kes varastas jõehobu?

Ma lugesin Kaia-Kaire Hundi “Minu Nepaali” ning need read kuidagi puudutasid mind. Ma ei oskagi öelda kuidas… kahtlemata parim mis ma sellest sarjast saanud olen. Võrreldes Austraalia, Pariisi, Itaalia, Hispaania ning Eestiga. Kui seda nimekirja siin vaadata siis eks see Nepaal ole neist kõige eksootilisem ka. Kuid raamatus oli minu jaoks seda enseotsingu ja leidmise lugu, mis minu praeguses eluetapis mulle väga südamelähedane on.

Kaks lõiku mis mulle kõlama jäid. Esimene on raamatu viimased laused, teine aga kuskilt keskelt.

Me kõike teame, et liblika tiivalöök ühel pool maakera võib teisel pool vallandada orkaani. Üks heategu võib muuta elusid. Palju väikseid heade mõtete ja siira südame tehtud tegusid muudab aga maailma.

Eriti meeldib mulle Bikashi teooria “ringidest”, millesse iga inimene oma eluga kuulub. Teises ringis elades ei pruugi eelmine enam omada piisavalt suurt tähtsust ja sellepärast ei tohi end halvasti tunda.Ennekõike puudutab see muidugi mind. Mul on Eestis oma “ring” ja kui ma Nepaalist tagasi lähen, siis ei saagi ma ju igapäevaselt edasi tegeleda Nepaali lastega ja rääkida Bikashiga, sest minu Eesti “ring” lihtsalt imeb mu endasse, sööb mu täielikult ära ja ma pühendun kõigele sellele, mida minu siinne “ring” mulle pakub. Minu lubadused Nepaali kindlasti mitte unustada panevad Bikashi muigama. Vahel natuke irooniliselt, vahel kurvalt ja mõtlikult. Ja ma tean, et tegelikult on tal õigus. Kaks maailma on liiga kaugel ja liiga erinevad, et minu Eestis olemise ajal meie vahel midagi ei muutuks.

Vaatasin kuidas inimesed siia leheküljele sattunud on ja sealt kaudu leidsin siit blogist ühe nn raamatumängu, mille olin postitanud aastal 2006.

Reeglid järgmised:
1. Haara kätte esimene ettejuhtuv raamat
2. Ava lehekülg 123
3. Leia viies lause leheküljel
4. Postita järgmised kolm lauset (5., 6. ja 7.) bloogi koos nende reeglitega.
5. Ära püüagi otsida välja mõnda “eriti lahedat” või “intellektuaalset” raamatut! Ma tean küll, mida sa mõtlesid. Haara lihtsalt raamat, mis on sulle lähim. Ei mingit petmist

Kuna aeg on edasi läinud teen siis uuesti, haarasin oma töölaualt esimese raamatu W. Golding „Lord of the flyes“ ning vaatasin mida see romaan siis mulle pakub.

“There was lashing of blood“ said Jack, laughing and shuddering, „you should have seen it!“
„We’ll go hunting every day-„
Ralph spoke again, hoarsley. He had not moved.

Kirjuta kommentaaridesse lõik oma lähimast raamatust :)

Tallinnas on kirjandusfestival. Tallinnas on telk. Harju tänaval. Täna oli seal telgis Alessandro, kel perekonnanimi Baricco. Alessandro kes on kirjutanud romaani “Siid”.

Selle raamatu avastasin ma kunagi alevi raamatukogu riiulitelt, sealt raamatukogust kus ei olnud kunagi ruumi, riiulite vahele mahtus üksinda ja ka praegu köetakse seda puudega, seal on alati olnud see teistsugune lõhn… leidsin selle täiskasvanute raamatukogust. Laste raamatukogu on üle tee, samasuguses majas. See oli suur asi kui mingi hetk laenutasid ainult täiskasvanute raamatukogust. Varsti on seal aga üks maja… aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada… Ma leidsin sealt raamatu „Siid“ ning need sõnad jäid minusse. See on õhuke raamat, paljusõnalisus kirjanikku ei vaeva. Samas ei tohi seda raamatut sisse ahmida, raamat vajab aega, isegi peatükk 49, mis koosneb neljast lausest. Mul ei ole raamatus autogrammi, sest tänane, 14.mai oli siin Tallinnas kuratlikult külm, et mu näpud lihtsalt ei soostunud ootama kiirelt tekkinud järjekorras aga ma nautisin neid 60 min, mulle meeldib, et saan sõnade taha panna nüüd näo ja hääle, inimese ning pildi kirjanikust hotellitoas.

