kes varastas jõehobu?

Küsisin BB käest: “Kas tuled?” Ta tuli ja tõi tule ka rannale. Võttis taskust välja küünlad ning nii olen nüüd ka mina olnud osaline muinastulede ööst. Vaatasime Reiu kandis Pärnu poole ning Reiu ranna poole, kus olid suuremad lõkked, üle lahe kostis natuke muusikat. Istusime tund aega ratastel ning läksime kuu valguses tagasi, üks ühele, teine teisele poole. Läbi pimeda metsa. Kahjuks kuu valgustas ainult siis kui otse temasse sõitsid, kuid pikema osa saatel teest peitis ta end puude varju. Mu rattalatern andis alla nendes sopaloikudes ning tagasi sõitsin ma telefoni taskulambiga endale valgust näidates. Hea, et seegi võimalus olemas oli, sest seal pimedas metsas ei tahtnud kuidagi mitte jalutada. Mäletan maalt, kuidas sai läbi metsa tuldud ja suurst hirmust lauldud “Vändra metsas Pärnumaal, lasti vana karu maha…”, kuigi tegemist oli valgema aja ning lühema teega on mets mind siiski alati hirmutanud. Puude taha ju ei näe, eriti pimedas.

*pildid on mobiilist

Me küll käime Haapsalus tihti, kui Haapsalus jalutanud ei ole me juba ammu ning tänu minu nõudmisele me aga täna just sinna sattusime. Uuendatud promenaad oli nii ilus, et olin nõus kohe Haapsallu kolima. Võimalus selleks justkui oleks aga tahtmist küll mitte - varsti on talv ning paljud kohvikud sulevad uksed, külalised kaovad ning tänavad jäävad nii vaikseks.

Lõunat nautisime Epp Maria Galerii hoovis. Nad seveervad toitu Liisu Arro keraamilistest kaussidest, juba see oli nauditav, toidust rääkimata. Võtke sularaha kaasa, ka siis, kui soovite arve eest kaardiga tasuda, sest teenindus oli seal nii armsalt soe, et tipi mitte jätmine pani mu piinlikusest punastama.

Minu esimene folk oli vist aastal 2002, esimesel kolledžisuvel Viljandis. Minu viimane folk oli nädal aega tagasi ning ainult päevake, nagu ka eelmisel aastal. Vanaks olen vist jäänud, sest sõpru enam ei kohta igal sammul vaid selleks peab vaeva nägema ning rahvast on liiiiga palju, igal kontserdil, seega tiksusime Kaevumäe ning Kirsimäe vahet, korra käisime tiiru ka mujal, kuid see vabalava ning toidutänava möll ei ole mind kunagi kutsunud.

Olen alevis juba nii pikalt olnud, et enam ei mäletagi millal tulin aga tulin mööda seda teed taas rongijaamast alevisse. Trükin neid sõnu, üks näpp herilase nõelapistest paistes, nüüd selgus, et ma peale sellise putuka torkamist päris ära ei sure aga käelaba ajab paiste ning sügelema küll.

Alevis on ikka huvitav – naabrimehe sõbral oli šampanja efekt ning laulis see põõsas poissmehe rõõmsast elust, teine naaber kuulab hommikul kella kuuest ikka veel Vikerraadiot nii, et minagi saan sellest osa ja pidevalton äikest ja päikest.

Möödas on üks päev folgil, jäätiseteod ning muffiniküpsetamised, jalutuskäigud ning rattasõidud. Täna hakkab meil puhkus Eestimaal.

Sel aastal skoorime pidevalt kilomeetrites. Minu arvutuste kohaselt tuli sel nädalvahetusel taas üle 500 km. Reedel kella kahest kuni täna hommiku töölejõudmiseni ehk Tallinn-Alev-Pärnu-Kilingi-Nõmme-Pärnu-Reiu-Maa-Haapsalu-Maa-Tallinn.

