Welcome to my world! Mu elu mahtus ära kahekümne kilo sisse. Äraantav pagas 14,4 kg, ülejäänud ligi kaheksa (oleks rohkem kui mul oleks 2 kg raskem arvuti). Aitäh, Rain.

Olen Londonis. Estonian Air oli täna tubli ja tõi mind kohale õigeaegselt kuid mina suures hirmus ostsin Gatwick-Heatrhow bussile piletid alles väljumisele 22:15. Sain varasema peale (18:15) aga see ei väljunud, sest kellegil läks süda pahaks ning nad pidid bussi puhastusse viima. Ikaldus. Hõmm, ma olin ainuke reisja ja nii mind tõsteti mureliku näoga ja vabandandes järgmise bussi peale, tund aega hiljem. Lohutasin neid, et ühte asja mul on ja see on aeg. Ja seda on mul tõesti laialt. Hetkel, siin lennujaamas.

Magasin kogu tee siia Londonisse, nii, et otsaesine oli lennukiakna vorpe täis. Enne kui Tallinn jõudis öhhe kaduda olin mina juba loojas ning ärkasin selle peale kui öeldi, et hetkel on väljas -60 kraadi ja anti võileiba. Oh jess. Ma ei ole ammu juba maganud, sain täna natuke rahust tagasi. Aga kuigi ma seda reisi pikisilmi ootasin on lahkumine ikka natuke kurb. Võib olla isegi rohkem kui natuke. Kallistan kõiki keda ma kallistada ei saanud ning juba kaheksa kuu pärast olen tagasi. Kui keegi juhtub reisima minu poole (Austraalia, Aasia, Okeaania, Uus-Meremaa) siis on õige mõte mind sellest teavitada. Eal ei tea kus tänavatel me kohata kõik võime. Elu on imesid täis.

Hetkel Heathrow lennujaamas hinge hinnaga wifit kasutamas ning veetmas oma suurepärast ööd tooli otsal, õnneks oli mul kodust taipu võtta kaasa uk adapter, saab laadida.

Next stop Abu Dhabi! Kahjuks ainult 2,5h. Oleks rohkem, äkki kohtaks seal Odiet (Garfieldi koera ikka mäletate?).

Neljapäeva vedelesin ma maha city parkides, õhtusöögi sõin London Eye juures koos Eleni meeldiva seltskonnaga :) Reede vedelesin ma maha Tootongis ehk majast väljusin vaid toidupoodi minekuks, tegin õhtusöögi ja läksin magama. Laupäeva veetisn ma Notting Hilli turul :) Loved it! Mul on mingi teema ka samanimelise filmi ja Hugh Grantiga, deem. Muide, see reisiraamatute pood mis filmis on ning mida minu Eyewitness travelguide väitis täiesti eksisteerivaks raamatupoeks olevat aadressiga … jep, raamatupood on seal on aga see ei ole see raamatupood, see on ainult inspireeris filmi tegijaid aga saab üsna palju külastusi turistidest ja muidu huvilistest inimeste näol. Muide, Eesti kohta seal eraldi raamatut ei olnud, vähemalt mitte riiulis.

Pühapäev oli kojusõidupäev, ärkasin vara, sõitsin tunnike metrooga ning sisenesin Spitalfieldi. Seal kandis on kaks turgu, pühapäeviti Petticoat tänavaturg, Middlesexi tänaval, mis sarnaneb meie laatadele, sest kaup on seal suures osas toodetud kuskil Aasias aga odav oli küll. Jalutasin korra läbi ja läksin Old Spitalfield turule http://www.oldspitalfieldsmarket.com/ marketile, mis oli rohkem juba minu maitse. Mõnusa katuse alla seavad oma müügiletid püsti erinevad noored ja vanad disaineris, üks kott jäi minust sinna maha aga 85£ oli ikka liiga suur raha, teine kott jäi ka maha, sest ka 45£ oli sel hetkel liiga suur raha. Kaasa tuli üks kaelakee ja kõrvarõngad.

Õhtul lendasin koju. Üks parimaid lende ealeski, sest mu kõrval ei istunud kedagi, sain laiutada ning Eestimaa kohale jõudes oli päike loojumas. Hiiumaa on nii pisike, et seda näeb korraga nagu vaataks maakaarti, siis hakkasime juba maanduma. Vormsi saarekohal oli imeilus päikeseloojang – mina nägin päikest pealtpoolt õrna pilveriba ning punast triipu merel. Tallinn ja kodulinn Kopli, kõik oli olemas ja ühe silmavaatega haaratav. Fotokas oli üleval, ei viitsinud järgi minna aga imeilus oli.

Filmist “Notting Hill”

Tegelikult oli imeilus päev, mis on kõige tähtsam. Õhtul sai valmis tehtud plaan, et Richmond, here I come! Ehk jalutada Richmondis ning siis mööda Thamesi kallast jõuda Kew Gardenisse. Mõeldud tehtud. Kuna metrooga oli  ümberistumine siis võtsin bussi… tundus lühike ots, kuid tegelikkuses üle tunni, kui sisse arvestada veel see, et ma õigest peatusest mööda sõitsin…

Richmond on selline mõnus “linnake” oma ajaloo ning kitsaste tänavatega, just selline nagu ma kunagi lapsepõlves Inglismaa linna ette kujutasin. Istusin Richmod Greenis murul ja panin oma plaane paika, lõunasatamise lükkasin hilisemaks.

