Published by Liina on 23 Apr 2010
Kuidas me viie tunni (lennuk Helsingisse+laev) asemel tulime Eestisse viie päevaga
Türgi-Bulgaaria-Serbia-Horvaatia-Sloveenia-Austria-Saksamaa-Tšehhi-Poola-Leedu-Läti-Eesti
Nagu te juba teate jäime Istanbulis tuhalõksu. Piletid saime reedeks (aga Helsingi on siiani kinni) ning ka rahaliselt ei olnud mõtekas istuma jääda. Sõisime bussiga Müncheni.
Oma eurotrippi alustame lubatust 2 ja pool tundi hiljem. Õnneks kauplesime me välja 50 eurot odavama hinna kui maksid teised meie reisikaaslased, nimelt kesköine buss oli 250 ja kella kolmene 210. Nagu aru saate viivitati meie väljumisega peaaegu kolmeni ning inimesed olid üsna vihased, raha tagasi ei saanud keegi.
Eestlasi, kellega koos me piletid ostsime, me enam ei kohanud. Uurides selgus, et nad olid varasemale bussile saanud, siis kui meie oma “kadunud” kotiga tegelesime.
Öösel kella kuue ajal lahkume Türgist ning siseneme Bulgaariasse, Euroopa liitu. Piirikontrollid venivad kui tatid ning Bulgaaria piiri rekkade rida teeb vist Eestilegi silmad ette ning me oleme vaid 10 km kaugusel Kreeka piirist. Pole paha. Piiriäärsed teed on hullud ning kohati meenutab kõik Eestit 20 aastat tagasi. Eile õhtu Türgis kohatud kartulisalati maitse suus suundume läbi Bulgaaria Sofia linna kust meid Euroline bussile tõstetakse. Linn ise on trööstitu ja hall, täis nõukaaegseid kolemaju, ikarusbusse, vähemalt see osa mida meie nägime. Samal ajal saan kõne Berliini Eesti saatkonnast mis teeb meele rõõmsaks sest kolmapäeva hommikul on Münhenist lahkumas minibuss kodumaa poole, saame bussi kaubelda ka kaks soomlast ning enne kolme oleme juba Serbia piiripunktis ning tiksume seal kaua, sest inglise kodakondsusega noormehe Ibrahimi passist on üks leht puudu ning nii Serbia piir teda üle ei lase, mis sest, et seda on teinud Türgi viisaametnikud. Asi lõppeb sellega, et noormees koos oma kahe sõbraga võtavad kotid ning jäävad Sofia poole suunduvat Euroline bussi ootama, et sealt saatkonnast uus pass saada.
Vahepeal läheb ilm halliks ning sügiseseks, vihma sajab ning mõte meie plätudes jalgadest tundub üha enam koomiline, nagu suvitajad Antarktikas. Serbia on vaene, vähemalt tee äärest vaadates, kuid täis mägesid ja tunnelelid, veerikkaid mägijõgesid ning madalatesse pilvedesse mässinud mäetippe, jalamil majad korstnad suitsemas.
Tund enne südaööd vahetame taas riiki, ees on täna juba neljas riik, seekord Horvaatia. Kus tabatakse piiril meie bussijuhtide suurekogulised suitsuvarud seega veedame taas kvaliteetaega bussis, seni kuni bussijuhte ja bussi läbi otsitakse ning neid koos tabatud sigaretikoguse ja passidega ära viiakse. 10 min suitsupausi omandab puuduvate bussijuhtide tõttu hoopis veidrama mõiste.
Kella kolme ajal aetakse magavad inimesed bussist välja ning väljume Horvaatiast ning siis siseneme Sloveeniasse! Me sõidame vist kogu Euroopa täna läbi. Lasen silmad looja ning õnneks oli viimane piiriületus sisenenmine schengeni tsooni seega hommikul ärgates näen aknast vaid Austria lumiseid mäetippe. Pole paha. Järsku on juba Saksamaa ning vaatamata bussijuhi 120 tsoonis aiateibana 80 km/h sõitmisele oleme enne 11 Müncheni bussijaamas ning varsti juba aknast märgatud A&O Hosteli vastusõtulauas, broneerides endale uskumatu aga reisi kõige kallimat tuba. Noortehostelis! Kohti pole ja ausalt, peale 36h bussis lepid juba kõigega, saaks ainult tasasele pinnale üheks ööks. Tuppa lastakse alles kell 3, seega sisustame 4h linnas Marienplazi ümbruses ilma nautides. Saame küll plätudes palju tähelepanu kuid külm meil ei ole, nartsissid õitsevad, tänaval müüakse maasikaid ja sparglit, hangime endale jäätisetuutud ning vaatame uut raekoda ning ma oleks hea meelega rattad rentinud, kuid Rain loobus lahkelt pakkumisest. Rattureid on siin mõnusalt palju ning nende liikumine lihtne ning mugavaks tehtud. Ja juba ma armastangi seda linna… Saksa keel tuleb ka meelde ning enam ei tundugi Tsehhi, Poola, Läti, Leedu ehk tripp koju nii hull, aeg on sellel reisil saanud hoopis teise mõiste ning nagu ikka hakkab see venima alles paarsada kilomeetrit enne Eesti piiri.
Koju ei sõitnud me väl min kaudu leitud bussiga vaid loobusime enda kohtadest ning teegime kaks eestlast õnnelikuks. Meie sõitsime koju hoopis alevist pärit meestega, kes juhtumisi samal päeval kodu poole hakkavad sõitma kui 200 eurone buss Tallinna. Maailm on väike, see kõik on sama tõenäoline kui suvalises Manhattani metroojaamas tuttavat kohta aga ka seda on meiega juba juhtunud.
Reisi algul ma arvasin, et wifi ei ole Aasias tavapärane, pähh, võrreldes Euroopaga on seal wifit lausa jalaga segada. Chiang Mais Rain katsetas ja pm oli võimalik autos liikudes netis olla. Türgis olid kõik kinni, kuigi, kes peaks Istanbuli lennujaama sattuma siis kahel kohvikul oli parooliks “istanbul” ja ühel “12345″. Hotellis sai ka parooliga vabalt kasutada ning Aya Sofia juures on vabalt leviv wifi kõigile tasuta. Saksa hostelis oli kinnine ja tasuline, röövides korraliku summa ning mina seda kinnist oma toast ei näinud. Ju siis sinnani ei ulatunud. Just katsetasin, Poolas Statoilis ka ei ole.