Kallimaga otsustasime, et kui me endale hetkel maja ei saa, teeme ema juures poolest pööningust suvetoa ehk oleks ometi oma koht kus olla ning kus vajadusel saab varbad murus sisse suruda ning kuuri tagant maasikaid suhu võluda. Vaikus. Mõnus. Hetkel on asi seal maal, et vajalikud ettevalmistused koristuste näol on tehtud. Kui valmis saab teen koogipeo! Vaatasime kassi ning siili, õmblesin emaga (loe: mina lõikasin, traageldasin ning raamatu järgi õpetasin kuni vaidlemisteni, ema õmbles) muhutriibulist seelikut. Chillisime Shillingul koos mudilaste ning mullidega, kuulsamine head muusikat, leotasime rätikud siidriga, ekursitasime Kilingi-Nõmmel, nautisime kartulisalatit ning päikest, kohtusime litsi Tiiuga, vaidlesime öösel koos päikesetõusuga ning magasime lõunani.

Vedasime vanarauda ning dinosauruseid ühest kohast teise ning nautisime ilma. Nüüd kurdan kaelavalu ning lonkan. Tööl.

Praegu märkasin, et kolm pilti on kallima tehtud. :)

Jaanipäev on otsas, läbi, vsjo. Kõik ning poole aasta pärast on jõulud. Minu skooriks on loetud raamat, katkine uus seelik (sealjuures tunne nagu oleks minu silme ees raha lihtsalt lõhki kitud) ning lugematul hulgal sääsepunne, viimased on lausa vihased mu peale ning ründavad ka siis kui ma magan. Jaaniöö oli maagiline, täiskuu kesköises valges taevas ning tee ääres udune heinamaa. Minu parim hetk kallimaga, kes hoopiski kodu poole kiirustas ning seda sama vist ei tundnud. Lugematu arv lihatükke, tühjaks joodud veinipudel ning kõige magusamast unest üles äratav orav akna taga ning katusel. Orav oli üleüldse peategelane, ma olen teda palju kuulnud ning sovetoas magades kahtlustasin alati hirmuga, et tegemist on rottidega ega ei, seekord vaatasin neile karvasabadele korduvalt silma ning kallim tabas ühe neist spa protseduuridelt ehk saunas plekist vannis suplemas.

Küla jaanipidu oli nagu ikka küla jaanipidu, kuid seekord ei viitsinud keegi meelelahutusega vaeva näha ning diplomeid, mida köievedamise eest seinale riputada, ei jagatud. Rahvast oli vähe, lõke suur. Kiikusime nii, et ma enam ei kartnud ning vaatasime pealt ärevaid momente, kus ühesilmne, vahepeal lepa alla kukkunud külamees traktoriga üle lõkke hüpata püüdis. Iseloomulikult jõudsid peast läbi käia mõtted, et mis siis saab kui ta nüüd sinna laua poole kihutab kus 92-aastane vanaema istub, kui sõidabki lõkkesse… jne. Külamehed likvideerisid asja kambaga ehk traktorilt eemaldati juhtmed ning ka mees ja massiga lükati masin eemale.

Muide, ühesilme mees oli algselt peol rattaga aga kuna ta arvas, et tema muusika on parem ning külavanem keeldus tema kassetti mängima panemast sõitis ta oma soojakusse ning tagasi saabus traktoriga, kus kassetimängija sees nii oligi vahepeal kiige juures hoopis teise muusikaga pidu…

Kristi, 2010

Olen terve nädalavahetuse üksinda kodus olnud. Mind on käidud lõbustamas ning olen ka köögis tegusid teinud, kuid muidu on ikka kõik nagu tavaliselt ehk nädalavahetus möödub nii krdi kiiresti ning kolmapäeval saabuv jaanipäev jätab mind ikka veel täiesti külmaks, tekitab isegi veidi vastumeelsust. Läheks hea meelega kallimaga lihtsalt Eestisse ringi sõitma ning taamal tõusvaid suitse vaatama.

