kes varastas jõehobu?

Me ei ole ammu lihtsalt niisama mööda Eestit ringi sõitnud, seega tegime täna Haapsalust kodupoole sõites väikse hüppe Paldiskisse. Kallim kinkis mulle uue objektiivi ning nüüd hakka või looduse ja arhitektuuri pildistamist armastama, lainurgaga on kõik nii toredalt kõver, just niimoodi nagu mulle meeldib.

Koolivaheaeg andis mulle võimaluse vähe vabamalt hingata. Käisin Pärnus ja Saugas ja alevis ja Haapsalus. Viimase külastuse ühes põhjuseks oli  loomulikult see, et seal valmivad minu ehte toorikud. Näe, ise lihvin! (vt pilti) See ei ole poseeritud :) Aga jah, masinaga saan ka mina seda tööd teha, kuigi kuulun nende inimeste hulka kes ei talu mingit lihvimist ega viilimist. Nean alati neid naisi kes avalikus ruumis oma küüsi viilima hakkavad. Ma tahaks alati neil selle viili pooleks murda ja uriseda. Ise eelistan kääre. Seega viimase lihvi annab ehetele (mitmuses jah, sest nüüd on valmimas ka väike seeria kõrvarõngaid) minu kallim.

Äralennuni on jäänud 69 päeva.

Sügisene rongisõit ei ole üldse romantiline, selle asemel, et õhata mööda kihutavatsse karjamaadesse vahid sa rongiaknast hoopis iseennast, väljas on ju pime ning aknaklaasist on vaguni kõikuva valguse mõjul saanud peegel.

Uni on ning kuid tukkumine on üsna ebamugav ja kuigi on rongis rohkem ruumi ja inimesed nagu kaugemal on bussis kordades rohkem iskliku ruumi, seda mida kõik eestlased vajavad, sest inimesed ei ole sunnitud üksteisele otsa vaatama.

Vähemalt on soe. Kord jõuluvaheajal Viluverest Tallinna sõites jagasime koos sõbrannaga aeg-ajalt kitsukest kempsuruumi vanamemmedega, sest see oli ainuke soe ruum kogu rongis… Pileteid pidi siis ise ostmas käima, sest müüjatar ringi ei jalutanud. Rongid on samad ja ikka veel mega odavad, eriti kui hoiad taskus mõnd soodukarti.

Järgmine Pulli, Pärnu pole enam kaugel. Varsti tõstan oma ratta siit maha ja asutan end teele Pärnu hämaratele tänavatele.

27.10.11

Ei saa ma siin vaikida ka Raini “koduküla” suursündmusest. Samal ajal kui Haapsalus kõlasid bluusi rütmid ja klubimuusika Kiltsil oli sealt 21 km eemal tõeline külasimman kuhu oli esinema kutsutud kuulsus, piletiks 5 eurot ning rahvast platisl rohkem kui eales varem. Tants kestis keskööni, meie kabujalakesed jäid nagu tavaliselt kõrvalt vaatajateks, sest allakirjutanul on karu jalalabale astunud ning vaatamata viimase aja väikestele katsetele ei ole tantsimisest midagi välja tulnud.

Meie väntasime need 21 km Haapsalust sinna ning see oli nii lihtne, 7 km ratta teed, siis randa, siis poodi, siis jälle poodi ja olimegi kohal :) Sealt ära minemine nii kergelt küll ei läinud, sest 44 km asemel saime sõita vaid 15, kui käis selline pauk, et ma arvasin, et meile tungitakse püssidega kallale aga tegelikult oli müra tekitajaks vaid Raini ratta tagumine rehv… ja nii me tagasi Tallinna bussiga jõudsimegi.

Kui puhkuse lõpuni on jäänud alla nädala aga kindlaid tegevuskavasid ei ole ning üle piiri ka ei saa kuidagi siis tuleb ise midagi ette võtta ja nii sündiski meie peades mõte teoks teha ammune idee ehk peaks rongiga Riisiperre sõitma ning sealt mööda vanale raudeetammile rajatud Läänemaa terviseteed Haapsallu.

Me ei ole mingid matkasellid, sellest andis tunnistust kasvõi hiigelsuur sõrmus mu sõrmes ja kingad jalas, siiski it’s style over speed. Kokku tuli kilometraasiks 53 km (raini telefoni geps salvestas kõike) tunde kulus alla kuue, sõiduks sellest pool ja chillimiseks pool. Kohtusime teepeal vaatetorni ja pirukaputkat, mahajäetud maja ja Risti tanklat ja friikartuleid, sipelgaid, liblikaid, linde ja metsapeatuse ajal üht mürgist voolikut keda rästikuks kutsuakse, ei ole mina rahulik looduselaps siiski ja tegin vist kohtumise peale maailma kummalisemait jooksu, korrata ei oska seega videot ei ole oodata.

Lõpp oli raske, sest viimased 10km oli tuul vastu ja liikuma sundis vaid mõte pitsast ja õlust, viimane küll motiveeris vaid mu kaaslast aga seda rõõmsam oli meel, kui Uuemõisa (asula enne haapsalu ja ega keegi võõras tavaliselt aru ei saai, et tegemist on kahe erineva kohaga) meie teele nii äkitsi sattus. Ise arvasime, et paar km veel aega… keerasime sealt linna vahele ja Rannarootsi keskusesse kus Grande pitsa ei olnud nii hea kui Karja tänaval aga siiski peale 53 km sõitu ei ole kurtmiseks aega. Ja muide, päris ära me ei surnud, sest õhtu leidis meid taas ratastel, et Haapsallu kolinud naabreid külastada.