kes varastas jõehobu?

Meie seekordne tripp koosneski laevasõidust ja imelisest kohast nimega Fotografiska, lisaks natuke jalutamist ja kaks pood – üks raamatu ja teine disaini.

Iga kord kui ma laeval olen kurdan, et enam ma siia ei roni, viimane kord! Siis nüüd peale esimest ööd ei tundu laevad enam nii hirmsad, need väikesed kõikumised on käkitegu võrreldes sellega mida pidime üle elama ööl vastu laupäeva. Mul eiriti muud valikut ei olnud kas pikali või vetsus… isegi voodi ei püsinud paigal, rääkimata siis minu sisikonnast. Kallim muidugi jalutas mööda laeva ringi ning rääkis mulle kuidas lained on kuuendast tekist kõrgemad jne. Mina ootasin pikisilmi hommikut. Ja lõpuks ta tuli, koos hommikusöögi ning Fotografiskaga.

Fotografiska on fotomuuseum. Sõna muuseum on siinjuures väga eksitav, sest tegemist on siiski erinevate näitustega ja rohkem Kumu moodi aga ilma püsiekspositsioonita. Praegu on seal kõik näitused kuidagi eriti head, nii erinevad aga samas ühte teemasse. Loomulikult kõige meelitavam on Nick Brandt’i  On this earth, a shadow falls. Tema fotod on imelised ja pigem intiimsed, lähedased. Teemaks on Aafrika loomad. Lihtsalt nii head. Ta ei kasuta teleobjektiive, läheb loomale pigem lähedale, pildistab filmile ja mõnusa udususe saavutamiseks on varasemalt rohkem, nüüd vähem kasutanud tilt-shift objektiivi (info allikaks on intervjuu Bandtiga, mida seal näidati). Vaatasin ja klomp oli kurgus. NB! Brandti kodulehelt võib lugeda, et Stockholmi näitus on seni olnutest kõige parem ja kõige suurem!

Võtke aega ning jalutage kõik läbi. Margaret M. de Lange surrounded by no one fotod on sellised mis panevad mõtlema, et mis elu ta elab ning fotod tunduvad olema palju vanemad kui need tegelikult on, need mõjutavad sind, inimesed piltidel poevad hinge, kohati vulgaarsed aga kohati nii õnnetud, kurvad. Kas me olemegi üksinda kurvad?

Üldiselt olidki kõik näitused kuidagi kurvad. Ka Helen Levitti Urban Lyrics, pildid suurte linnade, peamiselt küll New Yorgi agulitest, lastest. Esimesed fotod 40ndatest. Tänavafotograafia, mis näitab või püüab näidata inimesi nii nagu nad on. Alati jääb küll küsimus, et kas nii ikka on, sest me kõik teame kuidas inimesed hakkavad näitlema kui kaamerat näevad.

Kahjuks Johan Wik’i Unitedit me ei näinud, sest pildid on seeriana vaatamiseks saalis aga midagi oli kokku jooksnud, selliseid tehnilisi apsakaid oli seal veel. Näiteks Levitti näitusel klõpsus slaidimasin slaide vahetada aga pirn oli vist läbi läinud ja üleval galeriis oli ühe seina valgustus unustatud sisse lülitada või oli mõni muu probleem. Aga elamus oli kõik kohe kindlasti. Fotod on alati mulle mõjunud ning seal need kõik kolm korraga, astusin majast välja kohe kindlasti emotsioonidest laetuna.

Ja Fotografiska ei ole üldse kaugel, Gamla Stanist kõigest jalutuskäigu kaugusel mööda mereäärt, umbes 10 minutit vist. Otse Vanalinnast läbi ja siis paremale.

Ma ei olegi teile veel tutvustanud  minu uut kaaslaat Melonit :) Tema jõudis minuni postiga mu kalli Karini käest neljapäeval ning temast saab minu kaaslane pikal ja vähem kui kuu aja pärast algaval reisil. Tegime esimese testreisi nüüd ära. Tundis ta end Stockholmis nagu kodus.

