kes varastas jõehobu?

Kohe saab tänavuse 14.veebruariga ühele poole ning võib roosamanna nüüd aastaks jälle unustada. Koolis töötades tehakse sellised päevad puust ja punaselt ette, nii ma käisingi päev otsa kaelas roosa süda ning muigasin, kui ka meie ühel lugupeetumal kolleegil paistis pintsaku alt õrnroosa triiksärk, just nii nagu dresscode ette nägi. Ütlen siinkohal ka kohe ära, et need roosid ei olnud mulle aga olgem ausad, iga naise teevad poolemeetrised punased roosid natukene kadedaks. Natukene. :)

Mina feilisin valentinipäeva tähistamises täielikult ehk jätsin oma mehe koju ning veetsin õhtu “vana” sõbraga. Enne seda olin käinud kolmes poes ning otsinud südamekujulisi vahukomme, tänane kakao lihtsalt nõudis neid.

Eestis peab armastust hoidma kahe käega. (Kristiine)

See puu on siin Bibi sünnipäevapuu.

Mõtlesin, et enne kui see 4.jaanuar läbi saab (pean kiirelt tegema) panen siia paar sõna, siiski tähtis päev. Bibi sündis ning mina sain oma kallimaga kuus aastat tagasi kokku. Oleme siin kahekesi läbi kuue aasta kõrvuti sammunud ning selline sündmus ei saa ju kuidagi tähelepanuta jääda.

Tahan veel ära märkida, et Tallinna on siginenud tore koht nimega F-hoone, soovitan soojalt ning südamest. Nüüd saab seal ka kaardiga juba maksta. Lõhe sinepi, seesamiseemnetega oli täna mmmmm hea ning varem proovitud tomatisupp maitses ka hästi.

Palju õnnes siis meile.

Tere tulemast 2011. Alustasin aastat liitumisega projekti 365 ehk 365 päeva ja 365 fotot ja fotojahiga. Ma ei suutnud kaval olla ning tegin lihtsalt valiku oma tänavuse 1.jaanuari piltidest.

Teiste jahid leiad siit.

Ilutulestik Koplis

Meie pere õnn – vaatamata kõigele näen mida siin lennukit, sest mina tahan minna reisile, ei lepi sellega, et tegin sel aastal reisimise asemel teised valikud. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Minu õnn – draakon? Tagasi Taisse, miks mitte :D

Välisministeerium

Estonia ees

Enam ei ole mõtet viriseda, mis käes see käes. Mina olen rahul – korterilaen on EURODES, keegi ei küsinud me käest kas tahame kroonilaenu.

Meil on kallimaga kahed jõulud. Traditsiooniliselt 24.detsember ja 25.detsember. Sõidame mööda eestimaad ning naudime ilma, jõulusööki ning seltskonda. Üks väheseid aegu aastas kus kõik koos on. Ja nii veider, kuidas meie pered aina kasvavad, pildil on need kõige viimased väljalasked, kõige vanem ning ema kass.

Küsisin BB käest: “Kas tuled?” Ta tuli ja tõi tule ka rannale. Võttis taskust välja küünlad ning nii olen nüüd ka mina olnud osaline muinastulede ööst. Vaatasime Reiu kandis Pärnu poole ning Reiu ranna poole, kus olid suuremad lõkked, üle lahe kostis natuke muusikat. Istusime tund aega ratastel ning läksime kuu valguses tagasi, üks ühele, teine teisele poole. Läbi pimeda metsa. Kahjuks kuu valgustas ainult siis kui otse temasse sõitsid, kuid pikema osa saatel teest peitis ta end puude varju. Mu rattalatern andis alla nendes sopaloikudes ning tagasi sõitsin ma telefoni taskulambiga endale valgust näidates. Hea, et seegi võimalus olemas oli, sest seal pimedas metsas ei tahtnud kuidagi mitte jalutada. Mäletan maalt, kuidas sai läbi metsa tuldud ja suurst hirmust lauldud “Vändra metsas Pärnumaal, lasti vana karu maha…”, kuigi tegemist oli valgema aja ning lühema teega on mets mind siiski alati hirmutanud. Puude taha ju ei näe, eriti pimedas.

*pildid on mobiilist