kes varastas jõehobu?

Eile tegin ma mitut asja esimest korda.

Vaatasin Periklest kolmandat korda, see oli ka esimest korda kui ma üht etendust nii palju näinud olen. Telekast vaatamised muidugi välja arvata. Isegi Viljandis, kui teatripilet 50% soodustusega 25 EEK maksis, ei vaadanud ma ühte tükki rohkem kui kaks korda. Eile tõi tuttava teatri inimeste nägemine NO-s ka nii tahanViljandisse isu peale. Mitu aastat juba luban, et lähen Ugalasse midagi vaatama aga ei saa seda kuidagi organiseeritud ning nii juhtungi Viljandisse vaid suvel, uskumatu, ma olin seal 4 aastat ning ometi ei seo mind selle linnaga miski… ei satu sinna kuidagi.

Joosta tänaval 25 punast nelki tugevalt kaenlasse surutud… on ka midagi uudset.

Mu päev vedas täna nii viltu, et mingil hetkel ma loopisin töö juures pliiatsit ning ei mõistnud ennast, et miks ma tööasjade pärast nii emotsionaalseks lähen (ei olnud pisaraid, kui te juba nii mõtlesite. ainult puhas püha viha). Ning vihm ja pimedus. November on juba käega katsuda. Kuu aega veel ning siis on esimene advent, sel aastal ma nii ootan jõule. Nagu väikene laps. Pühapäeval tahtsin juba piparkoogimaja küpsetada aga ei, kuu aega veel. Üks veerand veel, nagu koolis meil arvestus käib. Muideks, praegu on koolivaheaeg ning minul on järgmised päevad kodutööpäevad. Õnneks on raamatukogus olemas asju mida saab kodus teha, ma naudin neid päevi, ei mingit trammi.

Jalutasin läbi vihma kodupoole ning tahtsin süüa teha! Kõrvitsasuppi ja lasanjet. Ma naeratasin pimedas koplis ning mõtlesin, et elu ei olegi nii hull. Just sellise tunde saavutamiseks peab vahel kinno minema nn “naistekat” vaatama. Minu väike traditsioon on tavaliselt jõulude ajal üks mõnusalt soe naistekas valmis vaadata ning siis seda kinos üksida nautida. See oli kolm-neli aastat tagasi, kui kirjutasin ka siin, et Tallinnas olen ma üksi, sest tulin siia ja kõik mu vanad sõbrad on Viljandis, Pärnus, Tartus, Vändras, kuid mitte Tallinnas. Ka kool oli Viljandis. Mõelge, kui palju mul aega mõelda oli, oh, neid ideid. Nüüd jookseb tööl neljas aasta ning asjalood on muutunud. Koolivaheajad on mõnusalt toredad ajad, kus sõpradega üks mõnusalt soe naistekas ära vaadata. Julie&Julia, läks nii täppesse ning kui keegi näinud on siis teab, millest see kodupoole tulemine ja söögi tegemine tuli. Ma ausalt armastan Meryl Streepi ning minule meeldis ajastute miksimine kahe naise elu erinevatel aegadel, mida ühendas söök ja üks raamat. Aga kui filmi vaatama lähete, siis võtke kaasa sõbranna, mitte mees, sest näha on, et viimased tahtsid saalist kiirelt pageda. Üks tõusis paar rida eespool püsti kohe kui tuled heledamaks läksid, kuigi veel ei jooksnud tiitrid. Susi teda söögu, ta varjas kogu teksti.

Vat, nii ma jalutasingi läbi vihma koju ning trammis ei suutnud ma oma imehead raamatut lugeda vaid saatsin kaks smsi inimestele, kes on kaugel.

Aaaa, muide pildid on minu esimesest õunamahla teost paar nädalat tagasi ja ka mina pean koos Kariniga kokandusblogi, kui keegi veel ei tea http://kookkook.wordpress.com

Mina armastan teid ka!
Bon appetit!

