamise osa minu elus saanud suurema tähenduse, nii uskumatu kui see ka ei ole, on Tallinn hulka mõnusam linn kui sul on ratas ning sa märkad palju-palju enam, kulgedes on aega.

Henri Cartier-Bresson esindab siin kõiki fotograafe, kuid ka temal on suur osa, tema pildid panevad mind vahel naerma ning vahel igatsema. Hiinlane filmist Breakfast at Tiffanis on siin filmide esindajaks, sest läbi filmide leian ma ideid, näiteks eile (see eile oli siis 13.detsember – postitus istus mustandites) keskkööl alanud jõulufilm ei andnud mulle midagi sisult, kuid läbi selle leidsin idee, mida tahan jõulude ajal kindlasti piltidel kasutada, ka see hiinlane ei ole ju tegelikult hiinlane, vaid Mickey Rooney, seega alati see mida sa näed ei ole tõsi.

Raamatud nii visuaalne pool, kui ka tekstiline, mis viivad sind erinevatesse kujutluspiltidesse ning millest võib tekkida minu jaoks midagi uut. Reisid on see millest ning mille nimel ma vahel elan, uskumatu kuidas väike tripp kuhugi võib sind panna pakatama energiast nii kauaks.. Õhupalle ma lihtsalt armastan, nagu ka värve.

Eile tegin ma mitut asja esimest korda.

Vaatasin Periklest kolmandat korda, see oli ka esimest korda kui ma üht etendust nii palju näinud olen. Telekast vaatamised muidugi välja arvata. Isegi Viljandis, kui teatripilet 50% soodustusega 25 EEK maksis, ei vaadanud ma ühte tükki rohkem kui kaks korda. Eile tõi tuttava teatri inimeste nägemine NO-s ka nii tahanViljandisse isu peale. Mitu aastat juba luban, et lähen Ugalasse midagi vaatama aga ei saa seda kuidagi organiseeritud ning nii juhtungi Viljandisse vaid suvel, uskumatu, ma olin seal 4 aastat ning ometi ei seo mind selle linnaga miski… ei satu sinna kuidagi.

Joosta tänaval 25 punast nelki tugevalt kaenlasse surutud… on ka midagi uudset.

Mu päev vedas täna nii viltu, et mingil hetkel ma loopisin töö juures pliiatsit ning ei mõistnud ennast, et miks ma tööasjade pärast nii emotsionaalseks lähen (ei olnud pisaraid, kui te juba nii mõtlesite. ainult puhas püha viha). Ning vihm ja pimedus. November on juba käega katsuda. Kuu aega veel ning siis on esimene advent, sel aastal ma nii ootan jõule. Nagu väikene laps. Pühapäeval tahtsin juba piparkoogimaja küpsetada aga ei, kuu aega veel. Üks veerand veel, nagu koolis meil arvestus käib. Muideks, praegu on koolivaheaeg ning minul on järgmised päevad kodutööpäevad. Õnneks on raamatukogus olemas asju mida saab kodus teha, ma naudin neid päevi, ei mingit trammi.

Jalutasin läbi vihma kodupoole ning tahtsin süüa teha! Kõrvitsasuppi ja lasanjet. Ma naeratasin pimedas koplis ning mõtlesin, et elu ei olegi nii hull. Just sellise tunde saavutamiseks peab vahel kinno minema nn “naistekat” vaatama. Minu väike traditsioon on tavaliselt jõulude ajal üks mõnusalt soe naistekas valmis vaadata ning siis seda kinos üksida nautida. See oli kolm-neli aastat tagasi, kui kirjutasin ka siin, et Tallinnas olen ma üksi, sest tulin siia ja kõik mu vanad sõbrad on Viljandis, Pärnus, Tartus, Vändras, kuid mitte Tallinnas. Ka kool oli Viljandis. Mõelge, kui palju mul aega mõelda oli, oh, neid ideid. Nüüd jookseb tööl neljas aasta ning asjalood on muutunud. Koolivaheajad on mõnusalt toredad ajad, kus sõpradega üks mõnusalt soe naistekas ära vaadata. Julie&Julia, läks nii täppesse ning kui keegi näinud on siis teab, millest see kodupoole tulemine ja söögi tegemine tuli. Ma ausalt armastan Meryl Streepi ning minule meeldis ajastute miksimine kahe naise elu erinevatel aegadel, mida ühendas söök ja üks raamat. Aga kui filmi vaatama lähete, siis võtke kaasa sõbranna, mitte mees, sest näha on, et viimased tahtsid saalist kiirelt pageda. Üks tõusis paar rida eespool püsti kohe kui tuled heledamaks läksid, kuigi veel ei jooksnud tiitrid. Susi teda söögu, ta varjas kogu teksti.

Vat, nii ma jalutasingi läbi vihma koju ning trammis ei suutnud ma oma imehead raamatut lugeda vaid saatsin kaks smsi inimestele, kes on kaugel.

Aaaa, muide pildid on minu esimesest õunamahla teost paar nädalat tagasi ja ka mina pean koos Kariniga kokandusblogi, kui keegi veel ei tea http://kookkook.wordpress.com

Mina armastan teid ka!
Bon appetit!

Oh sa jeerum küll. Sattusin ühes blogis ühtede kommentaaride (ma varsti vihkan seda sõna, sest pean nüüd juba mõtlema kas on kommenteerima või kommentaarima) peale, kus vestlejateks minu klassivend ja -õde. Oi mis saladused koorusid välja :)

Kuna me veetsime koos ühes ruumis aega nii lasteaias, kui ka põhikoolis ning seda 9 kuud aastas siis on mida meenutada… Minuni tulid mälupildid rattamatkast, vahetundidest, tundidest, rõõmustamisest, ülekohtust ja haiget saamisest. Milliseid suuri tundeid me põhikoolis tundsime, uskumatu! Nu ja ma olen olnud alati nagu avatud leht, minul eriti oma kiindumusi varjata ei õnnestunud… aga nii mõnelgi, peaaegu…

Töötan koolis ja näen nüüd kõike seda kõrvalt. Näen neid vanusevahesid, mis siis kui sa ise seitsmendas klassis 12nda klassi posisid unistasid tundus nii tühine aga ikka 5 aastat kasvuruumi on ikka liiga palju, et sealt midagi välja kooruks.

Tõstku käsi, kel oli silmarõõmu tunniplaan peas? Või trenniplaan? Või sa teadsid kõiki ta lemmiksärke ning jõudsid tundide ajal ka juuksekarvad üles lugeda? Vähemalt ühe võib siit minu kraesse küll panna. Teismelisena ollakse ikka üllatavalt järjekindel.

Ma lähen ajan need teineteise külge kleepunud seitsmenda ja üheksanda klassi paarikese nüüd lahku…

Peale selle, et mul ägedad pruunid kummikud olid, oli mul nii äge tennistega vend ja kodus isa maalitud seinamaal.

Sain isa Smena 8M-i täna maalt kätte koos slaidikarpidega, mida nüüd sisse üritan skännida.