kes varastas jõehobu?

Sügisene rongisõit ei ole üldse romantiline, selle asemel, et õhata mööda kihutavatsse karjamaadesse vahid sa rongiaknast hoopis iseennast, väljas on ju pime ning aknaklaasist on vaguni kõikuva valguse mõjul saanud peegel.

Uni on ning kuid tukkumine on üsna ebamugav ja kuigi on rongis rohkem ruumi ja inimesed nagu kaugemal on bussis kordades rohkem iskliku ruumi, seda mida kõik eestlased vajavad, sest inimesed ei ole sunnitud üksteisele otsa vaatama.

Vähemalt on soe. Kord jõuluvaheajal Viluverest Tallinna sõites jagasime koos sõbrannaga aeg-ajalt kitsukest kempsuruumi vanamemmedega, sest see oli ainuke soe ruum kogu rongis… Pileteid pidi siis ise ostmas käima, sest müüjatar ringi ei jalutanud. Rongid on samad ja ikka veel mega odavad, eriti kui hoiad taskus mõnd soodukarti.

Järgmine Pulli, Pärnu pole enam kaugel. Varsti tõstan oma ratta siit maha ja asutan end teele Pärnu hämaratele tänavatele.

27.10.11

Lähen ära. Pärnu. Rongiga! Viin ratta sinna, et temaga kohe pikemaks ajaks hüvasti jätta, järgmisel kevadel minust temaga sõitjat ei ole, tõenäoliselt petan teda täiega ning istun hoopis rendirataste seljas. Sellega tuleb mul meelde ühe mu tuttava kiiks, kes reisides võtab kaasa ka oma rattasadula, sest see on siiski kõige lähem asi su kehale. Ma võtaks ka kui mul oleks Brooksi sadul! Aga on made in Lithuania koos ülejäänud rattaga ning suur ja kobakas on ta ka.

Käisin just keldris rattarehvi pumpas, minu mini pumbaga oli see tõeline trenn, seega kui tahad endale ilusaid biitsepseid siis hangi endale katkise kummiga ratas ning minipump. Ja jõusaal on su jaoks tasuta.

Ja kes ei ole veel mu prosside jutust tüdinud siis teadke, et lisaks LesPetites poele on need saadaval nüüd ka Misu poes ja Rakveres Arabella, nädalavahetusel astun läbi ka Haapsalust ning viin sinna mõned poodi nimega Haapsalu disain.

Siin ma nüüd siis olen. Tagasi kirjutamise juures. Kuna arvuti oli katki, olin endale võlgu tunde piltide töötlemist ning päevapilte, samuti olin ma planeerinud kontserikülastuse ja tädiks olemise ning tripi Pärnusse – rongi ja rattaga. Tegemist ja erinevaid ettevõtmisi on olnud kamaluga.

Eelmisel pühapäeval aga paraadisin koos 500 Tallinna ratturiga mööda autodest vabasid kesklinnateid, tõsiselt mõnus oli. Muidu ikka ukerda seal kus saad ja kesklinnas ma autode vahele ei roni, viimasel ajal pole selleks üldse tahtmist, sest ise olen jobu ja ühel unisel hommikul sain aru, et halva tujuga ei tule ka rattasõidust midagi välja ja nüüd kruiisingi tööle tsipa pikemat teed aga sellisel, mis on vaid jalakäijatele ja jalgratturitele mõeldud.

Koos paraadiga avastasime mereäärset Tallinna ning avastasime sealt ka Ökosaare, iseenesest lahe idee ja koht, soovitan külastada aga idee on ise selline, et pakend on öko sisu tavaline ja ökost kaugel. Saar on vette ehitatud taastoodetud materjalide najal, kleepekad kutsuvad üles mõtlema juba poes mida sa pärast pakendiga teed aga ise pakuvad nad oma napsu ja toitu ühekordsetest täiesti tavalistest õllefirma topsidest, saiake serveeritakse selle kõige tavalisema papp taldriku peal ja pakutud toidust ma küll ei ole kindel kas see mahe on colast ja õllest rääkimata. Kohapeal oli aga mõnus end päikese käes soojendada ja mere loksumist vaadata.

Kui keegi ei tea, siis Tallinnas tegutseb Geriljakino. Meie juba teame ja osalesime ning jäime ka kaameratele jalgu – etv 2011. Sealt saab kogu kinost ka aimu, see oli vist saate viimane lugu.

Omamoodi väike talgupäev veebis on siin käimas.

Minu kiindumust jalgrattasse ei ole ma siin blogis kunagi varjanud ja nüüd on jälle üks velo temaatiline postitus. Nimelt on mu 2009-ndal aastal loodud cycle chic estonia blogi läbi tegemas uuenduskuuri ehk muutsin nime, aadressi aga mitte sisu. Nüüd on meil olemas tallinn cycle chic. Tulega vaatama ja fb leht on ka olemas.

Muutsin, sest enamus maailma cycle chic blogidest on siiski linna põhised, mitte riigi ja olegm ausad, ma ju pildistan ka Tallinnas. Nüüd on tee lahti ka teistele ehk tuleb tulevikus veebimaastikele tartu, pärnu, haapsalu jne cycle chic!

Kevad! Kuidas ma armastan seda, et mul veel energiat on. Varsti tuleb tööl kiire-kiire aeg ja siis ma luban endale natuke rohkem vingumist. Praegu aga armastan oma tunde rattaga, neid päris minu minuteid keset liiklust. Igal hommikul ratast välja ajades mõtlen, et ei viitsi, kuid 5 minuti pärast ja trammide möödumist vaadates ei kahetse ning see kordub igal hommikul… Tänase päeva värvin aga kalendris roheliseks, sest kaasa sai oma ratta valmis! Jess, mul on nüüd taas keda sundida koos minuga maailma avastama. Jess! Rattavaragd aga panen põlema, katsugu ainult!