kes varastas jõehobu?

Ma lugesin Kaia-Kaire Hundi “Minu Nepaali” ning need read kuidagi puudutasid mind. Ma ei oskagi öelda kuidas… kahtlemata parim mis ma sellest sarjast saanud olen. Võrreldes Austraalia, Pariisi, Itaalia, Hispaania ning Eestiga. Kui seda nimekirja siin vaadata siis eks see Nepaal ole neist kõige eksootilisem ka. Kuid raamatus oli minu jaoks seda enseotsingu ja leidmise lugu, mis minu praeguses eluetapis mulle väga südamelähedane on.

Kaks lõiku mis mulle kõlama jäid. Esimene on raamatu viimased laused, teine aga kuskilt keskelt.

Me kõike teame, et liblika tiivalöök ühel pool maakera võib teisel pool vallandada orkaani. Üks heategu võib muuta elusid. Palju väikseid heade mõtete ja siira südame tehtud tegusid muudab aga maailma.

Eriti meeldib mulle Bikashi teooria “ringidest”, millesse iga inimene oma eluga kuulub. Teises ringis elades ei pruugi eelmine enam omada piisavalt suurt tähtsust ja sellepärast ei tohi end halvasti tunda.Ennekõike puudutab see muidugi mind. Mul on Eestis oma “ring” ja kui ma Nepaalist tagasi lähen, siis ei saagi ma ju igapäevaselt edasi tegeleda Nepaali lastega ja rääkida Bikashiga, sest minu Eesti “ring” lihtsalt imeb mu endasse, sööb mu täielikult ära ja ma pühendun kõigele sellele, mida minu siinne “ring” mulle pakub. Minu lubadused Nepaali kindlasti mitte unustada panevad Bikashi muigama. Vahel natuke irooniliselt, vahel kurvalt ja mõtlikult. Ja ma tean, et tegelikult on tal õigus. Kaks maailma on liiga kaugel ja liiga erinevad, et minu Eestis olemise ajal meie vahel midagi ei muutuks.

Vaatasin kuidas inimesed siia leheküljele sattunud on ja sealt kaudu leidsin siit blogist ühe nn raamatumängu, mille olin postitanud aastal 2006.

Reeglid järgmised:
1. Haara kätte esimene ettejuhtuv raamat
2. Ava lehekülg 123
3. Leia viies lause leheküljel
4. Postita järgmised kolm lauset (5., 6. ja 7.) bloogi koos nende reeglitega.
5. Ära püüagi otsida välja mõnda “eriti lahedat” või “intellektuaalset” raamatut! Ma tean küll, mida sa mõtlesid. Haara lihtsalt raamat, mis on sulle lähim. Ei mingit petmist

Kuna aeg on edasi läinud teen siis uuesti, haarasin oma töölaualt esimese raamatu W. Golding „Lord of the flyes“ ning vaatasin mida see romaan siis mulle pakub.

“There was lashing of blood“ said Jack, laughing and shuddering, „you should have seen it!“
„We’ll go hunting every day-„
Ralph spoke again, hoarsley. He had not moved.

Kirjuta kommentaaridesse lõik oma lähimast raamatust :)

Tallinnas on kirjandusfestival. Tallinnas on telk. Harju tänaval. Täna oli seal telgis Alessandro, kel perekonnanimi Baricco. Alessandro kes on kirjutanud romaani “Siid”.

Selle raamatu avastasin ma kunagi alevi raamatukogu riiulitelt, sealt raamatukogust kus ei olnud kunagi ruumi, riiulite vahele mahtus üksinda ja ka praegu köetakse seda puudega, seal on alati olnud see teistsugune lõhn… leidsin selle täiskasvanute raamatukogust. Laste raamatukogu on üle tee, samasuguses majas. See oli suur asi kui mingi hetk laenutasid ainult täiskasvanute raamatukogust. Varsti on seal aga üks maja… aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada… Ma leidsin sealt raamatu „Siid“ ning need sõnad jäid minusse. See on õhuke raamat, paljusõnalisus kirjanikku ei vaeva. Samas ei tohi seda raamatut sisse ahmida, raamat vajab aega, isegi peatükk 49, mis koosneb neljast lausest. Mul ei ole raamatus autogrammi, sest tänane, 14.mai oli siin Tallinnas kuratlikult külm, et mu näpud lihtsalt ei soostunud ootama kiirelt tekkinud järjekorras aga ma nautisin neid 60 min, mulle meeldib, et saan sõnade taha panna nüüd näo ja hääle, inimese ning pildi kirjanikust hotellitoas.

AB on kirjutanud veel kaheksateistkümne aasta jooksul 8 romaani… eesti keeles ilmunud 5.

Siidist tehti film (2007), ma ei ole seda veel julenud vaadata…

Herve Joncour jäi seda tohutut kustunud söepanni liikumatlut vaatama. Tal oli selja taga kaheksatuhande kilomeetri pikkune teekond. Ja ees mitte midagi. Äkitselt nägi ta seda, mida oli pidanud nähtamatuks.

Maailma lõppu.

Kekraamatukogus saab nalja http://www.keskraamatukogu.ee/index.php?id=13431

Lugeja: Kas teil raamatukogus idiooti [Dostojevski romaan "Idioot"] leidub?
Raamatukoguhoidja: Ehk ikka leiab.

“Still, despite all this, traveling is the great true love of my life. I have always felt, ever since I was sixteen years old and first time went to Russia with my saved-up babysitting money, that to travel is worth any cost or sacrifice. I am loyal and constant in my love to travel , as I have not always been loyal and constant in my other loves. I feel about travel the way a happy new mother feel about her impossible, colicky, restless newborn baby-I just don’t care what it puts me trough. Because I adore it. Because it’s mine. Because it’s looks exactly like me. It can barf all over me-I just don’t care.”

Elizabeth Gilbert “Eat, Pray, Love”