Published by Liina on 17 Apr 2009
väike amps suurest õunast ehk New York
Big Apple!
Oma mälestusi sellest linnast on vast kõige raskem kirja panna, sest seal on kõike nii palju…
Linn võttis meid vastu paksu udu ja vihmaga ning ta ei üllatanud meid sellega! Vihma saime me reisil rohkem kui küll. Seadsime end sisse 8-nda avenüü ja 14-nda tänava nurgal asuvasse hotelli 309, mis väljastpoolt ei olnud hotelli nägu, tualettruumi jagasime 4 toaga, sama ka vannitoaga, kuid tuppa kuulus ka kööginurk. Töötas ja elas seal Jose, kes vist oligi hotelli ainuke töötaja… Manhattanile kohaselt küsisid nad aga soolast hinda, kuid see oli siiski üks odavamaid kohti mida me leida suutsime. Ok. ehmatame teid ka kohe :) Meie seintel ronisid putukad ning koju jõudes oli mu käsi kaetud punnidega, suure tõenäosusega võib neid salapäraseid putukaid nimetada nimega bedbugs ehk maakeeli lutikad… ma polnud varem kuulnud nende probleemist Ameerika hotellides ning ei osanud paha aimata. Ok. aga mille me ära tundsime oli kasutatud kondoom meie madratsi ja voodi vahel ja hiir viimasel õhtul… aga see selleks, meie hotell asus strateegiliselt väga hea koha peal ning New Yorgi mõistes ei maksnud ka palju.
Reede tervitas meid päikesepaistega ning otsustasime, et nüüd peame oma sammud küll kohe seadma Empire State Buildingu poole, sest kes teab mis ilm meid ootamas on, hetkel vähemalt ei olnud udu! Jalutasime, vahepeal ma armusin sellesse linna natuke… igas “pargis” ehk kolmurgas, mis tekib Brodway ja erinevate tänavate ristumisest (Brodway jookseb diagonaalis, teised panevad otse) on väike park ja sinna juurde kuuluvad ka lauad toolid, mis ei kuulu mõnele välikohvikule, kust sind kohe minema aetakse, kui sa hiigelsummade eest nende pakutavat ei lunasta vaid võid võtta omad asjad kotist, ükskõik kas oled need kodust kaasa toonud või tänavalt ostnud ja võid seal päikese käes oma hommikut, lõunat, oodet või mida iganes süüa, loomulikult võid lihtsalt sõpradega juttu ajada. Mulle hakkas meeldima see sipelgapesa, need kollased taksod ja signaalitamine, see lärm millega harjus ning metroo, ma armastan metroosid. Minu jaoks on need nii lihtsad ja loogilised ning seal on pea võimatu eksida, kõik on paberil. Orienteerumine on ka tehtud lihtsaks, on tänavad ja avenüüd, avenüüd kulgevad põhjast lõunasse, tänavad idast läände, nii lollikindlalt lihtne. Ma saan neist inimestest aru kes siin elavad, ma mõistan neid.
Empire State Building oli võimas ehitis, üks Art Deco näiteid taas, mis oli omal ajal kõige kõrgem hoone maakeral, kuigi tundus, et iga veidikenegi kuulsam hoone oli kunagi maailma see kõige esimene milleski, lisaks veel sillad. Peale turvakontrolli ja lõputute järjekordade ootas meid vaade kivilinnale NYC, mulle ikka meeldivad linnad, neis on nii palju omapära, nii palju näha ning vaadata… andke mulle tutakas vastu pead kui soovite aga kaua ma seda sinist merd ikka pildistan :) siin on aga iga maja oma nägu ning neid on lõputult. Inimesi on ka lõputult, nii, et vaateplatvormil pidime vaadete pärast järjekorras seisma :) aga ära nägime. Nüüd on teleka vaatamine kui lõbustus: “Rain vaata Chrysler Building!”, “Manhattan Bridge!!” jne.
Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.
