kes varastas jõehobu?

tsuaF. Jälle No teater. Jälle ei ole siinkohal rõhuatatud tüdimus.

Pepelejev lummas mind juba “Hamletitega” (millegipärast ma ei ole sellest kirjutanud :S), nüüd siis SEE. Alguses oli klounaad aga lõpus oli see üks omapärasemaid lavakeeli mida ma eesti teatris näinud olen. Kahju, et “Luikede järv” mul omal ajal nägemata jäi.

Noored näitlejad olid… siinkohal võin ma jälle jääda rääkima sellest, kuidas ma imetlen nende karakterit, imetlen seda, et nad teevad mida nad teevad ja seda, et nad on selles nii vabad… Ja nii reaalset kana ei ole ma laval varem näinud, isegi postikanale tehti silmad ette.

Soovitan Nelele (kui sa soovid olen kõike seda vaatama nõus ka teist ja kolmandat korda, sest arvan et asi on pidevas muutumises).

Ei soovita emale.

Teater tuleb lausa vägisi mu ellu – ustest ja akendest lendavas sisse pakkumised, tahaks kõike vastu võtta aga ei saa… üks, kaks, kolm… on neid millest olen pidanud ühel või teisel põhjusel juba loobuma.

Mida ma siis valisin? Klassikat. Tsehhovi “Kajakas” ja Ibseni “Metspart”. Mõlemad olid erinevad, oi kui erinevad. Loomulikult tingis seda ka juba teater – Von Krahl ning Draamateater. Mõlemasse astun ma tavaliselt sisse erineva ootusega… “Kajakas”, 3,5h pikk, esimene vaatus sellest 2h. Ma tukkusin. Mitte sellepärast, et etendus oleks nii HALB olnud, vaid pigem sellepärast, et tööst oli peal väss. Kajakas on etendus, mida on eesti lavadel korduvalt mängitud, vist viimastel aastatel pea igas teatrs (tean – liialdus) aga mina selleni veel jõudnud ei olnud. Nüüd, kui olen näidendi ka paberil ära lugenud võin öelda, et Von Krahl tegi oma tõlgenduse, samas jättes palju alles originaalsest tektist. See tõlgendus meeldis mulle. Meelids Lembit Ulfsak naisena – sellist figuuri kadestaks ka naised, need pikad jalad… ta kandis ja oli minu jaoks usutav, kuigi ainult kleidis, maski ei olnud… Helgi Sallo, Tiina Tauraite, Aleksander Eelmaa, Riina Maidre, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak…

meeldis. Lõpp meeldis. Meeldis see, et inimesed ei saanudki aru, et on lõpp. Kuidas sa saad plaksutada, kui inimene on aknast välja hüpanud. Kuidas? Aga plaksutasin ja kõvasti.

“Metspart” vastupidi ei toonud minus etenduse lõpul esile positiivseid emotsioone – mis, miks te nii kaua nüüd siis plaksutate? Kas see tõesti teile meelids? Mulle ei meeldinud. Kas asi oli selles, et lugu olen varem näinud, et siis oli ka sama lavastaja või, et see Kleer oli 14 aastast tüdrukut mängima pandud aga midagi oli puudu. Võib-olla ainult minu jaoks. Ma ei saanud mõnedest asjadest aru, nimelt nende vajalikkusest – valitud muusikast ja Uukivi kargamisest esimese vaatuse lõpus. Kas ma olen harjunud No ja Krahliga ning enam traditsioonilisemas võtmes etendused ei suuda mulle seda pauku pakkuda. Ma ei tea.

Kõige selle juures, vaatamata mis toimub lavastuses, mis toimub laval, mis lugu seal jutustatakse… ei saa ma jätta imestamast ja imetlemast näitlejate üle, nad teevad seal eemal, minu silmade ees seda, mida mina ei suudaks eales… ma ei suudaks näidelda. Ma oleks üks halvimaid, ma ei tunne end teiste silmade ees nii vabalt ja ma ei ole oma liigutustes vaba, kui keegi mind jälgib. Võrratu.

*ütleb Treplev näidendi “Kajakas”.

Kui reede õhtuks plaane pole on ülitore, kui saad natuke enne tööpäeva lõppu kõne, mis tekitab sulle plaanid – seekord siis muusikal “Fantoom” (aitäh Pisitillu!). Polnud minu silmad varem Linnahalli sisse vaadanud ja ka muusikali olin näinud varem vaid teleka vahendusel, või üldse mitte. Webberi muusikali lugusid nagu teaks… ja teismelisena sai Öölapse järgi õhatud aga ikkagi…

Esimene tagasivaatav mõte, mis nüüd mõned tunnid hiljem meenub – heli!!!! Nagu saviplaati kuulaks vanal grammofonil. Kohati krabisev, sahisev, kõrvadele käiv jne. Lavakujundus oli mitte midagi vapustavat. Lugu ise – õnneks mitte Webber aga kuidas sa teed kunsti kui tingimusi nagu kah ei ole… Kaire Vilgats, Hanna-Liina Võsa olid võrratud – viimase hääl – mul jooksid judinad juustejuurteni, sama tegi minuga Chalice ja Mägi Tõnn. Nagu Pisitillu kommeteeris, et Chalice’ga on nii, et kui räägib siis nagu tuleks kohe:

“mu inimesed minu rahvas mu
seltskond
mu inimesed siin seal kõikjal
igalpool”

aga ei tulnud, tuli hoopis teine Chalice, teised laulud ja viisid ja oi kui üllatav HÄÄL!