Jalutasin Thamesini ning siis mööda suhtelselt metsikud, kuid siiski laia rada Kew aedade poole, jagades seda jalgrataste ning jooksjatega. Usun, et kokku võis tulla 5 km… et tänane päev huvitav oleks, siis loomulikult avastasin ma lõpuks, et mu rahakott on turvaliselt koju jäänud… kaasas mul vaid mu Oyster kaart, millega ühistranspordis ringi liiklen ning mis hetkelt ka väga palju raha ei sisaldanud… deem, kirusin end mõttes, et lollimat inimest ei või olla! Jäänused tomatist ja maasikast hakkasid kõhust juba kustuma, võeh. Villis jalad viisid mind veel Strand on the Greenile :) võluv tänav, kus uksest otse Thamesi astud ning kus oli ka paar ajaloolist pubi, ühes neist pidid külastajad terassil jalgupid vees hulpima, kuna Thamesi vesi on hetlkel ikka väga kõrge… kunagi leidisn ma üles metreoojaama, kunagi tuli lõpuks see krdi rong, bussile ma enam ei saanud, sest Oyster andis alla ning villis jalad viisid mind kolm peatust edasi mu võõrustaja juurde, kes juba teades mu seiklustest oli mulle pizza ahju pannud. Mmmm… kell oli vist juba 7 õhtul.

Kuid sellega mu seiklused ei lõppe. Sain täna kokku Eleniga, kes juba pikemalt siin linnas resideerub nign kui peale kümmet lahku läksime, teadsin, et mul vaja sõita vaid paar peatust metrooga ja siis buss ehk tavaline marsruut. Kuid täna ei ole see päev, kus kõik plaanide kohaselt läheb, seega veinise peaga tuli veel seigelda ka. Tooting Brodway jaam oli suletud… tulin varem maha, otsisin bussi, mille ka leidsin koos ühe mustanahalise prouga ning tulin ilusti õiges kohas maha, et siis end järgmises bussipeatuses kiruda… krt, see oli see sama buss millega oleks õigesse kohta saanud!

Muide inglise keele oskus on võrdes joodud veini kogusega ehk mida rohkem jood seda paremini räägid! :)

Pildike Manchesterist. Poistekooli drama studio (teatriklass), kuhu me BB-ga sisse hiilisime.

Erakordselt soe päev oli täna, mõnus suvi, mida sel aastal ei olegi Euroopas maitsta saanud.

Tegin turisti täna, üksinda, sest vastupidiselt kodumaale ei ole siin püha ning normaalsed inimesed käivasd tööl. Ka kool kestab siin alles, suvepuhkus algab 18. juuli! Tundub kohutav aga samas nad puhkavad talvel ja muul ajal rohkem. Seega, selles suhtes oleme võrdsed. Oluline on see minule, sest Sarah on ju õpetaja ning seega ka seal on hullumaja ja palju tööd. Üritan korralik külaline olla ning mitte võga tüli tekitada :)

Hommikul rääkisin pikalt Sarahi väliseestlasest tädiga, kes Austraaliast Euroopat väidsamas on. Anu viidi eestist kohvris ära, siis kui ta oli vaid pooel aastane, viimase laevaga, mis Eestist lahkus, kuid tema keel on säilinud tänu tema vanematele. Uskumatud lood ja elu püürdkäigud, esimesed külastused eestisse, see rahvuslikkuse tunne, mis on säilinud, kuigi ei ole kunagi oma kodumaal elanud… on imetlusväärne. Laulupidu on tulemas…

Peale lõunat põrutasin metrooga Londoni silla juurde ning jalutasin mööda pruunni Thamesi kallast Toweri sillani, et sealt siis ka üle minna, mis mul 9 aastat tagasi, siis kui esimest korda siin käisin tegemata jäi. Mäletan, kui võimas see siis tundus, kahtlustan, et peal oli värske värv…aga võib olla oli kõik nii vahva ja vägev sellepärast, et see oli mu esimene pikem reis väljaspoole kodumaad, varem olin vaid Leedus, Lätis ja Stockholmis käinud.

Mu jalad ei andnudki alla, kuid mu kingad sundisd seda neid tegema, ma arvasin juba hommikul, et midagi taolist võib juhtuda aga mu imeilusad riidest papud lagunesid Manchesteri vihmas. Seega, üsna piin oli citys, kesk pintsaklipslasi, mingit toidupodi leida ning samuti teed selle veidra  väljanägeniga hooneni, millel nimeks Gherkin, kuna ma täna pilte arvutisse laadida ei saa, siis klõpsake nime peal ja sealt peaks avanema Google pildiotsing ning te saate aru millest ma kõnelen.

