Paar päeva tagasi avastasin blog.tr.ee-st postituse „Sünd, sünnipäev ja surm sotsiaalses meedias“. Tekst oli kirjutet ajendatuna sellest, et lahkunud hingele sooviti orkuti seinal õnne sünnipäevaks, segi kaastundeavaldusega… Eks, ma hirmuga lasin mõtetest oma hiljutised õnnesoovid läbi ning tõesti, vahel saab seda teha kiirelt, ilma mõtlemata aga kui on tunne, et peab sinna seinale kirjutama siis ma ka kirjutan, sealjuures süvenemata sellele mida keegi teine on sinna postitanud. Lähedastele saadan (lisaks ka) sms-i, helistan… sõidan külla kui võimalik, just selle pärast, et seal seinal on seda teha lihtne aga ma tahan, et minu sõnad ei oleks ainult lihtsad.
Postitus jäi mulle kuhugi kripeldama ning kui täna kahe koolivenna Facebooki seinalt lähedase kaotusest lugesin, hakkas süda aimama halba, mis sest, et nime ei olnud nimetatud. Väike googledamine ning see sama orkuti sein, mis postituses mainitud, avanes mu ees nagu ta oli - õnnesoovid segi kaastundeavaldustega. Jutt käis ka minu ammusest tuttavast – poisist, kes ühel minu varajase nooruse suvel minu vahel telefonitoru tõstis, et mulle helistada, mina agar vastu helistama ei olnud… aga see oli siis. Nüüd oli ta kolme lapse isa, kes minu teada tilkagi alkoholi ei tarbinud aga siiski täiendas ta oma sünnipäeva eelõhtul nende noorte meeste ridasid, kes sel suvel vette oma elu on jätnud…
Kuna mu Orkuti konto ootab vaikses varjusurmas, siis mind õnnitlejate seas ei olnud, sain kõigest teistest kanalitest teda. Sarnane teadasaamine oli ka aasta ja natuke peale tagasi. Mäletan, et oli pühapäev, novembrikuine hall hommik, kallim alles magas. See ei ole kerge, ka sel juhul, kui sa inimesega aktiivselt ei suhtle, iga surm puudutab.
Aga kas ma oleks nende lahkumisest kunagi teada saanud, kui ei oleks olemas Facebooki? Orkutit? MSN-i? Tõnäoliselt mitte hetkel. Sõnum oleks kohale jõudnud aga kunagi hiljem läbi teiste kanalite. Aga me ei ela enam telegrammide ning lauatelefonide maailmas, mobiiltelefonid teevad pilti ja saadavad sõnumeid, meil on skype, msn, e-mail, facebook, orkut, geni, wifi igal pool. Meil on nii palju informatsiooni, nii palju sõpru (vähemalt sotisaalmeedia võrgustikes), meie sutlemine on hoopis teisel tasandil võrreldes isegi kümne aasta taguse ajaga. Me peame tülisid kirjutades MSN-is, õnnitleme sms-iga, peame koosolekuid läbi skype,saame tuttavate surmadest teada nende scrapbookist orkutis, tuttavate msni nimedest, facebooki seinadelt… kõik on muutunud. Kas ma olen selle üle kurb? Ei ole, sest seal on nii palju rõõmu mida lähedastega jagada, või vähemalt salaja rõõmustada.
Kui ei oleks kogu seda sotisaalmeediat, siis me peaksime tihiti usaldama ajakirjandust (jah, ka nii on mulle tulnud uudis, et teda ei ole enam), kes toitub sel suvel nendest vette hukkunud hingedest süvenemata sisule, süvenemata inimestele ehk nii palju vigu, apse. Kuid pealkirjad toovad klikke ning lugejaid, mis sest, et oma tööd tehakse pealiskaudselt ning tegelikult võiksid paljud lood olemata olla. Sellepärast on mul kurb, sellepärast on mul vastik.
