kes varastas jõehobu?

Terve Tallinn on ilu täis. Jalutad ringi ja tunned end justkui keset talve võlumaad ning paarikaupa jalutavad lumememmed ei tundugi muinasjutt. Jalutades on tunne, et järgmisel hetkel keeravad nad nurga tagant välja.

Kuna kogu Tallinn on hetkel justkui loodus siis pean ma tunnistama, et ma ei oska loodust pildistada. Ma võin need klõpsud ära teha, kuid ma ei ole kunagi rahul. Inimesed on minu vaieldamatud lemmikud, iseäranis väga fotogeeniline Tuula, kes eile pildile kui lumekuninganna jäi.

Hommikul lahendasin saladuse miks bussides alati soojem on kui trammis… nimelt peab bussijuht hingama seda sama õhku mis reisjad, kuid trammis on trammijuht eraldatud. Reisisaatja tuli ka alles Balti jaamas peale, ei saanud temagi trammijuhile kurta. Hoiame pöialt, et ma seekord haigeks ei jää.

Pilt on tehtud 4. jaanuar 2010, kell 12:39 trammis 4, numbriga 110.

Ma olin kuulnud magavatest reisisaatjatest, jah, neist suurepärastest vajalikest sotsiaalsetel töökohal töötavatest inimestest. Näinud ei olnud, täna nägin ja ega ma kade ei ole, näitan teile ka kui vajalik see töökoht on. Video oleks lõbusam olnud, sest pea tonksas ning silmad tulid korra lahti ka, kui keegi teda kotiga koksas aga seda juhtus vaid sekundiks. Peatuses ei pea ju ometi ka ringi vaatama. Head und!

Ma ei ütle, et kõik reisisaatjad sellised on, kaugeltki mitte, kord sõitsin bussis neiuga, kelle tegevusest oli reaalset kasu. Ta käis ringi, vaatas, et inimesed istuma saaks, vestles, kutus inimesi bussile, sest bussi number oli ees kustunud ning see tekitas segadust. Ta ei häbenenud mida ta tegi ning tegi seda naeratus näol. Teisest küjest on mul hommikuti tihti au sõita ühes trammis habemikust eestlasest vanamehega (ma ei suuda tema poole muud moodi pöörduda), kes vahel loeb hommikuses vaikses trammis kogu tee Kroonikat, istudes ise aknapool ning mõni reisja istub siis tema kõrval – vaatamata kas tuleb peale mõni vanem inime, või keegi kes vajab abi. Vahel aga istub ta jalg üle põlve nii, et takistab liiklust – vähemalt hommikuti ta lihtsalt seal on, sõidab. Sellistel hetkedel tahaks ka ise trammiga sõitmise eest raha saada. Milleks peale maksta? Ning pole ma ka varem näinud, et täiesti reisja ei tuleks emale appi lapsevankri tõstmisel või vanema inimese trammist välja või peale aitamisel. Reisisaatjatest on nii palju kirjutatud, räägitud ning ka mina võiksingi kirjutama jääda aga siinkohal pean punkti panema.

Hommikul mul vahel veab- saan tööle ehtsas Kia nimelises tõllas, mis õrnalt mu istumise alust soojendab. Kuid vahel ei vea ja pean tulema trammiga. Nüüd seal köetakse, ootasin seda nagu ilmaimet. Ühistranspordis ei peagi enam istuma nagu õues, ajeee.