Ilm oli kevadine ja soe, kampsunist rohkemat ei vajanud ning lilled õitsesid. Saate aru, kui teil siin sadas lund, ei suutnud me sellist asja enam ette kujutada ning tagasi tulles haaras mind trots endasse, ei mingeid saapaid, ei mingeid sooje jakke! Paari päeva pärast andsin Eesti ilmale alla, ta oli mind jälle võitnud, lisaks sain kaaslaseks nohu.
Esimesel õhtul kaardilt vaadates oli meie teekond ligi või üle 15 km… mille täitsime Times Square’iga ehk jalutasime mööda Brodwayd ning järsku oli kõik kuidagi tuttav… Central Pargi (New Yorgi kopsud, ja oi kui suured kopsud) ja oi, kuidas inimesed oskavad siin pargist viimast võtta, suured ja sõbralikud oravad ajasid ka naeru peale (lisaks viimasel päeval väga sõbralik ja uudishimulik varblasemõõtu linnuke), Riverfront Park viis meid Grantide mauseloumi juurde, mille ümber on mosaiikpingid (ehitet 1973, kunstnikuks Pedro Silva ning seda aitasid ehitada ka kohalikud lapsed) , mille tõttu ma üldse sinna tahtsin minna aga loomulikult olid kella seitsmeks pinkidele aed ümber veetud… deem, olime jõudnud 14ndalt tänavalt 120ndale… palju õnne meile! Metroojaama poole astudes saime aru, et oleme jõudnud Harlemisse, suurte kettidega mustahalised gängidega oma autosid hüpitamas… kaks turisti igatahes kiirendasid õhtuhämaruses sammu, et metroosse sisenda, seekord pidid tavalise allamineku asemel aga trepist hoopis üles ronima.
Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.
Laupäeva hommikul võtsin sihiks raamatupoe, ma olen ühes maailma suurimas linnas ja ma pidin leidma üles ühe korraliku raamatupoe, sest teoreetiliselt peaksid ka need siin väga suured olema ja ma ei saa ju sellest ilma jääda! Kirjanduse andmeil pidi üks pesitsema Union Square’il, mis oli üsna meie naabruses aga seal oli veel palju muud. Laupäevahommik tervitas meid sõna otseses mõttes turuga, kus täiesti toredad Manhattani elanikud said osta täiesti ehtsate farmerite käest lilli, liha, õunu, lõnga ehk mida süda soovis, lisaks veel küpsetised ning kuum õunasiider (loe: soe õunamahl, kaneeliga), nii see hommik seal läks, loomulikult jõudsime lõpuks raamatupoodi (Rain tiris mind läbi kunstnike lettide, kes oma kunsti oli müütama tulnud, kui ta ei oleks oma kindlameelsust üles näidanud, siis ma oleks võinud sinna pikemaks jääda), mis oli suurem kui koolimaja milles töötan, korruseid viis ning pilt oli liiga kirju, et lõpuks lahkusin ilma raamatuteta (paar postkaarti sain ikka!). See ei tähenda, et ma ilma raamatutega tagasi tulin, lennujaamad on sellised kohad kus sa ootama pead ja seal tekivad igasugused isud, ka raamatute järgi.
Manhattan on sellist tüüpi linnajagu millest on kuulnud iga inimene ning kui sa televiisorit omad, siis tõenäoliselt on sulle ka palju kohti tuttavad ning kõik on kuulnud ka Wall Streetist ehk Müüri tänavast, mis on maailma majanduselu keskus ning kus pilvelõhkujad on nii kobarasse kokku ehitatud, et ruumi nende vahel on üsna vähe, kuid vana kirik ja surnuaed ikka mahtusid vahele ära… kirikud tundusid linnas kõik nii pisikesed, just nimelt tundusid, sest tegemist oli ikka tõeliste katetraalidega, mis ei ulatanud kahjuks naabermajadele mitte vöökohanigi, samas andsid aimu sellest, et kunagi on siin hoopis teine elu olnud, vanimad hauakivid mida me aiavahelt välja lugesime kuulusid 16ndasse sajandisse ja seda kõike endiste kaksiktornide naabruses. Puhkasime jalga Federall Halli esisel trepil.