Oh sa jeerum küll. Sattusin ühes blogis ühtede kommentaaride (ma varsti vihkan seda sõna, sest pean nüüd juba mõtlema kas on kommenteerima või kommentaarima) peale, kus vestlejateks minu klassivend ja -õde. Oi mis saladused koorusid välja :)

Kuna me veetsime koos ühes ruumis aega nii lasteaias, kui ka põhikoolis ning seda 9 kuud aastas siis on mida meenutada… Minuni tulid mälupildid rattamatkast, vahetundidest, tundidest, rõõmustamisest, ülekohtust ja haiget saamisest. Milliseid suuri tundeid me põhikoolis tundsime, uskumatu! Nu ja ma olen olnud alati nagu avatud leht, minul eriti oma kiindumusi varjata ei õnnestunud… aga nii mõnelgi, peaaegu…

Töötan koolis ja näen nüüd kõike seda kõrvalt. Näen neid vanusevahesid, mis siis kui sa ise seitsmendas klassis 12nda klassi posisid unistasid tundus nii tühine aga ikka 5 aastat kasvuruumi on ikka liiga palju, et sealt midagi välja kooruks.

Tõstku käsi, kel oli silmarõõmu tunniplaan peas? Või trenniplaan? Või sa teadsid kõiki ta lemmiksärke ning jõudsid tundide ajal ka juuksekarvad üles lugeda? Vähemalt ühe võib siit minu kraesse küll panna. Teismelisena ollakse ikka üllatavalt järjekindel.

Ma lähen ajan need teineteise külge kleepunud seitsmenda ja üheksanda klassi paarikese nüüd lahku…

Peale selle, et mul ägedad pruunid kummikud olid, oli mul nii äge tennistega vend ja kodus isa maalitud seinamaal.

Sain isa Smena 8M-i täna maalt kätte koos slaidikarpidega, mida nüüd sisse üritan skännida.

Jurmala, 2008

Ma ei mäleta millal ma viimati kinos käisin, igatahes oli see enne seda, kui Tallinna 3D kino tehti ja vähemalt kolme eesti filmi esilinastust tagasi. Kui varem teadsin ma Sõpruse nädalakava peast siis nüüd… teatrisse vahel jõuan, peamiselt NO-sse, Linnateater juhtus ka sekka, viimane valmistas küll pettumuse vist ei olnud ma lihtsalt sellel lainel õhtul. Näitlejatele pole midagi ette heita, lihtsalt tükk ei meeldinud.

NO Perikles mõjus oma tantusedaga aga millest täpsemalt sisu oli? Aga tantsud olid head! Ja millised kehad… millised dportlikud hüpped, India virr-varr. Hiljem hõljusin tükk aega. Praegu ongi nii, et tahaks istuda end mugavalt sisse seada ja nautida nagu ma käin oma romantikast nõretavaid kassahitte jõulude ajal vaatamas, üksi.

Kui juba arvuti tagatoas sobrada, siis korralikult. Sattusin ühe välise kõvaketta pidikaustas aasta kahetuhandeviie peale, sealt tuli aprill ja sealt juba kaust, millel nimeks Köln. Omasin vist juba pool aastat oma kõige esimest digikaamerat, sellist armsat taskukaamerat, mis praeguste standartite kohaselt maksaks vist sada krooni aga mina ostsin selle oma ausa õppelaenu eest ning maksan seda muuhulgas siiani. Tehnika.

Kairi, kas sul tuleb meelde Kölni lõhn?

Lapsepõlvest mäletan ahelkirjasid, mis ikka sõbralt sõbrale ja käest kätte käisid ja neid ikka pidi kirjutama ja edasi andma, sest ega keegi tahtnud õnnetust kaela saada. Omamoodi späm oli see ju ka juba sel ajal. Lõpuks mind vihastas ja ma ei võtnud neid enam vastu, suur ümber kribaja ma ka ei olnud, kuigi enne kirjade tipphooaega tegin ka ise seda levitamise tööd.

Tänapäeval jõuavad sellised asjad vahel mu e-postkasti aga kuna ebausk mind enamasti ei piira, siis tavaliselt ma lihtsalt kustutan need ära ning rohkem selle peale ei mõtle. Üllatusena tuli mulle aga leid aastakümneid vanade fotode vahelt leidsime ka ahelkirja, mis oma tööd oli omal ajal teinud, igatahes omanik ei olnud seda ära visanud, seisab ju kirjaski, et ära visata ei tohi vaid tuleb kolmele inimesele edasi anda.