Stockholm oli ise aga täis jõulueelset ostutuhinat, rahvast oli palju, lisaks toimus seal suuremat sorti meeleavaldus, nii palju kui ma aru sain siis immigrantide vatstu… aga ma ei anna siin oma pead, sest loosungeid me politseinike vahelt ei näinud ning ei ole veebist veel uudist otsinud ka. Aga suur mäsu oli seal tõesti ning paljud piirkonnad oli ligipääsmatud.

Tagasitee oli rahulikum, lisaks alustasime on reisi külastusega kaptenisillale, nüüd on sealgi siis ära käidud.

Tõmban nüüd ühe rasvase kriipsu kuhugi seinale, et näe ka sel aastal lasti mind korraks üle piiri. Supsti sai ära käidud Leedus, Trakais. Enamuse ajast nägin ma ühe hotelli siseruume ning kuna need ruumid asusid lähimast punktist päris mõnusate kilomeetrite kaugusel, siis pidimegi leppima ka õhtul sellega mida pakuti aga märksõnaks sai pidevalt “kõik on otsas”. Fustreeriv. Tegemist oli Balti Raamatukoguhoidate IX kongressiga (jah, te lugesite õigesti), sisuga ma teid vaevama ei hakka, ise sain hakkama seal ühe lühikese ettekandega (aplausi koht). Leidsin toredaid inimesi, äärmiselt toredaid, ning nautisin aega nii palju kui vaba aega anti ja magasin pigem vähe, sest inimesed on palju huvitavamad kui minu unenäod, päriselt.

Turisti saime korra ka teha, viidi meid Trakai lossi. Ja ühest elektrilise nimega raamatukogust leidsin jõehobu, loomulikult pean ka tema siia lisama, sest on ta ju selle blogi maskotiks. Tatarataaaa siit tulevad paar pilti:

Olen tagas kodus teki all. Nimelt väisasin vahepeal laeva ning Stockholmi. Tüdrukud olid toredad, hinnad odavad kuid minu jaoks jääb seda trippi meenutama see, et suutsin kuningliku ooperi ees korraldada ka oma etenduse ning kogu hommikusöögi sinna maha jätta. Rohkem sööki minu sisse sel päeval ei mahtnud ning seega ei olnud olemine ka teab mis kiita. Hetkel ei teagi, kas tõesti laev mõjus mulle nii, sest koju jõudes on olemine ainult paremaks läinud, või põdesin kiirelt läbi mingi viiruse. Stockholm on ikka samasugune ning üks kohvik on ka seal samas, kus aastal 2007, vahepealsetel aastatel sinna juurde ei ole lihtsalt sattunud.

Veel üks reisipostistus. Kirjutasin endale tekste inimestest, keda oma teel kohtasime ja siin nad nüüd siin on, värvikamad neist :)

Meie parimad seltsilised ja vestlused jäid Filipiinidele, sest seal oli aega, sinna jäi puhkus, rannad ja võrkkiiged. Seega kõik, kellest kirjutan on pärit just meie reisi Filipiinide etapist ning andsid meie reisile midagi juurde.

Fred

Austerlane.
Austerlane on umbes pensioni ealine vanem mees, juuksed juba hallid. Seljas päevi näinud särk, käes raamat ning kõhule kogutud paras euroopalik kandam. Rändab üksinda ringi. Kohtusime temaga Kukuk’s Nestis ning hiljem veel laevas Siquijorile, kus ta astus maha Negrose saarele. Rääkis oma reisidest ning andis vanaisalikult paar head soovitust teele kaasa, seoses holy weeki ning Negrose saarega, viimased kulusid teel olles üsna marjaks ära.

Daman
Jaapanlane, kes 10 aastat tagasi Siquijori saarele tuli, enne oli aga õpetanud jaapani koolides üle maailma. Oli meie peatuspaiga lahke ja naeratav omanik, teadis rääkida, et saarel ei olnud tema saabudes mitte ühtegi bensiinijaama, seega mitte ühtegi autot ja mootorratast. Nüüd on esimesi juba kaks. Kõige uuemas on tervelt üks tanker! Mootorrattas on välja vahetanud jalgrattad.
Osa majutuse tuludest annetab saare hariduse heaks. Damanil ja ta naisel on väga kindel päevaplaan. Alati kaetakse neile samadel kella-aegadel laud, alati mängivad nad enne õhtusööki tennist ning on tagasi päikeseloojanguks.