Leheneeger kirutas soovitusi mupodele, minu paturegistris on ka just mupodele vahele jäämine ilma piletita, isegi ilma ID-piletita. isegi ilma ID-piletita. Kontrolörist vanahärra oli minuga äärmiselt viisakas ning meil oli isegi lõbus. Trahvi kätte saades ma tänasin… nagu ma ikka tänan inimesi kui nad mulle midagi annavad. Oh, seda viisakust! Samal ajal seal rohelises bussis ei kulgenud kõik nii lõbusalt, üleolevat suhtumist oli, kuid ometi keegi ei provotseerinud seda. Meie, kes ühitransporti igapäevaselt kasutame, näeme inimeste poolset provotseerimist iga päev. Veider, aga ka mina olen muutunud. Oma igapäevases töös puutun kokku paljude erinevate inimestega ning pidevate probleemide tähe all ei suudagi ma kõigile enam naeratada ja ka kõige tobedamatale soovidele viisakalt vastata. Kahju. Keskkond kujundab meid.

Eesti inimestega on juba nii, et nad väldivad kokkupuutel võõra inimesega vähimatki viisakusavaldust, et saaks ometi minema ja üleüldse on kõik teised minul ees. Omamoodi mäng. Me nõuame noortelt eeskujulikku käitumist, kuid ise ei näita seda kunagi välja. Näiteks lihtne reegel: “väljuvad reisijad lastakse uksest kõigepealt välja ning siis sisenetekase”. Vahel kui ma seda kooli sisenedes õpilaste peal harrastan, vajub neil suu lahti ja tavaliselt saan ma vastuseks sooja naeratuse. Kuigi kõik sõltub situatsioonist siis alati ei saa nii, oleneb sisenevate/väljuvate rahvahulkade suurusest.

Lihtne reegel: “mine trammile siis kui tramm on peatunud”. Kui tegemist on trammiteega, mis paikneb kesk sõiduteed, siis on äärmiselt koomiline näha neid sõiduteel jõlkuvaid daame ja härrasid, kes jooksevad teele nii kui trammi kaugelt märkavad. Aga tramm jääb enne peatust seisma, sest roheline on kohe kustumas ning trammijuht tahtis viisakas olla ning viimased autod rohelisega veel üle lasta, aga see läks lörri… sest inimesed vegeteerivad ja kõiguvad juba sõiduteel, sest äkki jäetakse nad trammist maha. Kui tramm lõpuks peatusesse saabub siis me peame ju ummistama ukseesise, et need, kes soovivad väljuda, meile võimalikult lähedale tuleks, suisa trügiks ja üle hüppaks. Rahvalik lõbustus? Minul ei ole enam igatahes naljakas…

Kui buss, tramm, troll on nii ääreni täis, et kui võrrelda meid sprottidega konservikarbis, siis õli jaoks enam ruumi ei jätku. Eriliselt fun on jätta selga oma seljakotid ning kui inimene on istuma saanud, siis lõbustada end seljakoti vehkmisega tema näos ees. Ja kui ta teile midagi ütlema hakkab on nii armas teda värdjaks sõimata ning soovitada taksoga sõita. Nii ütlemata marutore. Ja me kõik teised vaatame seda vaikides pealt. Kord sekkusin ja siis arvas ka keegi kuskil 10 inimest eemal, et me kõik peaksime taksodega sõitma. Kas loen välja kerget boikoti ideed ühistranspordi suunas? Ostame parem kõik autod, et ei oleks vaja enam ühistranspordiradasid ja on rohkem ruumi suurteks ummikuteks. Siis oleme me suurlinn! Oh, Tallinn.

Ja mis on eestlase parim meelelahutus kui ta on poes? Toidupoes. Võtame endale ostukäru ning kuna me rääkida ei oska (vähemalt ei tunne me lihtsalabast lauset: “Vabandage, kas ma saaksin teist mööduda?”) siis möödumiseks rammime teisi poes olijaid, müksame neid õrnalt, et nad märkaksid meid ning saaksime jätkata oma mängu, ma ei suhtle kaasmaalastega viisakusväljendite abil. Teine võimalus rammimise asemel on seisma jääda ning kurjalt põrnitseda, küll ta ükskord märkab. Sama mängu mängime me igal pool, kus on vaja inimestest mööduda.

Nii tore on olla eestlane!

