kes varastas jõehobu?

Jurmala, 2008

Ma ei mäleta millal ma viimati kinos käisin, igatahes oli see enne seda, kui Tallinna 3D kino tehti ja vähemalt kolme eesti filmi esilinastust tagasi. Kui varem teadsin ma Sõpruse nädalakava peast siis nüüd… teatrisse vahel jõuan, peamiselt NO-sse, Linnateater juhtus ka sekka, viimane valmistas küll pettumuse vist ei olnud ma lihtsalt sellel lainel õhtul. Näitlejatele pole midagi ette heita, lihtsalt tükk ei meeldinud.

NO Perikles mõjus oma tantusedaga aga millest täpsemalt sisu oli? Aga tantsud olid head! Ja millised kehad… millised dportlikud hüpped, India virr-varr. Hiljem hõljusin tükk aega. Praegu ongi nii, et tahaks istuda end mugavalt sisse seada ja nautida nagu ma käin oma romantikast nõretavaid kassahitte jõulude ajal vaatamas, üksi.

Kui juba arvuti tagatoas sobrada, siis korralikult. Sattusin ühe välise kõvaketta pidikaustas aasta kahetuhandeviie peale, sealt tuli aprill ja sealt juba kaust, millel nimeks Köln. Omasin vist juba pool aastat oma kõige esimest digikaamerat, sellist armsat taskukaamerat, mis praeguste standartite kohaselt maksaks vist sada krooni aga mina ostsin selle oma ausa õppelaenu eest ning maksan seda muuhulgas siiani. Tehnika.

Kairi, kas sul tuleb meelde Kölni lõhn?

Lapsepõlvest mäletan ahelkirjasid, mis ikka sõbralt sõbrale ja käest kätte käisid ja neid ikka pidi kirjutama ja edasi andma, sest ega keegi tahtnud õnnetust kaela saada. Omamoodi späm oli see ju ka juba sel ajal. Lõpuks mind vihastas ja ma ei võtnud neid enam vastu, suur ümber kribaja ma ka ei olnud, kuigi enne kirjade tipphooaega tegin ka ise seda levitamise tööd.

Tänapäeval jõuavad sellised asjad vahel mu e-postkasti aga kuna ebausk mind enamasti ei piira, siis tavaliselt ma lihtsalt kustutan need ära ning rohkem selle peale ei mõtle. Üllatusena tuli mulle aga leid aastakümneid vanade fotode vahelt leidsime ka ahelkirja, mis oma tööd oli omal ajal teinud, igatahes omanik ei olnud seda ära visanud, seisab ju kirjaski, et ära visata ei tohi vaid tuleb kolmele inimesele edasi anda.

Kui pildilt aru pole saada, siis tekst järgmine:

Palve
Issand Jeesus Kristus, meie palve, et püha Jumal halasta meie peale, Päästa meid rahvast meie pattudest, sinu süütu vere läbi. Püha kõigevägevam Jumal halasta meie peale. Jeesus Salomoni häält on kuulda, kes ütles Need kes seda palvet on lugenud saad kõige kurja eest hoitud. See palve on kodaumaa Piiskopilt saatud, et edasi anda kolmele tuttavale, aga kes seda ei tee, seda tabab õnnetus. Palve mitte ära visata, vaid kolme päeva jooksul edasi anda.
Märkus
Palume kõik Jumalat, et ükskord igavene rahu tuleks
Aamen.

Kiri ise pärineb arvatavasti 30-ndatest või kuksilt sealt kandist võib ka hilisemast ajast ega kunagi ei või teada.

Ma olen kaks ööd näinud unes inimesi keda enam ei ole või inimesi, kes on, aga unedes neid enam ei ole. Inimeste nägemiseks olen pidanud nad piimaga üle valama, olen nutnud ja naernud, elan öösiti unedes võimaslt ja kurvalt. Aga kõige rohkem häirib mind unes isa nägemine, tema lahkumine on minu jaoks ikka nii õrn teema ning unedes tema minu juurde tulemine ei paku mulle mitte rahu vaid rahutust… täna on hingede päev, kas asi on selles?

Kõigest on möödas 13 aastat ja peotäis kuid.

Mul on üksinda olemise õhtu. Kui sul on elamispinnaks 41 ruutmeetrit, siis selleks et üksi olla pead kodust ära minema või elukaaslase kodust ära ajama. Seekord polnud kumbagi, lihtsalt juhtus nii. Ja ongi hea. Vahel. Kuulan vihma, sest nii põrgulikult pime on, et enam ei näe. Õues. Olen mitte midagi teinud, sest telekast juhmuseni totate seriaalide ning oh issand jumal mis “dokumentaal”sarjade vaatamist ei saa millegi tegemiseks nimetada.

Täpilisest kannust, täpilisse tassi teed. Rutiin.