AB on kirjutanud veel kaheksateistkümne aasta jooksul 8 romaani… eesti keeles ilmunud 5.

Siidist tehti film (2007), ma ei ole seda veel julenud vaadata…

Herve Joncour jäi seda tohutut kustunud söepanni liikumatlut vaatama. Tal oli selja taga kaheksatuhande kilomeetri pikkune teekond. Ja ees mitte midagi. Äkitselt nägi ta seda, mida oli pidanud nähtamatuks.

Maailma lõppu.

Kekraamatukogus saab nalja http://www.keskraamatukogu.ee/index.php?id=13431

Lugeja: Kas teil raamatukogus idiooti [Dostojevski romaan "Idioot"] leidub?
Raamatukoguhoidja: Ehk ikka leiab.

“Still, despite all this, traveling is the great true love of my life. I have always felt, ever since I was sixteen years old and first time went to Russia with my saved-up babysitting money, that to travel is worth any cost or sacrifice. I am loyal and constant in my love to travel , as I have not always been loyal and constant in my other loves. I feel about travel the way a happy new mother feel about her impossible, colicky, restless newborn baby-I just don’t care what it puts me trough. Because I adore it. Because it’s mine. Because it’s looks exactly like me. It can barf all over me-I just don’t care.”

Elizabeth Gilbert “Eat, Pray, Love”

Tudukas avastas eile toreda raamatu, täna oli kord minu käes. Näppu juhtus Eiseni “Eestlaste sugu. I pool” (Tartu, 1909a.) Seal kirjeldatakse peatükis, pealkirjaga iseloom (lk. 55-57), eestlast ja tema olemust. Raamatukogu rahva rõõmud on sellised leiud :) Ei saa seda suurepärast kirjatükki teiega mitte jagamata jätta :) Kirjapilt muutmata ning vabandust tükivigade pärast.

Täpselt 100 aastat tagasi kirjuati nii:

Eestlast nimetatakse tawaliselt kurwameelseks. Kurwameelsus ilmub lauludes ja wiisides, tihti ka iseloomus. Siiski armastab eestlane rohkeste naljagi, on pilke peale meister. Ei taha alati mõtteid otsekohe wälja ütleda, waid kõneleb sagedaste ääriweeri mööda ja tarwitab pildirikast kõnewiisi. Alustb jutuu ja ütleust “ei teaga”, ehk küll hästi teab, kellest kõneleb. Hoopleb palju. Hoobeldes juhtub kergelt wale teeradadele. Ei arwa ülekohtuks wähe waletada : Natuke waletada, natuke warastada, siis saab maailmas edasi.

Eestlne on alahoidja wiisides ja kommetes. Alalhoidmisega käib aeglane, pikaldane olek käsikäes. 700 astane ristiusu kuulutamine ei ole weel jõudnud paganuse jälgi häwitada. Kus ristiusk südame uskuks saanud, kannab ta wagaduse vilja, kus aga pealiskaudselt wastu wõetud, seal ollakse walmis teda läätseleeme eest ära andma ja usku nagu kuube wahetama. Õige omanduse arusaamine puudub tihti. Mets ja wesi peetakse igaühe omaks. Mõisalt warastada ja saksa petta arwatiwanaste sagedaste üsna korras olevat. Ülepea peab eestlane saksa rumalaks, ennast aga targaks. Saksa wasta on ta umbusklik, saksa ees silmakirja teener ja kahekeelne. Silma ees sõber, taga waenlane.

Kõige alahoidmise peale waatamata on eestlane walmis rahwust ja emakeelt maha jätma : tahab suurema rahva liikmeks saada. Wõõra wasta eriti tagasihoidlik, aga kui süda soojaks saab, wõtab wastu nagu omasugust. Ei unusta tehtud paha, mõtleb kättemaksmise peale. Tunneb ennast kergelt puudutatud olewat, paneb hõlpsalt tegu ehk ütlust pahaks.