Vaatasin täna pisarate rohket filmi “My Sisters Keeper“, olin piisavalt tark ning magasin pool maha, igaks juhuks, et silmad liiga paistes ei oleks. Kuidagi on juhtunud mulle need suremise filmid. Neljapäeval vaatasime venna ning kallimaga “The Bucket List” ning olgem ausad “Sex and the City 2” - need naised on juba ka üsna eakad. Viimati nimetatus oli üldse palju neid kohti kus ma pidin piinlikusest kätt vastu laupa lajatama, sest ma ei uskunud, et see mida ma näen väimalik on. Film oli täis romantilisele komöödiale omaseid aeglaseid kaadreid ning tegemist ei olnud hea filmiga, kuid siiski neist 50 kroonist kino istme eest mul kahju ei ole, elamus seegi.

Foto postitusele oli enne olemas kui tekst seega palun pilti mitte temaatiliseks pidada :) Kristi on armas, tore ning noor :)

Tuuli juba korra ütles, et ta on siin nii tihti esindatud, et tal hakkab imelik aga nüüd panin kolm pilti korraga! Meil on tööl üks salanurk, kus päiksepaistelisel päeval on lihtsalt liiga hea valgus, et seda peab ära kasutama. Lilled on aga puhas dekoratsioon need kinkisime pärast ära.

Reede on! Olen õnnelik ja rahul ning jaanipäeva pärast rabelemine, et mida sa teed ning üksteisega uhkemate ning kaugemate kohtadega üle trumpamine hakkab juba ära tüütama nii või naa on see lihtsalt üks valge öö, kus eestlased end täis tõmbavad ning siis purjus peaga üle lõkke hakkavad hüppama. Eelmisel aastal trumpasin kõik üle ning sõitsin ära sinna kus keegi jaanipäevast midagi ei tea ning tegid tööd ning sel õhtul vaatasin mina arvutist “seksi ja linna” ning ei igatsenud üldse. Nüüd rõõmustan taas aga vabade päevade üle! See on see kõikse parem osa ning teate, 20.august on reede!

Kulutasime oma päikselise pühapäevase päeva shoppamiseks, kuigi ega see õige tegu olnud, sest koos Valentinipäevaga otsustas nii mõnigi keskus tuua välja plärisevad kõlarid need põhja keerata ning superstaarid laulma tuua. Kõrvad ajasid lausa vett välja. Plussiks oli muidugi tasuta vein Vapianos.

Õhtul läksime filmi ”Valentinipäev” vaatama, mitte Valentinipäeva pärast vaid sellepärast, et pühapäevaõhtuti ei ole oma ajaga midagi peale hakata. Kudumisest ja lugemisest on juba siiber. Kuna aga tegemist oli teemakohase filmiga siis suurim saal oli puupüsti täis ning saali pääsemine võttis topelt kaua aega, sest uksel jagati komme. Aga just enne filmi algust oli kinos nagu Ameerikas ehk läbi mõningate viperuste tuli ekraanile noormees punase roosiga ning rääkis kuidas armastus võrdub tema jaoks ühe neiuga ning kas see neiu tuleks talle naiseks. (Mul tuleb suurest härdusest ikka veel tibutagi ihule, kui ma seda meenutan). Ning meie ees reas laskus see sama mees põlvili, rebis sõrmuse välja ning kogu saal hakkas plaksutama ning kiljuma ehk romantilisele komöödiale oli esimene stseen tehtud. Awww… kinno nad ei jäänud, ju oli erutus liialt suur ning nende film oli selleks päevaks vaadatud.

Film mulle täitsa sobis, oma ülesehituselt meenutas ehk juba klassikaks kujunenud ”Love Actually” filmi.

Pildid on mobiilist, roosamanna reedest ühe kooli seinte vahel.

2. jaanuari puhul võtan kokku 1. jaanuari. Kena ilma ning uue aasta puhul kraapisime auto lume alt välja ning sõitsime loodust nautima, järgmine kord astusin autost välja üle käsipiduri ronides, et väljuda juhi poolt. Kõik teised tulid ka loodust nautima Jägaka joa juurde ning kitsas tee, autode rohkus ning libedus viisid meie auto ühe küljega viltu kraavi poole. Lihtsalt umbes 10 km tunnis sõites. Nüüd teen märkmikusse märke, et kaks korda oleme olnud mudas, nüüd lumega kraavis. Abilised lohutasid meid sellega, et ju teil tuleb 2010-nes aasta õnnelik. :)