Kuna igas sihtkohas oma reisil oli meil õnnestunud väike paadisõit teha siis ei saanud ka seekord teisiti ning Manhattani tipus astusime koos teiste turistide ning ehk ka mõnede kohalikega oranzile praamile mis viis meid tasuta Staten Islandile, mis turistide jaoks kõige olulisem, tee viis mööda Ms. Vabadussambast (saarele Libery Island sõit oleks maksnud 20$), vahepeal mulle tundus, et praam on sinnapoole kaldus, nu meie olime ka loomulikult praami õigel poolel ning üritasime turistipilte kätte saada, mina ja Vabadussammas, et ikka lastelastele näidata oleks, kus me kõik käinud oleme… aga see ei olnud sel päeval viimast korda vett ületada, kuna ma alles olin näinud dokumentaalfilmi teemal Brooklyni silla ehitamine, siis oli mul kohustus see omaaegne inseneriime, ehk kunagine maailma pikim rippsild, ületada. Jalad elasid selleks ajaks oma elu aga need 1,8 km pidasid vastu. Õhtut ootasime pargis mis pesitseb kahe silla, Mahhattani ja Brooklyni vahel, et Rain saaks seal oma pisikesega panoraame meisterdada. Lõbustasime end tuttavata hoonete otsimisega Manhattani pilvelõhkujate vahelt.
Manhattani sild viib Brooklyinilt otse Manhattanil asuvasse Chinatowni, mis pidevalt laieneb ning on hoopis midagi muud, Londonis tundus Chinatown pigem väike olevat, siin aga täis masse ning “Rolex?” Gucci!!!??” “Versace?!?!” saatis meie sisenemist sinna Hiinalinna, muidu aga nagu ikka, kirjad on hiinakeelsed, kuid tõlkega inglise keelde, kalaturud koos kõikide oma molluskitega jne. Omastasime noore kookose, mida mujal ei olnud tahtnud proovida, seal müüdi kooritult ja tundus pehme, mis oli loomulikult petlik, sest hotellis sai Rain pead murda, et kuidas see nektar sealt seest kätte saada…
Mainimata ei saa jätta 5ndat avenüüd, ma ei näe niipea niipalju liiga kuulsaid kaubamärke üksteise kõrval, Vercace, Tommy Hilfiger, Cartier, sinna vahele Trump Tower ja loomulikult, minule kui jäägitu Breakfast at Tiffany’s austaja Tiffany & Co, mille juurde ma jõudsin siis kui pood oli uksed sulgenud… aga ikkagi jõudsin, sest Rain vandus alla ja ootas mind kuskil pargis… filmidega seotud kohtadest veel Grand Central Station, ooo, siin on liiga palju filmide stseene olnud :) Panen siia ühe video, mis küll filmist ei ole aga piisavalt lõbus siiski.
New Yorgi märksõnaks on minu jaoks ka prügi… nad ei sorteeri oma prügi aga toodavad seda mõtlematult palju! Nagu ma aru sain, siis prügisüsteem ongi selline, et kuhjame oma prügikotid tänavale ja siis tuleb auto järgi… hõmm, ei ole meeldiv. Lisaks on kõik asjad plastiktopsides, mul õnnestus vist korra toidu kõrvale klaasiga vett saada aga kohvi on nagu reegel alati plastiktopsis, see ei kehti mitte ainult NYC-i kohta vaid kõikides linnades oli nii. Kui meile lõpuks ka ühekordne kandik anti ja me peale sööki kogu seda prügihunnikut nägime… sain aru, et siin elamine võiks minu küll tulihingeliseks roheliseks muuta. See kõik tundus nii mõttetu raiskamisena… aga söök on linnas odav, sest valikuid on nii palju, lisaks pidavat ka kõige uhkematest restoranidest saama toitu koju tellida ja loomulikult portsud on siin suuuured…
Kohustuslikku programmi kuulus veel MoMa ehk moodsa kunsti muuseum, mille jätsime viimasele päevale… mis jäi aga ära, kuna nad ei soovinud ega neil ei olnud luba meie kotte hoide, äkki paneme pommi! ja kuna me ei suutnud leida teist kohta kuhu neid selleks ajaks panna, jätsime MoMa järgmiseks külastuskorras, sest usun, et see linn ei näe mind viimast korda.