Kui pildilt aru pole saada, siis tekst järgmine:

Palve
Issand Jeesus Kristus, meie palve, et püha Jumal halasta meie peale, Päästa meid rahvast meie pattudest, sinu süütu vere läbi. Püha kõigevägevam Jumal halasta meie peale. Jeesus Salomoni häält on kuulda, kes ütles Need kes seda palvet on lugenud saad kõige kurja eest hoitud. See palve on kodaumaa Piiskopilt saatud, et edasi anda kolmele tuttavale, aga kes seda ei tee, seda tabab õnnetus. Palve mitte ära visata, vaid kolme päeva jooksul edasi anda.
Märkus
Palume kõik Jumalat, et ükskord igavene rahu tuleks
Aamen.

Kiri ise pärineb arvatavasti 30-ndatest või kuksilt sealt kandist võib ka hilisemast ajast ega kunagi ei või teada.

Ma olen kaks ööd näinud unes inimesi keda enam ei ole või inimesi, kes on, aga unedes neid enam ei ole. Inimeste nägemiseks olen pidanud nad piimaga üle valama, olen nutnud ja naernud, elan öösiti unedes võimaslt ja kurvalt. Aga kõige rohkem häirib mind unes isa nägemine, tema lahkumine on minu jaoks ikka nii õrn teema ning unedes tema minu juurde tulemine ei paku mulle mitte rahu vaid rahutust… täna on hingede päev, kas asi on selles?

Kõigest on möödas 13 aastat ja peotäis kuid.

Mul on üksinda olemise õhtu. Kui sul on elamispinnaks 41 ruutmeetrit, siis selleks et üksi olla pead kodust ära minema või elukaaslase kodust ära ajama. Seekord polnud kumbagi, lihtsalt juhtus nii. Ja ongi hea. Vahel. Kuulan vihma, sest nii põrgulikult pime on, et enam ei näe. Õues. Olen mitte midagi teinud, sest telekast juhmuseni totate seriaalide ning oh issand jumal mis “dokumentaal”sarjade vaatamist ei saa millegi tegemiseks nimetada.

Täpilisest kannust, täpilisse tassi teed. Rutiin.

Kuna üksinda ei ole kedagi kellega rääkida, sest seinaga rääkismise harjumus võib ju lõpuks pehmete seintega tubadesse sissepääsu tagada ning kassiga ka just suuri dialooge maha ei pea, siis on see üksida olemine andnud teed “vaimustavale” mõttetegevusele, kuulan kuidas üks mõte pea ühest seinast teise ujub ning lõpuks kuskil ka meelde tuleb.

Olen 25, täpselt nii vana, et näha kuidas sõbrad mitte enam ei käi vaid kolivad kokku, abielluvad ja saavad lapsi, lahutavad ja… perekonnad purunuevad…, osad on õnnelikud. Statistika? Minule minu sõprade elu, mis mingil hetkel ka minu eluks muutub, hetkel veel ainult kass, reisiplaanid ja Härra, ärgem rääkigem unistusest, räägime elust. Abielust. Miks eesti keeles on selline sõna abi elu? ok. mitte see ei ole teema… Pean kõigepealt ütlema, et ma olen lahutatud vanemate laps, oma isaga ei ole ma mitte kunagi koos elanud, kõik juhtus enne kui ma mäletama hakkasin aga ma mäletan seda, kuidas ema meid koos endaga läbi elu on vedanud, ilma, et isa rahaliselt väga abiks oleks olnud, jah, ta oli olemas, selles samas väikeses alevis mängis ta isa teise naise kahele lapsele, kes olid kellegi teise mehe lapsed.