Fred
Shveitlasest maailmarändur, keda märkasin esmalt Dumaguete bussijaamas ning arvasin kohe, et meil on tõenäoliselt ühine tee. Jutule saime bussis, hiljem jagasime katust. Fred kannab prille, juuksed on lokkis ja sassis ning lõuga ilmestab väike habe ning kannab päikese kaitseks pikkade varrukatega pluuse. Fred osa aastast töötab kodumaal insenerina, osa rändab ringi. Tema jutud elamisest Paapua Uus-Guinea džunglites, rännakutest pea igasse maailma nurka jms kõlasid meie jaoks kui National Geographicu tekstid. Eestit ta ei teadnud, kuid muu maailma osas olid teadmised ja kogemused meist suuremad.

Ei oma mobiili, armastab sukelduda, nüüd ootab teda kodus ka girlfriend. Lihtne ning easy going inimene, rääkisime hommiku ja õhtusöökide kõrvale nii majandusest, rändamisest jms. Palju näinud ning kogenud. Paapua Uus-Guineas ei olnud ta lihtsalt niisama vaid koos ekspeditsiooniga koopaid kaardistamas. Hea seltsiline.

Sharon ja Nadia
Ema ja tütar. Viimane on noor, kuid peale kooli aja maha võtnud ja rändab ringi, emaga said nad kokku kolmeks nädalaks, üks tuli kodust Taanist, teine Pekingist. Väga head tingijad ning enesele kindlaks jääjad, õppisin nii mõnedki trikid. Nadia on oma 21 eluaasta juures jõudnud ära teha tripi transs-siberian raudteel, elada paar kuud Austraalias, rännanud Indoneesias jne. Kadedaks tegi.

Thomas
Norrakast üliõpilane Filipiinidel, jah, ta õpib siin. Kohtusime Tagbilaranis. Räägib väheke eesti keelt! Ise õppis, sest Norras oli nii palju eestlasest töötajaid ning talle hakkas huvi pakkuma. Meie filipiini baaskeele puudumisele ala palun ja tänan vaatas natuke viltu, kuid minu keelevaistu puudumise tõttu on siinsed kohanimed isegi päris pähkel.

Richard
Filipinost autojuht, pikkade juustega, sõbralik ning suuuuuuur malefänn, kes enda väitel 11 aastaselt oli päris hea tegija, kuid kõik jäi pooleli, sest ema ei suutnud seda toetada. Isa tal ei ole ning riiklikult male ei toetata. Pärit Cebust, naine on Boholi päritolu ning nüüd ta siin oma perega elabki, 4 aastase poja nimeks on…
Teadis Paul Kerest ja oskas isegi kirjeldada kuidas ta mängis, ründavalt, kui ma ei eksi ning seetõttu kinkisime talle eesti 5 kroonise, mille üle ta väga rõõmus oli.

Filipiinid, Malatapay

Reisipildid ei ole ikka veel üleval ning reisipostituste juurde lubatud pildid (ja helid) on ikka veel ainult Tai kirjutiste juures aga ma olen teel sinna.

Üks postitus, inimestest, on ka ikka veel telefonis, mitte siin.

Aeg läheb kodus umbes 10x kiiremini kui reisil, uskumatu, et juba nädal on möödas sellest, kui kodumaa piiri ületasime. Nagu reaktiivi seljas istuks ning päevadest läbi kihutaks. Igatsen tagasi reisi sisse, kus päevas jõudis palju ning aeg ei veninud kuid pakkus igal sekundil midagi uut. Kui oleks raha (ehk kui ei oleks olnud seda viimast nädalat) ostaks kohe ära piletid uude sihtkohta, et oleks mida oodata. Praegu on varsti aga hambad varna. Pai kindlustus… anna raha tagasi. :)