On töökas ja kokkuhoidlik, aga peab puhtusest majas vähem lugu. Põllumeheks nagu loodud. Tahtmise kindlusega ja wisadusega wõidab takistusi põlluharimises ja elus. Ei kõlba oma pikaldase, aeglase olekuga hästi kaupmeheks.

Niisama wähe kõlbab selsliku elu edendajaks. Ühtmeelt wähe, ei taha ennast teiste, nimelt mitte omasuguste alla alandada. Jonni ja kiusu palju ; protsessib mõnegi korra ilmaaegu. Kangekaelne, kade teiste õnne peale. Enne sõjas südikas, nüüd wähem. Südikad ettewõtmistes on mulgid.

Eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaarisa moodi… Avastasin ka sellise lehe nagu geni.com, kus saad koostada oma sugupuu ning siis oma sugulasi ka sinna kutsutda ning nii saad rohkem teada , isegi arvukate lsugulaste laste sünnipäevad on seal varsti kõik kirjas, milline andmebaas!

Lähen kevadel korraks Ühendriikidesse. Enne igat reisi, justkui ootuse leevendamiseks, võtan ma kätte raamatud mis räägivad mulle sellest maast ja selle maa inimestest. See on justkui loomulik osa reisist, sest minu lühikeste trippidega ei saa ma kunagi leida oma Ameerikat, oma Inglismaad ega oma Kreekat ja oma inimesi, maitsta suure maa kõiki erinevaid roogasid ning tähistada traditsioonilisi pühi, saan vaid natuke maitsta. Nii sattuski minu kätte Olev Remsu “Toronto,New York, Los Angeles“, siis Epp Petrone “Minu Ameerika” 1. ja 2. osa, viimaste saamiseks pidin raamatukogus suisa järjekorras olema, sest huvi on suur ning ka peale mind tekkis kohe pisike järjekord, mis sundis mind raamatuid kiirelt kätte võtma ning kiirlet läbi lugema. Üle pika aja sain tõesti enne tähtaega need ka tagastatud! Rekord! Nüüd olen juba järjega jõudnud Steinbecki ning tema rännaku “Teekond Charley’ga ; Ameerikat otsimas” juurde… aga nüüd natuke “Minu Ameerikast”. 

Minu Ameerika pani mind trammis nutma… mitte päris nuuksuma aga kuskil Angerja ning Volta vahel, enne kaheksat hommikul jooksis üks pisar üle põse. Trammis ei haisenud tol hommikul aga raamatus olid lood 9/11-st, lood inimestest, mitte riigist. Kurb oli. Balti jaamas astusin trammist välja ning läksin tööle läbi vanalinna… jala. Ning see ei olnud ainus selle raamatu hea (heaks saab ju nimetada raamatut mis sinu emotsioonidele koputab?), raamatut oli mõnus ette lugeda…

Meil on nimelt kodus kombeks raamatutest huvitavaid lõike ette lugeda või hiljem jutustada ning Minu Ameerika oli just üks nendest millest sai tihti midagi ette lugeda, jutustasin Rainile Epu jõulusekeldustest ja uskmatult lugesin sellest, kuidas tuba on kingitusi täis… milleks? Loodan, et eesti jõulud ei muutu iial nii materialistlikuks, vähemalt mitte minu peres. Lugesin sellest, kuidas Epp oma äiaga “võitles” pakkepaberite säilitamise nimel… meie kodus on seda koguaeg tehtud, mitte küll rohelise keskkonna nimel, vaid tõenäoliselt seetõttu, et varem lihtsalt ei olnud kuskilt ilusaid pabereid saada. Lugesin korteriotsingutest ja Itaalia ämmast ning sellest, milline on Ameerika unelma tervishoiusüsteem ja sain aru, et ma ei tahaks vist kunagi selle riigi kodanik olla… võib olla ma üldistan aga kui hooletusest pikendamata jäänud tervisekindlustus või lihtsalt see, et sa seda endale lubada ei saa viib sind pankrotti või surmale tundub nii ebaõigalne. Ma ei räägi siin inimestest vaid süsteemist. Nii palju kui on ilmas maid, on süsteeme aga see, kuidas pesumaja töötaja võib olla kurb, kui tema piirkonnast lahkub üks tore perekond, või üldse see, et sa lähed seda Eestis tõenäoliseltr tere tasandile jääva tutvuse osaliskes saavale inimesele ütlema, on südantliigutav. Kuskil on veel olemas miski, mis võib olla meie pimedus siin inimestesse just ülearu süstinud ei ole. Kuna lugemisest on juba kuu või natuke rohkem möödas ei meenu mulle enam nimed, meenuvad vaid ainult lood. Lood, kus kõige keskel on üks tavaline eesti naine ja tema ümber on see suur ja võib olla kaugelt vaadates hirmutav Ameerika.