Kuna üksinda ei ole kedagi kellega rääkida, sest seinaga rääkismise harjumus võib ju lõpuks pehmete seintega tubadesse sissepääsu tagada ning kassiga ka just suuri dialooge maha ei pea, siis on see üksida olemine andnud teed “vaimustavale” mõttetegevusele, kuulan kuidas üks mõte pea ühest seinast teise ujub ning lõpuks kuskil ka meelde tuleb.

Olen 25, täpselt nii vana, et näha kuidas sõbrad mitte enam ei käi vaid kolivad kokku, abielluvad ja saavad lapsi, lahutavad ja… perekonnad purunuevad…, osad on õnnelikud. Statistika? Minule minu sõprade elu, mis mingil hetkel ka minu eluks muutub, hetkel veel ainult kass, reisiplaanid ja Härra, ärgem rääkigem unistusest, räägime elust. Abielust. Miks eesti keeles on selline sõna abi elu? ok. mitte see ei ole teema… Pean kõigepealt ütlema, et ma olen lahutatud vanemate laps, oma isaga ei ole ma mitte kunagi koos elanud, kõik juhtus enne kui ma mäletama hakkasin aga ma mäletan seda, kuidas ema meid koos endaga läbi elu on vedanud, ilma, et isa rahaliselt väga abiks oleks olnud, jah, ta oli olemas, selles samas väikeses alevis mängis ta isa teise naise kahele lapsele, kes olid kellegi teise mehe lapsed.

Väiksena oli isa mu ideaalmees (nii lihte on omistada ideaalseid omadusi inimesele, keda sa näed kolm tundi nädalas), kuldsete käte ning hea südamega, vähemalt minu suhtes, mina olin ju tema väikene tütar aga ikkagi, kus ta siis oli kui me seda krdi karaskit sõime, sest saia ostmiseks raha ei olnud? Kui mul midagi vaja oli siis ma pididn ise küsima minema… ühesõnaga, mu ema kasvatas meid üksi, vähemalt rahalises mõttes. Siit jõuame abieluni. Minu jaoks on lisaks armastusele, mille läbi kahtlemata abieluni jõutakse, abielul ka üks argisem pool… leping. See on mehe võimalus anda naisele kindlustunne, et ma ei jäta sind, koos ühise nime all leiame kesktee ka siis kui meie elud lähevad eri rada aga lapsed ju jäävad… kui naine siinkohal nüüd koll ei ole ning lapsed omavahelistesse tülidesse tõmabab. Abielust rääkides jõudsin nüüd lahutuseni. Kole.

Reaalsus on see, et kui mees ära läheb siis lapsed jäävad ema juurde, tema peab koos nendega elus oma koha leidma aga kui ta seda ei leiagi? Mees lahkub, ning kuna tal lapsed kuskil on aga mitte 24/7 siis piiranguid peal eriti ei ole. Oleneb mehest loomulikult, müts maha nende ees, kes sellised ei ole! Minu jaoks on abieleu sõlmine, ka mehe võimalus öelda naisele, et ma olen siin,olemas ka siis kui see paber meie vahel enam ei kehti. Olgem ausad, kuni surmani? Kas see tänapäeva ühiskonnas on enam võimalik? Ema annab tihti lapsele rohkem, kui isa, ta annab oma aja, keha ning hinge, tihti ka unistused… Isa on mees, kes on eeskujuks, toeks ja karmimaks käeks. Võib olla olen ma vanamoodne, võib olla saan ma valesti asjadest aru aga praegu enda ümebr ringi vaadates näen ma, kuidas naised teevad isadele liiga ja vastupidi, laps ei ole vahend, lapsel peab olema kaks vanemat ning minu maailmapildis on neil kahel vanema ühine perekonnanimi. Vanamoodne? Kindlasti. Aga vaadake meie majandust, iga naine tahab mingit kindlutunnet ja see paber, kus on peal abilelutunnistus ning see pidu ju seda annabki, vähemalt me mõtleme, et kuni surmani… abielu annab kindlutunde, kas see tunne jääb püsima, selle nimel peavad tööd tegema juba inimesed. Armastus on ilus sõna, kas pole.

Kogemused teevad meist inimesed ja minu kogemused on andnud mulle vähese turvatunde tuleviku suhtes, vähemalt selles suhtes mis puutub mina naine, sina mees ja meie lapsed.

Ise ma olen see traditsioonidega tüdruk, kes endale 7 aastaselt pulmanukku tahtis…

p.s kui keegi hakkab nüüd punnitama ning vihjeid välja lugema, siis vaadake, et te ennast katki ei punnita. Mõte lihtsalt… homme mõtlen teisit võib olla. Kogemused. Vihjeks võin öelda, et mul on kohat tobedad mõtted, nagu see et 2 tuba ja lapsed ei sobi kokku, aga uut korterit ma ei otsi veel, ega ju :)