Pühapäeval oli suur udu, väga suur, ning meil oli hea meel, et oma külastust Empire State vaateplatvormile sellele päevale ei jätnud, kuid tänu suurele udule kohtasime oma hotelli kõrval metroojaamas täitsa eesti soost meest, kes üles kasvanud samas linnas kus Härragi, oli tema lend Bostonisse udu tõttu edasi lükatud… pärast selgus, et mitte ainult udu… õhtul külastas meid äikesetorm, mis viimaseks päevaks külma tuule tõi, kuigi päike ikka paistis, ilm oli juba eesti moodi, aklimatiseerumine võis alata. Lend Londonisse kestis 6 tundi, sealt Stockholmi vist 2 ning tagasiteel me laevas magasime nii, et ei tea millal laev välja läks. Koju jõudes ostsime blenderi, ehk Banana Daquiri jms on meie kodus juba tuttav kraam.
Lisa: kommenteerisin TripAdvisoris hotelli ja päev hiljem tuli mulle kiri (tõenäoliselt välja võte kuskilt arvustusest) :
You get what you pay for. This building isn’t actually a hotel at all. The majority of the tenants – yes, tenants – live here because otherwise they wouldn’t be able to afford living in the city at all. The management – called Superior Management (50 BANK STREET) – is slowly but surely trying to turn the place into a hotel, illegally. They’re trying to cash in before new legislation passes through in Albany that will make their arrangement untenable. A hotel this is not.
For one thing, it doesn’t have a front desk. Befuddled tourists are constantly huddled on the first floor, with satchels and suitcases lying everywhere, looking confused. Meanwhile, tenants take delight in sneering – or, in one instance, drunkenly SPITTING – on the people waiting in the lobby as they pass in and out of their apartments. In order to get to your room, you have to track down a man named Jose, who lives on the third floor but can really be anywhere at any time, in an impressive array of alternate states of consciousness.
The bathroom and shower is in the hall, the rooms are tiny, and, most importantly, by staying here, you are not only offering yourself a truly dismal hotel experience (see the other reviews) but are helping put money in the pockets of some of the most petty, bureaucratic, and mean-spirited people you’re likely to encounter during your stay in New York City. . Hopefully they’ll get caught soon and this whole infuriating charade will come crashing down.
http://www.thevillager.com/villager_199/astouristfillillegal.html
Ma ei oska selle peale midagi kosta, nagu ma aru saan siis püütakse seda hoonet muuta hotelliks illegaalselt… seda ma mõtlesin, et miks osadel ustel on nii palju kleepekaid ja ei mingit toa numbrit…
Hotellis viskasime asjad nurka, kehitasime õlgu ja põrutasime randa, sest mis see Miami muud on, kui üks suur rand, pistsime jalad esimest korda ookeani ja vaatasime kuidas vihma pilved üle kõrguvate hotellide lähenevad… ega ometi jälle vihm! aga sealt seda tuli, terve öö sadas kuu jagu vihma maha ning kohalikud naersid, et neil polevat tükk aega nii halba ilma olnud, kui need päevad mil meie seal olime. Olgu ette ära öeldud, et päikest me nägime aga kuumaks läks taas alles viimasel päeval. :) Mul pole sooja vihma vastu midagi aga isegi vihm New Orleansis oli meeldivam, võib-olla teistsuguse kliima pärast, kes teab, soe oli siiski ning esimese asjana ostsime endale plätud, lagunevad kingad viskasin prügikast.