Isegi tööl lõunalauas sai räägitud ehk raamat andis ka sinna jutu sisse ainet. Muide, kui te veel ei tea, miks New Yorgis kohtab nn “tüüpilisi ülekaalulisi” ameeriklasi harva, siis Epu raamatust leiad sa vastuse, lisaks saate veel imepärase pildi kuidas on olla võõral maal ning kasvada koos teise kultuuri inimestaga võib olla natuke teistsuguseks või vähemalt täiendades teineteist :)

Kuna ma Epu blogi juba tema Ameerika aastatel jälgisin oli ka raamatutest neid tekste uuesti lugeda vahva ning see, et ma varem neid juba lugenud olin, ei häirinud. Mis aga häirima jäi oli see, et raamatute sees oli natuke kordamist, minudugusele tähenärijale oli see loomulikult pinnuks silmas ;) Muidu aga saab maitse suhu või isegi natuke rohkem, oleks nagu jõululauast tõusnud ning teine osa oli täiesti vana-aasta õhtu pidusöögi eest.

Läbi raamatute, läbi sõnade ning lehekülgede saab üks suur maa sulle lähemaks, sa hakkad millestki aru saama ning kui ükskord oma jala lennukist maha paned ning ta õhku nuusutad, võid juba öelda: “Tere! Rõõm kohtuda! Ma olen Sinust palju kuulnud!”

Noorkirjanikud. Eestis antakse hea meelega raamatuid välja ning mingil ajal ei suutnud ma enam järge pidada uute nimedega, sest nii palju vanu nimesid on lugemata. Professionaalne huvi peaks mul ka raamatute vastu olema aga see piirudub pigem sellega, mida matemaatikas, mida kirjanduses ja kas inglise keelseid asju saab kuskilt soodsamalt jne. Ilukirjandusele jääb vähem auru, oskan kindlasti aga soovitada millistele raamatutele oleks vaja uustrükke ja seda just kohustuliku kirjanduse valdkonnas, sest olgem asusad, mõni trükk on oma aja nii ära elanud, et kui kogu Tallinna (või Eesti) näiteks 6. klassi õpilased seda ühel ajal tahavad lugema hakata, peame tõdema, et neid praktiliselt ei ole saada aga nimekiri näeb seda ette ning järgmisel nädalal on õpikus juba uus peatükk.

Üldise majanduskriisi huvides loomulikult läheb raamatute käibemaksu protsent viie pealt üheksa peale! Mis mind ainult morjendab, sest kui sa igalt poolt saad vastuse, et raha ei ole, siis sõna otses mõttes 4 protsendiline hinnatõus ei pane just naeratama, kõik need õpikud, tv-d, materjalid, kas keegi ka selle peale mõtles, et selle tagajärjel peaks (loe: peab) ka koolidele makstavat õpiku/tv pearaha suurendama? Juba praegu on koolid jännis ning need raamatukogupreilid ja mõni härra peab ennast sealt läbi hekseldama ning ütlema nii ühele, kui ka teisele “ei saa, raha ei ole”, numbrid! Midagi on siin nii väga mäda…

Töö vallutas mu varahommikused mõtted, argipäev. Seega, teema, millega ma alustasin, jääb järgmiseks korraks.