Väiksena oli isa mu ideaalmees (nii lihte on omistada ideaalseid omadusi inimesele, keda sa näed kolm tundi nädalas), kuldsete käte ning hea südamega, vähemalt minu suhtes, mina olin ju tema väikene tütar aga ikkagi, kus ta siis oli kui me seda krdi karaskit sõime, sest saia ostmiseks raha ei olnud? Kui mul midagi vaja oli siis ma pididn ise küsima minema… ühesõnaga, mu ema kasvatas meid üksi, vähemalt rahalises mõttes. Siit jõuame abieluni. Minu jaoks on lisaks armastusele, mille läbi kahtlemata abieluni jõutakse, abielul ka üks argisem pool… leping. See on mehe võimalus anda naisele kindlustunne, et ma ei jäta sind, koos ühise nime all leiame kesktee ka siis kui meie elud lähevad eri rada aga lapsed ju jäävad… kui naine siinkohal nüüd koll ei ole ning lapsed omavahelistesse tülidesse tõmabab. Abielust rääkides jõudsin nüüd lahutuseni. Kole.

Reaalsus on see, et kui mees ära läheb siis lapsed jäävad ema juurde, tema peab koos nendega elus oma koha leidma aga kui ta seda ei leiagi? Mees lahkub, ning kuna tal lapsed kuskil on aga mitte 24/7 siis piiranguid peal eriti ei ole. Oleneb mehest loomulikult, müts maha nende ees, kes sellised ei ole! Minu jaoks on abieleu sõlmine, ka mehe võimalus öelda naisele, et ma olen siin,olemas ka siis kui see paber meie vahel enam ei kehti. Olgem ausad, kuni surmani? Kas see tänapäeva ühiskonnas on enam võimalik? Ema annab tihti lapsele rohkem, kui isa, ta annab oma aja, keha ning hinge, tihti ka unistused… Isa on mees, kes on eeskujuks, toeks ja karmimaks käeks. Võib olla olen ma vanamoodne, võib olla saan ma valesti asjadest aru aga praegu enda ümebr ringi vaadates näen ma, kuidas naised teevad isadele liiga ja vastupidi, laps ei ole vahend, lapsel peab olema kaks vanemat ning minu maailmapildis on neil kahel vanema ühine perekonnanimi. Vanamoodne? Kindlasti. Aga vaadake meie majandust, iga naine tahab mingit kindlutunnet ja see paber, kus on peal abilelutunnistus ning see pidu ju seda annabki, vähemalt me mõtleme, et kuni surmani… abielu annab kindlutunde, kas see tunne jääb püsima, selle nimel peavad tööd tegema juba inimesed. Armastus on ilus sõna, kas pole.

Kogemused teevad meist inimesed ja minu kogemused on andnud mulle vähese turvatunde tuleviku suhtes, vähemalt selles suhtes mis puutub mina naine, sina mees ja meie lapsed.

Ise ma olen see traditsioonidega tüdruk, kes endale 7 aastaselt pulmanukku tahtis…

p.s kui keegi hakkab nüüd punnitama ning vihjeid välja lugema, siis vaadake, et te ennast katki ei punnita. Mõte lihtsalt… homme mõtlen teisit võib olla. Kogemused. Vihjeks võin öelda, et mul on kohat tobedad mõtted, nagu see et 2 tuba ja lapsed ei sobi kokku, aga uut korterit ma ei otsi veel, ega ju :)

Ma mõtlen siin, et kuidas on nii, et inimestest jäävad meelde mõned nende laused, hääl ei meenu aga mingi koomiline ütelus või valesti kuuldud asi on nii meeles, et meenub, mis mul tol hetkel seljas oli, mis temal, kas paistis päike tol päeval või sadas… lõhna ka ei tunne aga lause on.

Sain endale kunagi BMX ratta (kõva sõna) aga siis trikitamist ei tunutud ning ratas tuli kuskilt kasutatuna – punane, skandinaaviamaadest kahtlemata aga sadul on neil kole madalal. Olin isa maja ees ning ta tegi mu sadula pulka pikemaks, keevitas ja parajasti saigi selle korda ning ma ütlesin talle: “Tänks”, isa jäi peaagu silmapaistev küsimärk peakohal mind vaatama ning küsis, mis “Jänks???”. Soe oli, suvi, august tõenäoliselt ning mul oli seljas see trikotaašist punane seelik, seesama seelik, mille pärast ma päev hiljem ka tolle rattaga külili käisin. Isa oli siis elus.