Mingi hetk olin ma juba metroos ja väljusin just Hyde pargi nurgal, et seal väike piknik teha ning inimesi vaadata, kujunes sellest aga välja šikkide jalgratturite pildistamine :)  “kutsehaigus”. Ma ikka pean seda mainima, et ma naudin nn pargikultuuri SUURlinnades. Veetsin seal tunde… või tunni, aeg kadus kuhugi musta auku. Homme on jälle päev…

Natuke tähelepanekuid: Manchesteris oli nn curry mile, ehk mis oligi täis india jms restorane ja tavaline inglane oli seal üsna haruldane. Üldse oli rahvastrik väga kirju. Kuna ma varasemalt olen olnud kogu aeg Londoni kesklinna läheduses, siis ei ole ma väga seda tähendanud aga siin läbi rahva metroost busslile kõndides oli sama tunne ja mõte… kus on kõik inglased? Mitte halva pärast aga tõeline rahvaste paabel on siin ikka.

Pildiks aga Manchester Grammar Schooli raamatukogust pildike…

Rongis aku ei pidanudki pidama, sest mul oli võimalus laadida, kuid internet oli tasuline. Panin paar rida wordi kirja, kuid kuidagi ei olnud tahtmist kirjutada.

Aga siin need paar rida on:

Rongis. Ikka veel Manchester.

Natuke siis sellest linnast, kust eemale sõidan: 1996. aastal oli seal pommiplahvatus, kesklinnas, mida nimetatakse suurimaks pommiplahvatuseks Inglismaal peale II maailmasõda. Kesklinn oli suhteliselt trööstitu ning nad otsustasid, et mis siin ikka taastada… üks tuudori aegne bubi (üleavl pildil) sõna otses mõttes liigutati eemale ning ainuke asi mis sellest järel on… on postkast, mis imekombel ei saanud nii palju kannatada. Seda kõike lugesime me siis eile õhtul, kui sealt samast olime mitmeid kordi läbi jalutanud.

Kui ühes pubis meile üks inglismaa matemaatik rääkis, siis kujutasime kõike palju suuremana ette nii andsime seda edaasi ka OT-ile, kes meid välja naeris ning me ise ka juba uskusime, et meid on haneks tõmmatud. Kuid internet on kõikvõimas ja väidab vastupidist.

Eile tegime natuke turisti ka, käisin seal ilmarattal ära. Peale viimast sõitu Pärnu logu rattaga, ei kardagi ma neid enam, elasin selle üle, siis elan suuremad ka.

Jalutasime ringi ning kui rongis aku peab siis kirjutan pikemalt…

Ilusat Jaanipäeva!

Tore on kuulda, et õpilased ja ametialased probleemid on igalpool ühesugused, kas siis Inglismaa erakoolis, tavalises koolis või Eestis. Midagi siin maailmas on siiski püsivat. Hetkel tahaks teile pilte siia riputada aga ei saa. Loodan, et Londonis saan kellegi käest juhet laenata.

Ikka Manchesteris, hotellis. Õhtul veel natuke linna ning hommikul rongiga Londonisse. Seekord siis selline jaanipäev.

Täna kippus ka seltskondlikuks kätte, India restoranis õhtustas lausa rahvusvaheline seltskond, kui arvestada, et lauas oli eestlasi, taanlasi ning inglasi. Minu inglise keel (!), ma vihkan kui ma ei suuda end väljendada ning mul on tunne, et teistel on ikka seda vigast ja ammm ammi kuulates liiga igav, lihtsam on lasta teistel rääkida. Tempel mällu: tuleta meelde natuke eesti jalugu jne, sest selline väike rahvas tekitab alati küsimusi…

Mida võiks veel eelnevate päevade kohta öelda: ühte meist on üritatud suudelada mehe poolt… see ei olnud mina ega bb ja ma ei tea seda otsest allikast… ingalsed andsid edasi… ja bb-l on suured tänud, naeratusega. Ma ei saa ega tahagi seda selgitada.

Äratus kell 7, ütleb üks neiu kõrvalt voodist. Kas oleks pidanud minema edasi “klubitama”? Nee, sest küll see uni ka saabub.

(kell 01:04, eesti aja järgi kell 03:04)

Koolitusel osalejad on enamasti õpetajad, ning siin on ikka nende seas nii palju mehi! Muljetavaldav… meil on nii, et kui sa ütled, et oled õpetaja siis pigem tuntakse kaasa… ma raamatukoguhoidjaks olemisest pigem ei räägigi. Osalejatest veel niipalju, et enamus kõneleb inglise keelt emakeelena ehk tundub küll tore et osalejad on 28-st riigist, minu meelest 90% on neist inglased, kes ka otseselt UK-s hetkel ei ela, on lihtsalt siit välja kolinud ja õpetab mujal. IB-õpe ju annab sellise võimaluse.  Et siis´kui vaidluseks läheb, on keegi juba minu mõtte välja öelnud, kuid huvitav on, seda ma võin küll väita. Vaatame mis homme saab, päev on 9st viieni täidetud.

The Manchester Grammar School

Nüüd aga magama.

Ilusaid unesid!

Deem, ma nii tahaks pilte siia panna aga ei saa…