Pärnaõie tee ning õpikud. Täna peegeldub hoone teise tiiva valgelt seinalt meie hiiglasuurtesse akendesse päike, võiks ju naeratada.

Raamatud on minu elus alati olemas olnud, või alates neist läbitantsitud taldadest vendade Grimmide muinasjuturaamatust, mida mu vend mulle korduvalt ette luges, minu soovil loomulikult. Raamatud on olnud üks pidepunkt ja kindlustude andja, et kui kõik muu ei ole enam see on riiul veel ikka samasugune. Pipi raamat algab ka täna sõnadega “Ühes väga väikese linna servas asus vana laokil aed“. Mäletan mu jõudmisi tädi juurde ning tädi raamatute juurde, tõmbasin näpuga üle raamatute selgade sellel pruunil läikiva seksiooni riiulitel ja sain aru, et maailmas on üks pidepunkt, raamatute leheküljed on täpselt samad erinevatel ajahetkedel. Äratundmine, võib-olla just selle pidepunkti leidmise pärast suutsin ma lapsena raamatuid korduvalt lugeda, ma ei otsinudki midagi uut, ma leidsin selle vana ja hea nendes lehekülgedes, mida ma juba varem näinud olin.

Tädi riiulid olid mulle tuttavad, kuni nad otsustasid kõik ümber tõsta ja enam ei olnudki Durell seal kus enne, ka teised olid kohta ja tuba või suisa geograafilist punkti muutnud. Sellest ajast peale on mul komme inimestel külas käies puudutada silmadega nende riiuleid ning luua enda peas pilt inimestest, raamaturiiul võib tihti öelda rohkem kui tuhat sõna. Kas ta reisib? Kas ta armastab romantilisi romaane… kõikidega seda teha ei saa, mõned meist käivad siiani raamatukogus…. Kui inimene ei armasta raamatuid… lugeda, siis midagi ikka leidub, seadusandlus? kokaraamatud? Igal korralikul eestlasel on kindalsti ka mõni sari kuskil riiulinurgas kükitamas.

“Kui raamatus jõudis kätte viimane leht,
keeras ta raamatu teistpidi ja alustas otsast.”
Guntars Godinš “Öö päike” lk. 105

Võib olla kuskil selles peitub saladus, miks mulle meeldib raamatuid omada ning miks ma ajan raamatuid taga, mis mida ma lugenud olen, mis mind omavad aga minul neid ei ole.

Umbes kuu aega tagasi, ühel ilusal oktoobrikuu hommikul potsatas mu e-postkasti teatri NO99 listikiri, kus pakuti 25-le kiiremale võimalust saada osa lavastusest “Totu kuul“. Nimelt on ju tegemist tükiga, mida mängitakse kuni 30-le vaatajale kuskil kontoris aga kord kuus on võimalik osta ka pilet teatri direktori kabinetis toimuvale etendusele. Silmad särades jooksin kirjas öeldud kella-ajal teatri kassasse ja olin eelviimane, kes kaks 25-set endale omastas. Viie minutiga olid piletid lihtsalt otsas!

Täna, peale etenduses osalemist tahaks teile seda nii nii soovitada. Miks? Tõsise positiivse laengu, vahetu kontakti näitlejatega, toreda muusikalise kujunduse, etenduse enda, Totu pärast. Kõige sellepärast, mis pani näitlejaid enda mängu nii nautima, kõige sellepärast mida ma seal nägin ja kuulsin, nende naerupahvakute ja rõõmu pärast. Nende mõtete pärast. AGA… Teil on kaks võimalust: kas kutsuda etendus enda töö juurde või liituda teatri listiga ning joosta kui saabud teade, et pileteid on taas saadaval.

Küsite aga kes on Totu? Totu on  minu lapsepõlve raamatute lemmiktegelane, kelle on oma ajus välja mõelnud kirjanik Nossov. Etendus on siis Totu kolmanda osa temaatiline. Eesti keeles ilmus kunagi kolm osa kahes raamatus. noh, nagu nõuka ajal väga paljud lasteraamatud. Lihtsalt aeg oli selline.

Sirp kirjutab.

*lõiguke etendusest