Tegin Eestimaale ühe kolmnurga peale, bussidega. Võeh. Käsin alevis ja Pärnus ja nüüd olen tagasi kodus, oma kassi ja diivani kaisus.

Olen Tallinnaga harjunud ning Pärnu ühsitransport, kus vajalik buss käib iga tunni tagant ajas harja punaseks. Väikelinna asi, vähem inimesi, vähem busse aga neil on vähemalt üks eelis, Pärnu ühistranspordis on küte sees, sellist luksust ei olnud isegi Tallinn – alev tunneeestimaadbussis, 2,5h! Sõbralikud on nad seal väikelinnas ka, kuna bussid on üsna tühjad siis ei ole üksteise seljas ning isklikus tsoonis elalmisega probleemi, poe järjekorras korvavad nad aga selle ning seisavad üksteisele võimalikult lähedal, tekkis korra küsimus, kas nad kukile ei taha tulla? Järjekorras oli kolm inimest…

Uhke rahvaraha eest ostet kell näitas ka aiateibaid, vaatasin, et kell saab kolm kui jooksin sularaha välja sülgava aparaadi poole, sest üks buss kirjaga “TALLINN” oli juba ees aga sularaha minu rahakoti lõugade vahel ei olnud, mõtlesin, et ju siis kella kolmene buss, sest 4 min puudus… jooksin tagasi nägemaks, et buss sõidab juba välja… Ok. peab järgmist ootama. Mind naerdi välja, kui läksin küsima bussijaamast järgmisele bussile pileteid ja kuuldes, et kell kolm avaneb võimalus, hakkasin küsima, et kas see juba välja sõitnud ei ole… hahahaaa. Ei olnud nii naljakas, sest ma hakkasin ju vaidlema ka.

Elagu Eesti väikelinnad.

Kodu on seal kus süda on.

Rongiaknast on kogu maailm teistsugune. Filmilik. Kõik kaadrid tunduvad olevat väärt säilitamist, kuigi tean, et kuskil seal väljaspool seda liikuvat maailma näeksin ma kõike seda hoopis vähem väärtuslikuna, kuidagi tavalisena aga rongiaken, mööduvad salud ja sildid ja perroonid annavad asjale teistsugususe. Nägin palju kohti, et vohh ja siis kujutasin end välja ning siis ei olnudki enam vaimustust, kõik oli nii nagu ta on. Autoaknaga on samamoodi, aga ikkagi teine. Rongis on kõik lähemal, kõik on siinsamas ainult aken on sinu ja selle maailma vahel. Kui tahan katsun aga käte ja peade välja sirutamine on keelatud, võid need kaotada. Ükskord sirutasin… ning oksaga vastu kätt saada oli valusam kui ma arvaksin seda olevat.

Mulle meeldivad rongisõidud, mis sest et nad on kuidagi avalikumad kui bussiga. Avalikumad selles suhtes, et sa näed ja kuuled ning inimesed kõnnivad, suhtlevad, naeravad. Bussis istud sa oma kohale, vahel on keegi su kõrval, samas on meeldiv kui ei ole ning inimesi näed sa tavaliselt vaid endast mööduvat. Rong on vaba, samas kammitsetum, sest inimesed kontrollivad oma väljanägemist ja väldivad pilke (sest paratamatult need kohtuvad teiste silmadega).

Täna lakkus väike inglilokkidega nimekaim rongiakent, noored vaatasid süleraalidest filme ning rohelise peaga ning sokke kuduv naine oli rase, minu vastas istus lilla salliga lugev naisterahvas, kes meenutas mu füüsika õpetajat… jah, seda sama kes oli ka sinul ja sinul, kes õppisite minuga seal samal koolis, selles samas alevis kuhu hing vahel igatseb. Ja jälle ma tüürin otsaga meenutuste randa ning melanhooliasse… ainult see tuba suudab seda teha, jah see tuba oma kollaste seintega.

Und.