Kogu asjast jäi kahjuks selline kodukootud mekk´ man. Kas pole muusikalid ikka üldse minu asi või oli tõesti kehv lavastus? Korreograafia oli vahva, lõpp oli järsk, jäin nagu ootama, mis nüüd ja nad tulid hoopis kummardama. Ah, tegelikult oli ju tore meelelahutus, kui see heli ei oleks kõrva kraapinud, siis vast meenutused ka helgemad aga sellist asja ei saa andestada.

Ma praegu mõtlen, et kui oleks olnud need samad lauljad, Nuter ja Vaark õhtujuhtideks ja oleks hoopis ilus kontsert olnud… siis vast OLEKS elamus ehk olnud. Või mis? Ja mida sa Mägi Tõnn teed kontserdi Tartus? Aga mida Tallinna inimesed tegema peavad? Tartu sõitma vä? Pisitillu? Idee?

Ja Linnahall – mis glamuursed tualettruumid. Iga su tegevus seal on juhitud siltidega aga vahendeid nende siltidel soovitatu järgi käituda ei ole! Ust ei saanud ka sulgeda – glamuur, retro?

Õhtu saab aga kokku võtta hoopis teise ja teemast eemalduva mõttega – MA EI OSKA PARKIDA.

Umbes kuu aega tagasi, ühel ilusal oktoobrikuu hommikul potsatas mu e-postkasti teatri NO99 listikiri, kus pakuti 25-le kiiremale võimalust saada osa lavastusest “Totu kuul“. Nimelt on ju tegemist tükiga, mida mängitakse kuni 30-le vaatajale kuskil kontoris aga kord kuus on võimalik osta ka pilet teatri direktori kabinetis toimuvale etendusele. Silmad särades jooksin kirjas öeldud kella-ajal teatri kassasse ja olin eelviimane, kes kaks 25-set endale omastas. Viie minutiga olid piletid lihtsalt otsas!

Täna, peale etenduses osalemist tahaks teile seda nii nii soovitada. Miks? Tõsise positiivse laengu, vahetu kontakti näitlejatega, toreda muusikalise kujunduse, etenduse enda, Totu pärast. Kõige sellepärast, mis pani näitlejaid enda mängu nii nautima, kõige sellepärast mida ma seal nägin ja kuulsin, nende naerupahvakute ja rõõmu pärast. Nende mõtete pärast. AGA… Teil on kaks võimalust: kas kutsuda etendus enda töö juurde või liituda teatri listiga ning joosta kui saabud teade, et pileteid on taas saadaval.

Küsite aga kes on Totu? Totu on  minu lapsepõlve raamatute lemmiktegelane, kelle on oma ajus välja mõelnud kirjanik Nossov. Etendus on siis Totu kolmanda osa temaatiline. Eesti keeles ilmus kunagi kolm osa kahes raamatus. noh, nagu nõuka ajal väga paljud lasteraamatud. Lihtsalt aeg oli selline.

Sirp kirjutab.

*lõiguke etendusest

Aga mina käisin täna teatris, linnateatris. Etenduseks Ronk, see kõige viimane. Kuigi isetkohad olid ainult jõukatele (loe: kes juba varakult olid enesele pileti muretsenud) mahtus seekorda häida lambaid palju ühele õuele ehk lasti sisse kõik kes tulla soovisid ja arvasid eneses leidvat jõudu 3 tundi püsti seistes etendust jälgida.

Sain seisukoha trepil. Siiski õnnestus mul seisjate vahel istuda ning õige nurga alt vaadates ja pead aeg-ajalt iigutades võisid silmad haarata isegi kogu lava. Etendus oli tore, teie vaatuse ajal unustasin hetkeks oma väriseva keha (olgem tänatud linnateatri pleedide eest, mis külmast vappumist vaid värinateks kahandas). Tahaksin öelda, et minge vaadake ise aga ei saa… viimane oli ja otsa sai. Alguses tundus, et lahkun poolepealt, ei leidnud, et see tükk peaks mind meelitama kannatustele ja külmale püstiseismise näel, et nagu ei kuulnud ja ei saanud aru aga olen rahul, et jäin. Pärast veel väike kakao vanalinna kohvikus ja kell oligi peale kümmet kui kodu uksest sisse astusin ja Härrale esmest korda peale tööpäeva tere sain öelda.

AGA (järgneb väljavõte Linnateatri commutist Orkutis)

8. septembril planeerime me Lavaaugus tõelist maiuspala-üllatust. Nimelt, on “Eesti teatri laulud” inspireerinud lauljaid, heliloojaid ja näitlejaid Riina Roose eestvedamisel looma kaksikplaadi – ehk ühe hõlma alla on koondunud lavastuse CD ja DVD. Selle päeva õhtul kell 8 avame me hooaja kaksikplaadi esitluskontserdiga. Kõik huvilised on tasuta oodatud. Ürituse juhatab sisse peanäitejuht Elmo Nüganen, kes heidab valgust uude teatrihooaega. Uudista siit! > http://www.youtube.com/watch?v=84OgtiNTrAU

Ja kuidas ma võisin seekord etenduse kava unustada? See on see tasuta teatris käimine!

Lisaks: ka homme pakutakse tallinnas meele tasuta kultuuri, nimelt Kadrioru pargis…

Eduard Toman ning noor jazzlauljatar Kadri Voorand esitavad Ooper-Kvarteti saatel filmidest tuttavat muusikat.
Aeg: 06.09.2007, kell 18:00
Koht: Kadrioru pargi Lilleaed

rohkem infot!